Alles mõni nädal tagasi rõõmustasin siinsamas Sirbi muusikaküljel jazziliidu sünnipäevakontserti arvustades uue andeka eesti jazzipõlvkonna esiletõusu üle ja juba on taas põhjust noori muusikuid kiita. Kumus oma esimese kontserdikavaga esinenud nelikust JazzIn Sisters (Marit Kiiker, Viveli Maar, Vivi Maar ja Maris Aljaste) ja tüdrukuid saatnud triost (pianist Mathei Florea, bassist Janno Trump ja trummar Ahto Abner) oli mulle varem tuttav vaid Ahto Abner (ja üheks looks lavale tulnud saksofonist Keio Vutt). Ent noored muusikud, ehkki veel oma muusikutee alguses ja loomulikult ka lõplikult välja kujunemata, näitasid, et kannavad „Jazzkaare” egiidi all toimuva täispika kontserdi vääratuste ja viperusteta välja.
Kõlanud kava koosnes teada-tuntud lastelauludest („Tige tikker”, „Mu koduke on tilluke”, „Kati karu” jne), arranžeerijateks ansambliliikmed ja rida tuntud muusikuid nagu Meelis Vind, Kirke Karja, Pärt Uusberg, Siim Aimla jt. Sellise kavaga väljatulemine on kahtlemata kena žest, mis paneb liikuma ka „nunnumeetri” osuti, aga kui laulud on loodud mudilastele laulmiseks ja kuulamiseks, peab jazzikontserdi kontekstis need justkui vägisi täiskasvanulikumaks saama. Kui (iseenesest meisterliku meloodiakujundusega) laulud räägivad kutsust, emmest ja mõmmist, on neid raske sisuliselt mõtestada. Sisu tuleb paladele „selga kasvatada”, mida seadete autorid ka teha olid püüdnud, kes õnnestunumalt, kes vähem. Huvitavaid leide harmoonias, rütmikas, meetrikas ja kõlavärvides oli õnneks piisavalt.
JazzIn Sisters kõlab kenasti kokku ja saab hakkama ka keerulisemate struktuuride ning vokaaltehniliste väljakutsetega. Kvarteti headust kinnitab ka mullu konkursil „Tampere heli” („Tampereen Sävel”) saavutatud hõbedane teine koht. Nelja iseseisva solistina võib neidudel eesti jazzis läbilöömine keeruliseks osutuda, aga oma anded meie jazzis pretsedenditu koosseisuga ansamblis ühendades on tee lavalaudadele kindlasti lahti.
Maris Aljaste, JazzIn Sisters on veel võrdlemisi vähe tuntud. Kuidas iseloomustate oma muusikat?
Maris Aljaste: Praegu oleme sihikule võtnud mitme põlvkonna armastatud lastelaulud, eelkõige onu Kalmeri „Entel-tenteli” aegsed lood. Meie kava on mõeldud kõigile, kes on neid lastelaule kuulanud, laulnud või kaasa ümisenud ning armastavad ka jazzi. Meie eesmärgiks on tuletada inimestele meelde lapsepõlve kõige ehedamad, siiramad ja südamlikumad hetked.
Noored muusikud võtavad paratamatult mõõtu vanematelt. Kes on teid mõjutanud?
Meie ansamblit on kõige enam inspireerinud meie Otsa kooli aegsed pedagoogid Mare Väljataga, Meelis Vind, Tõnu Laikre ja Virgo Sillamaa. Peame väga lugu nii Eesti kui ka välismaa vokaalgruppidest, sest õppida on palju, kuid oleme praegu keskendunud oma näo otsimisele. Meie unistus on alati olnud leida see, mis meid kõige rohkem kõnetab ja on põnev nii meile kui ka kuulajatele. Leidsime selle võimaluse lastelauludega – tegime need enda omaks.
Millised on tulevikuplaanid ja -unistused?
Meie suurim unistus ja ettevõtmine on plaat lauludest, mis kõlasid ka Kumu kontserdil. Paralleelselt valmistume mainekaks a cappella-vokaalansamblite võistluseks, mis peetakse Leipzigis. Meid valiti seal demolindi põhjal kuue parema hulka. Konkurss tuleb juba mais, hakkame usinasti proove tegema, et saada end veelgi paremasse vormi. Kui piiluda kaugemale, siis tahaksime kindlasti kunagi välja tulla ka oma kirjutatud lauludega.