Prl Surm sai kuulsa näitekirjaniku Sławomir Mrożeki kätte läinud augustikuu viieteistkümnendal päeval Nizzast. Aga hr Mrożeki kahtlased personaažid hiilivad ikka õhtust õhtusse lavale, nagu poleks midagi juhtunud. Nii on meie kodumaa teatriteski tänavu talvel ringi luusimas nähtud vähemalt nelja Mrożeki tüki kangelasi. Autori surmast pole neil sooja ega külma ja kes üldse meenutab Nizzat väljaspool hooaega, kui kaldapealseid uhub jäine mistraal ja oma vapraid koerakesi jalutavad seal vaid järgmised suremis-aspirandid, eranditult vanad, rikkad ja vahel ka kuulsad. Või siis jalutab koerakest vana aspirandi noor teenija. Mitte tingimata teenijanna. Surma suguvõsa on lai ja lõputu. On seal preilisid-prouasid, on vanu vikatimehi, on ka noorsande, kellest üldse ei kahtlustaks.
Ühte niisugust kehastab Rakvere teatri „Lepingus” Märt Avandi. Peen mäng mängus, millega ta tüki alguses nii publiku kui ka oma (vabatahtliku) ohvri (Volli Käro) täitsa ära petab. Too noorsand, Šveitsi hotelli Residenz uus portjee, äratab Residenzi põlises elanikus küll kohe kahtlusi, aga osutub tegelikult veel suuremaks petiseks, kui keegi üldse karta võis. Muidugi, mida muud ta saabki olla, kui on saabunud paigast, mille nime ei oska välja hääldada keegi peale tema enda ja millest võib järeldada ainult üht: see on kuskil seal …
Jah, see kuulus Ida-Euroopa. Või tähendab, absoluutselt kuulsusetu. L’Europe de l’Est. Nizzas ja Zürichis teatakse täpselt, mida see de l’Est tegelikult tähendab. Ta ei tähenda mitte midagi. Need kaks lühikest silpi tähistavad vaid ühte lühikest liigutust, millega praht endast eemale heidetakse. Ära. Prügikasti. Viisakas inimene ei vaata mitte iialgi prügikasti, prahile järele. Parem on, kui ei tea, mis seal on.
Aga natuke ju tahaks ikka piiluda. Ega need Zürichi ja Nizza rikkad vanamehed alati nii pepsid (ja nii rikkad) olegi, kui pealt paistab. Kasulik ots, isegi kui see on veidi kahtlane, erutab neidki. Peaasi et keegi ei näeks. Ja egas me kuskil külas ela, nagu need seal oma … Rumeenias, või mis nende maade nimi kõik ongi. Meie siin teame, mis on privaatsus, me oskame oma asju ajada nii, et keegi ei näe. Ühesõnaga, nõnda see mäng neil lahti läheb seal „Lepingus”. Ohtlik mäng – ja ega ei teagi, kummale ohtlikum.
Kui keegi üldse on Ida-Euroopa dramaturg, siis hr Mrożek kindlasti on. Seda enam, et suurema osa oma elust veetis ta maadel, mida idaeuroopluses kuidagi kahtlustada ei saa: Prantsusmaal, Mehhikos. Või kas niisugust asja nagu Ida-Euroopa üldse olemas on? Teatud mõttes ju on. Aga kus? Geograafilis-ajaloolise loogika järgi peaks tema vana süda põksuma Viinis. Aga kes peab Viini tänapäeval Idaks? Viin pole mingi Ida. Viin on Mozarti šokolaad, Freudi diivan, kohvik Dekadenz. Muide, papa Freudiga seoses: Mrożeki „Leping” meenutas oma olukorra-asetuselt üksjagu prantslase Schmitti „Külalist”, millest oma märkmetes juba kirjutanud olen. „Külaline” on ainult peenem, metafüüsilisem, saladuslikum, aga ka ratsionaalsem. „Leping” on ka omamoodi peen – brutaalselt peen. Ükski prantslane ega isegi mitte viinlane seda kirjutada poleks saanud.
Nii et ikkagi on Ida-Euroopa ja tema kirjandus, teater? Pole kindel. Sest mis selle alla siis käiks? Noh, ilmselt küll juba see mainitud Rumeenia, üldse kõik tolle endise Ida-Keisririigi (Österreichi) alad, kui nüüdne Austria ise välja jätta. Kõik see endine Jugoslaavia, endised Poola alad, endised Ungari alad. Üldse kõik endine. Aga mis on endine, seda ju enam pole?
Nojah, aga kas Lääne-Euroopa ei ole siis Endise kuningriik? On, ja kuidas veel! Tegelikult veel rohkem kui Ida. Ainult et Lääne Endine ei taha endine olla. Ei taha surra. Piilub kartlikult ja igatsevalt Ida poole, nagu ta alati on piilunud. Sealt tulevad hordid, tulevad barbarid, tuleb Surm oma lõputu armeega. Zürichis ja Nizzas ei kardeta midagi rohkem kui seda jäist hingust. Oma brutaalsel ja ühtlasi humoorikal viisil on seda hirmu kirjeldanud Cioran, Ida-Euroopa kirjanik par excellence, seda enam, et kirjutas prantsuse, mitte mõnes neist barbaarsest keeltest. Ega neis barbaarsetes keeltes ju päriselt kirjutada ei saagi. Need on teise asja jaoks. Ja selle teise asja jaoks tarvitab oma keelt ka hr Mrożek. Millegi pooleldi alles suulise, primitiivse, naljaka. Kuigi seejuures on tunda, et ta on kõike lugenud.
Eks seda see idaeuroopa teater olegi –
kultiveeritud barbaarsus. Võimutute relv. Sest kui ka pole (ja ega tegelikult pole) mingit Ida- ega Lääne-Euroopat, on ikkagi see. Ühed, kelle käes on võim, kellele maailm kuulub. Ja teised, võimutud, kes ise alati on kuulunud. Ja suhe nende kahe vahel. Üldsegi mitte lihtne, üldsegi mitte ühene, sest mõlemal on teist vaja! Vaat see suhe on küll olemas ja selle suhte draamat hr Mrożek tunneb. Seda sai ta jälgida pool elu, elades sealt tulnuna Pariisis ja Nizzas, kuni muidugi prl Surm ta sellest põnevast teatrist minema tantsitas.
Aga hr Mrożeki rebased tantsivad oma tantsu edasi. Kristjan Üksküla lavastatud „Rebaste õhtud” on üks igati kena theatrumiõhtu. Imetlusväärne on juba elegants, millega kolm lühinäidendit üheks tervikuks on seotud. Esimese kahe näidendi, „Rebase-aspirandi” (lavastanud Lembit Peterson) ja „Serenaadi” peategelaseks on küll tõepoolest rebane. Aga „Leskedes” pole ju rebasest haisugi! Või … Piisab kasukast, lihtsast oranžist kunstkarusnahamantlist, et „Leskede” justkui kavalas kelneris (Sander Roosimägi) paljastada rebane. Koos tema üldse mitte nii kavala rebasesaatusega. Vaat see on kunsttükk! Kostüüm, mis mitte ei varja, nagu tavaliselt, vaid paljastab. Sest rebane, kuigi tal on kasukas seljas, on ju rangelt võttes alasti. Tõesti, see „rebase”-kasukas on üks kõige kelmikam kostüümiese, mida ma seni teatris näinud olen. Jääb kauaks meelde.
Aga miks rebased ja kes on üldse rebane? Jämeda joonega tõmmates –
rebane on idaeurooplane. Tegelane sellest olematust liigist. Tunnused langevad ühte. Mis võimu on rebasel? Ei mingit. Aga natuke kardetav on ta ikka. Teda peetakse kavalaks, aga kas ta ongi? Kas tema kavalus pole mitte varjatud lihtsameelsus? Kas see pole lihtsalt tema ainukene kunst, millega siin elus läbi lüüa? Kas idaeurooplasel, muide, ongi muud võimalust kui kunst, kunsti tegemine, kui ta tahab ennast tõestada, saada Zürichisse ja Nizzasse – ja mitte portjeeks ega niisama kanavargaks? Just nagu „Serenaadi” klaverikunstnikul, keda noor näitleja-aspirant Joonas Mattias Sarapuu päris peenelt kehastas, pole võtta midagi muud kui see igavene klišeelik „kannatav kunstnikuhing”, et varjata oma rebaselõhna ja meelitada kanu. Lõpuks kukkegi. Või hr Mrożekil endal? Kas nimetet härra ka ise mitte ei olnud üks r…?
Aga ei, ja üldse, mis tähtsust sellel enam, kui juba prl Surm su minema on tantsitanud, nagu ta kõik tantsitab. Ole sa siis lihtsalt rebane või püüdlustega rebane, nagu too seal „Aspirandis”, kes imetleb leierkastimehe ahvi: ikkagi ülevam olend!
Kuid olgu loomade ja nende püüdlustega kuidas on, selle loo tahan lõpetada siiski inimestega. Nendega, kes mängisid Theatrumi tükis rebaseid ja mitterebaseid. Kristjan Üksküla rebane-aspirant oli muidugi professionaalne roll. Afekteeritud, just nagu kunstlik, aga seejuures väga täpne ja hetkiti vägagi loomulike modulatsioonidega mäng. Mujal eesti teatris kohtab niisugust harva. Teine kool. Ülejäänud osatäitjad olidki siis sellest koolist, VHK teatriklassi vilistlased, kaks ka abituriendid, Lembit Petersoni endised ja nüüdsed õpilased. Seegi on üks Theatrumi erilisusi, et nende „kooli”-tükkides saab laval näha alles nii noori ja muidugi mitte üldse veel professionaalseid näitlejaid. Ja alati on nende mängus üks hoopis teistmoodi võlu. Isegi kui see mäng on kohati rabe ja kobav, on selles isu, hoogu, elu. Ja vahel on see ka lihtsalt parem kui proffidel. See pole rahva- või kooliteater. Pole ka „päris” teater. Midagi kolmandat.
Teater, milles pole harrastuse pealiskaudsust, aga pole ka leivatöö raskust. Teater, nagu ta ka olla võiks: mäng lusti pärast. Rebaste teater.
Muide, veel, sabana, üks asi, mis Theatrumis alati hästi välja tuleb: muusikaline kujundus. Alati väga lihtne ja väga toimiv, nii ka seekord (Kristjan Üksküla). Paar klassikapala, paar tangot, üks juhtmotiiv, kõik. Ega rebastel lõpuks suurt valikut pole. Tuleb lihtsal moel läbi ajada. Kavalalt.