Sümbol ja autori hääl
Romaan algab sümboliga. Kaldmaa püüab nimetada seda, mis on ookean, kuid ühtlasi defineerida Islandit. Ta jõuab arusaamisele, et Island kui vulkaaniline saar on ookeani pühaduse ja lõpmatuse kehastus. Ookean = lõpmatus = Island. Sellega on üks romaani märksõnadest antud ning lugejal ei jää muud üle kui autorit usaldada ning selle lõpmatusega kohaneda. Õnneks tuleb Kaldmaa siin lugejale vastu: „… ma hoian su käest kinni, ja ma ei küsi, kui kaugele on meil veel minna, su käsi mu käe ümber, see soe kindata käsi mu külma kindaga käe ümber, me läheme. Peaasi on mitte karta” (lk 13). See on küll mõeldud Jónsi, ühe noore hakkaja mehe sisekõnena, kuid mõjub ometigi julgustavalt ka lugejale, kes on seesuguse intensiivse alguse tõttu võib-olla pead kaotamas. See on kena enesele osutamise mäng, millega autor annab oma lähtepositsiooni: ta lubab, et juhib lugeja julgelt läbi oma tekstimaastiku, kuigi hoiatab ohtude ja keerukuse eest. Ühtlasi on see autori ülestunnistus (kui seda ikka selles tekstis kehtiva tõena võtta, sest mängumomenti ei saa fiktsionaalses ümbruses unustada), et ka tema ei tea täpselt, kui kaua ta jutustab, küll aga teab ta, milline on teekond. Autor on teoses vägagi kohal, autor lausa osutab oma olemasolule ning justkui palub lugejal kaasa mõelda ja raamat läbi lugeda. Nagu perenaine, kes juhatab külalise läbi metsiku aia.

Lõpmatus ja müüt
Lõpmatusega asetab Kaldmaa vastamisi ka selle omamoodi perekonnasaaga ühe tegelastest, n-ö algpaari teise poole Gudruni, kes näeb elus esimest korda ookeani, on rabatud selle hõlmamatusest ning kaotab hetkeks pinna jalge alt, nii nagu ta kaotas pinna jalge alt ka oma tulevast kaasat nähes. Gudrun on vastamisi ääretusega – ja lugu saab alata. Kõige lihtsam viis Kaldmaa romaani läbimiseks ongi ilmselt lugeda seda kui perekonnasaagat, mis rullub lahti umbes saja aasta sees ning toob lugeja kujutleva ja kaasaloova silma ette Islandi ühes selle ajaloo, karmi looduse ja mütoloogilise taustaga. Kahtlemata leiab ka müütide otsija sellest romaanist oma lugemisviisile hulgaliselt toetuspinda, otsigu ta siis Penelope lugu või saagadest teada maailma. Kõikvõimalike inimtüüpide kõrvalt leiab tegelasi, kelles on peidus samasugune lõpmatus kui see, millega romaani alguses silmitsi tuleb seista. Näiteks Raudholli Ragnhildur, kes avaneb kiht-kihilt ning mõjub tõelise ilmasambana: ta on alati kohal, kui vaja on abi, aga eelkõige siis, kui on vaja õpetussõna või lepitamist karmi reaalsusega. Veel eredam on Einhver Ekkineinsdottiri triksterlik tegelaskuju, kes toob perekonnaloosse veelgi enam muinasjutulist mõõdet ega lase lugejal liialt mugavaks minna. Einhver üllatab alati, olgu tegemist võõrandumisega trollielust või pilvepüüdmisega.

Sõnagraafika
Tekstipaigutus on „Islandil …” omaette väärtus. See on kujunduselement, mis loob uut sisulist väärtust ja emotsionaalset lisapinget, aga ka tüpograafilist huumorit. Rääkimata sellest, et see on veel üks võimalus, kuidas autor saab oma kavatsustest teada anda, kulutamata selleks palju sõnu või laskumata liigsesse kirjeldamisse. Tekstipaigutus tagab sel moel eraldiseisva tähendusruumi ning romaan nihkub sellega kuhugi luule ja proosa vahelisse alasse. Näiteks võib tuua päikesekujundi, kui edasiandmist vajab ühe mehe kuulsusejanu ja tema päikesekaariku kuulsusetu lend (lk 168–171) ning teksti hõrenemise, kui pikavõitu teekond hakkab laulmisest hoolimata väsitama
(lk 304–305).
Sõnade visuaalne paigutus meenutab Islandi maastikku: selles on suurt vaikust, palju õhku mõtete ja tegelaste vahel. Kaldmaa paigutab tähenduslikud fraasid üle (pool)tühjade lehekülgede ning need mõjuvad kandvate pausidena. Kaldmaa pausid kannavad alati, need on täpselt mõõdetud. Need on küll suurema tekstimassiivi osad, kuid mõjuvad ikkagi kui mõtteliselt iseseisvad tervikud, mis nõuavad enda ümber nii suurt emotsionaalset ja mõtteruumi, et tühi lehekülg on nimetamatut täis ning iga lugeja saab kaasautorina selle ise täita. Sellised fraasid kannavad emotsiooni. On selliseid, mis mõjuvad nagu ohe: „Ja Kristini südamest murdus tükk lahti” (lk 143). Teisal markeeritakse nii meeleheidet: „Alles …nädala pärast” (lk 48–49). Suur hele ruum sõnade ümber on rõõmu täis: „Jónsi. Jónsi. Jónsi on tagasi” (lk 88–89), merelt on ometi tagasi tulnud mees, keda tuli seitse pikka aastat oodata.
Kaldmaa rakendab teksti mõjuvamaks esituseks ka piltluulet, püüdmatagi lugejat üle koormata tiheda kirjeldusega, vaid lastes kujundil enesel tähenduslikuks saada. Nii näiteks annab tulbana kirjutatud „aastad” (lk 21) aimu Gudruni meeleheites ja ootustuimuses veedetud ajast, mida on liigagi palju, sest sõnarida voolab üle lehekülje äärte. Või selle asemel et kirjeldada, kuidas lumelaviin toob külale painavalt hävingu, ütleb Kaldmaa lihtsalt, suunates lause trepina allapoole: „Kõik see ühe koletumalt pika minuti jooksul” (lk 23), kuigi päris iseseisva luuletusena toimimiseks oleks siin vaja pealkirja („Laviin” või midagi sellesarnast).

Poeetiline ring
Kahtlemata ei saa Kaldmaad pidada ainult luuletavaks prosaistiks ja tõlkijaks, tema sünteesiv loomelaad on andnud nii määratlemiseks liialt eripalgelisi teoseid. Lugeja õnneks loomulikult. „Islandil ei ole liblikaid” on seni kõige intensiivsem Kaldmaa teos. Kätlin Kaldmaa luuletajatausta kumab romaanis pidevalt: proosateksti sõnakasutus on väga poeetiline. Sama palju, kui Kaldmaa ütleb, jätab ta ka ütlemata, lastes lugejal selles pingeväljas tekstiloomeprotsessis osaleda, märkides pidepunktidena ära pausid, hoovõtukohad, suured emotsioonid. Viimaks laseb autor lugejal taas kohtuda ääretusega, sellesama ookeanilahega, mille kaldalt kogu lugu alguse sai. Ring on täis, suguvõsa kestab edasi. Sama lõpmatult kui ookean.