Lasteraamatute tõlkeaastad on sarnased nagu kaamelid kõrbes. Inglise keelest ümber pandud raamatute virn kõrgub üksiku pilvelõhkujana madalate majade üle. Koolieelik ja algaja lugeja saab valida kümnete kirevakaaneliste teoste hulgast meelepärase muinas-, looma- või muidujutu. Tohutul hulgal jutustatakse ümber ja antakse uues kuues välja tuntud muinaslugusid.
Aasta-aastalt kinnistub mulje tõlkeraamatute sarjastumisest, sest suure osa mis tahes vanuseastme uudiskirjandusest moodustavad järjed või sarjad. Noortele antaksegi välja peamiselt fantaasiaromaanide sarju, sageli on need romantikasoustiga magustatud. Sarjade pealkirjad kõnelevad ise enda eest: „Öö Koda”, „Surmav arsenal”, „Langenud” jne. Ilmus üks (!) tõsieluline noortejutt – John Greeni „Süü on tähtedel”, surmahaigest neiust pajatav kurb, aga elurõõmu täis lugu. Sarjadest-järgedest ilmusid mullu ka Berti ja äpardi päevikud, Septimus Heapi, Mamma Muu ning Pettsoni ja Finduse raamatud, ilmumist alustasid pööningukass Atticuse, LasseMaia detektiivibüroo ja väikese nõia Lilli raamatud.
Pealtnäha, aga ainult pealtnäha, sarnaneb aasta 2013 eelmistega. Ilmus 349 tõlkeraamatut, neist 143 ilukirjanduslikku teost – suurusjärk on sama püsinud juba neljal järjestikusel aastal. Lähemalt vaadates sisaldab aga möödunud tõlkeaasta mõndagi erisugust, sealjuures rõõmustavat. Jättes kõrvale inglise keeleruumi, oli nii tõlgitud teoste arvu kui kaalukuse poolest Põhjamaade aasta. Norra autoritest tõlgiti Maria Parri ja Jo Nesbø teoseid, tuntud rootsi autori Ulf Starki loomingust jõudis meieni kaks raamatut pluss neli lastekriminulli Martin Widmarkilt, Soomest tuli nii pildiraamatuid (Mauri Kunnas ning Aino Havukaineni ja Sami Toivoneni tandem) kui juturaamatuid Essi Kummult ja Siri Kolult. Kolm soome raamatut tõlgiti aga hoopis otse võru keelde. Taanit esindab tirelraamat „Päev, mil Frederik oli Frida”, kus Louise Windfeldt kutsub üles soostereotüüpide üle arutama.
Tõlkegeograafiat rikastavad ka gruusia muinasjuttude kogumik, türgi kunstniku Feridun Orali autoriraamat „Punane õun“ (tõlgitud inglise keele vahendusel), iiri kunstniku Niamh Sharkey töödeldud Aleksei Tolstoi naeritõmbamise lugu „Hiigelsuur naeris”, austria klassiku Christine Nöstlingeri „Tulipunane Friederike”, leedu autori Selemonas Paltanavičiuse „Tere, kuidas läheb?”, paar prantsuse ja mõni saksa keelest tõlgitud raamat.
Mida ootame tõlkekirjanduselt? Eks ikka seda, et see täiendaks ja inspireeriks, et saaksime teistel maadel kirjutatud raamatutest lugeda teemadest, millest meie lastekirjanikud parasjagu ei kirjuta. Tõlked võiksid avada erilisi vaatenurki ja anda meie kirjanikele uusi ideid.
Eelmise aasta tõlgete hulgas oli mitmeid häid raamatuid vanusele 8+ ja 10+, mida eesti algupärandite seas kuigi palju pole. Jutustati sellest, mis on lapse seisukohalt tegelikult tähtis – sõprusest ja turvatunde vajadusest, ikka seikluste sekka ja naljaga pooleks.
Võtan vabaduse peatuda enda meelest märkimisväärsematel või huvipakkuvamatel teostel, sest kogu pilti lähemalt iseloomustada leheruum ei luba. Saagu märksõnadeks „töö” „usaldus”, „sõprus”, „turvatunne” ja „eneseleidmine”. Alustan Hans Christian Anderseni preemia laureaadi David Almondi teosest „Poiss, kes ujus koos piraajadega”. Stanley Potts on orb, keda kasvatavad tema onu ja tädi. Onu eesmärk on pere haljale oksale viia. Jabura ennastsalgavusega töötades unustab ta asjad, mis on tegelikult tähtsad: lähedus, lapse sünnipäev, üheskoos veedetud aeg. Kui ta poisi kuldkalad konserviks teeb, lahkub Stan ja ühineb rändtivoli seltskonnaga. See on maagiline realism vanusele 10+, raamat eneseleidmisest ja maailma mõistmisest. Kas põgenedes sa tuled või lähed? Kas on suuremat kutsumust kui perekond? Kas hullem vaenlane on piraaja või hirm enese sees? Inglisepärane huumor kõditab naerunärvi.
Ka teise laureaadi Christine Nöstlingeri raamat „Tulipunane Friederike” jutustab põgenemisest. Tüdrukul pole sõpru, koolis teda kiusatakse. Vanemateta laps kasutab küll oma võluvõimeid, aga see pole lahendus. Lahendusena pakub autor välja siirdumise sellisele maale, kus kõik inimesed on õnnelikud ning kus teda ootavad ema ja isa.
Anderseni preemia nominendiks esitatud Jean-Claude Mourlevat’ teos „Ookeani kutse” on Charles Perrault’ tänapäeva tõstetud muinasjutt „Pöialpoiss”. Raamatu teeb omapäraseks see, et jutustaja pole kõiketeadev autor, vaid jutujärje (ja vaatenurga) saavad enese kätte vennad ja nende vanemad, sotsiaaltöötaja, autojuht, poliitik, juhuslik reisikaaslane. Nende pajatuste kaudu avaneb lugu episoodi kaupa, kiht kihi haaval, ning haarab kaasa igas vanuses lugeja. „Pöialpoiss” ehk Yann on kümneaastasena kaheaastase kasvu, kuid tark ja tegus. Kaasanud vennad, põgeneb ta kodust robustsevõitu vanemate juurest, kellele tema intelligentsus ja kasv on pinnuks silmas. Vendadega koos jõutakse ookeani äärde, kust edasi läheb Yann üksinda. Seitsme venna ühtehoidmine läheb südamesse.
Ka teise prantsuse autori Jean-Luc Moreau’ raamat „Printsess Mimi ja draakon” on seotud muinasjuttudega, neid tundmata ei saa raamatust õiget mekki. See on tänapäevane lugu monarhia säilitamisest, traditsioonide hoidmisest ja/või eiramisest. Printsess ei hinda oma seisust ega jõukust, vaid soovib omaealiste seltskonda ja vabadust, mis talle keelatud. Lugu on humoorikas ja õnneliku lõpuga.
Kirjanikuteed alles alustanud, aga juba tunnustatud norra autori Maria Parri mõlema raamatu, s.o „Vahvlist südamete” ja „Vilgukivioru Tonje” peategelased on ülimalt eneseteadlikud tüdrukud, kelle vabadust piirata poleks kuigi tark ega tulemuslik. Harva kohtab raamatuid, mille autor ei pelga kirjeldada tunnete suurust, seejuures puuduvad teoses pateetika ja sentimentaalsus. Lood nagu heeringavõileib, mis teeb südame tahedaks. Lugemine nagu suusasõit Norra mägedes – tekitab magusaid judinaid. Nalja saab ka palju, sõnakasutusest situatsioonikirjeldusteni. Esimeste peatükkide järgi poleks osanudki oodata, et loosse sugenevad tõsised teemad ja sügavus. „Vilgukivioru Tonje” tõlkimise eest pälvis Riina Hanso hiljuti Paabeli Torni ehk parima lastekirjanduse tõlke auhinna.
Jo Nesbø on samuti norra kirjanik. Kulmud kerkisid imestusest, kui selgus, et „Doktor Proktori puuksupulbri” ja „Doktor Proktori ajavanni” kirjutas mitme meile tuntud kriminaalromaani autor. Ärgu nüüd pealkirja pärast pahandatagu: puuksutamine on rohkem nagu kirss tordil, ahvatleb tabuteadlikku last „sellist” raamatut lugemiseks võtma. Punapäise Bulle, tema sõbra Lise ja mõnevõrra hullu professori loos antakse teada, et igal ajal ja igas paigas kiusatakse väikest kasvu punapäiseid poisikesi, eriti siis, kui nad on teistest nutikamad, ning et lemmiklooma hooletussejätmine võib olla vägagi ohtlik tegu. Domineerib sõpruse teema. Reaalsusest on autoril üpris avar arusaam.
Chris Colferi teoses „Muinasjutumaa. Sooviloits” jätavad kaheteistaastased kaksikud reaalsuse seljataha, sest kukuvad läbi raamatu maale, kus tuntud muinasjutud omasoodu kestavad. Grimmide kirja pandud lood pole midagi enamat kui sealt pärit kuulujutud. Autor teeb tahedat nalja ning annab mõtlemisainet. Raamatusõbra südame sulatab soe suhtumine raamatutesse ja lugemisse, kohati omandab see lausa deklaratiivse mõõtme.
Ransom Riggsi „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele” on isevärki fantaasiaraamat, ka kujunduse poolest. See, mida Jacob pidas vanaisa väljamõeldiseks, osutub ühtäkki reaalsuseks. Kunagise lastekodu eriliste võimetega lapsed on ajasilmuses kinni ning kaitstud, kuni saabub ebaharilike ammune vaenlane ja kõik muutub.
Tõlkekirjanduse aasta oli rikas mahult nappide, aga see-eest sisukate raamatute poolest. Sellised on näiteks rootsi kirjaniku Ulf Starki „Täitsapoiss” ja „Võidumees”. Mõlema jutustaja on kuueaastane Ulf, keda vanem vend kunagi kaasa ei võta ja kes peab üksi enesele tegevust leidma. „Täitsapoiss” jutustab vanaisa (eba)õnnestunud töökasvatusest. Ulf peab terve päeva tegema seda, mida vanaisa käsib, kuni saabub teine vanaisa, kes muudab argisündmused seikluseks. „Võidumehes” tõdeb väikemees, et ta on sunnitud kogu aeg midagi lubama: et ei lähe kaotsi, et ei lähe hoovist välja jne. Ometi õnnestub poisil jälle ära eksida. Starki lood on elulised ja rõõmsad. Ka saksa autori Janoschi „Kiri tiigrile” tagab algajale edu- ja lugemiselamuse.
Mitmed tõlked olid selge teemasuunitlusega. Selemonas Palatanavičiuse „Tere, kuidas läheb?” võib liigitada belletriseeritud aimekirjanduse kilda. Tegemist on loomade kirjadega oma elust ja toimetustest, need potsatavad järjepanu kirjaniku postkasti. Loomalastest räägib ka Dorothea Flechsigi „Petronella Õnneseen”, kust lugeja saab loodushuvilise pisiplikaga käsikäes teadmisi korjata. Ulf Nilssoni „Vanaema raha” on südamlik ja humoorikas lugu vanaema äkilisest seniilsushoost, andes lapsele märku, mis imelikud asjad võivad lähedastega ootamatult toimuma hakata. Essi Kummu „Jutukas Elias” käsitleb delikaatselt vanemate lahutust ja sellest johtuvaid lapse läbielamisi.
Varasemast ohtramalt ilmus krimijutte. Martin Widmarki raamatud LasseMaia detektiivibüroo töömailt on lihtsakesed, ent täidavad sellistena põnevust ja eduelamust pakkudes laste lugemisharjumuse kujundamisel olulist rolli. Jennifer Gray valis esialgu kurjategijaks ja pärast ümberkasvamist uurijaks kassi nimega Atticus, kelle kolm juhtumit on nüüdseks ilmunud.
Mullune tõlkekirjanduse valik pakkus rahuldust. Aitäh kirjastajatele ja tõlkijatele!
Artikli aluseks on 5. märtsil Eesti Lastekirjanduse Keskuse aastakoosolekul peetud ettekanne.