2. märtsil, Friedebert Tuglase 128. sünniaastapäeval kuulutati Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses välja tänavused Tuglase novelliauhinna võitjad. Žürii koosseisus Õnne Kepp, Ülo Mattheus, Triinu Pakk, Jürgen Rooste ja Anti Saar otsustas anda 2013. aasta novelliloomingu eest auhinnad Maarja Kangrole (novell „Atropose Opel Meriva” ajakirjas Vikerkaar nr 4-5) ja Madis Kõivule (novell „Vikat” kogus „Uudisjutte tegelikust ning võimalikest maailmadest; nägemused ja uned” – Loomingu Raamatukogu nr 1–3). Auhind antakse 1971. aastast välja igal aastal kahele parimale novellistile. Nii Maarja Kangrot kui Madis Kõivu on sellega pärjatud varemgi.
Küsimustele vastab žürii esimees Õnne Kepp.

Kuidas iseloomustate mullust novelliaastat?
Eesti novell aastal 2013 oli üpris mitmekesine ja kirev. Enamik perioodikas ja kogumikes ilmunud lühiproosat klassifitseerus paraku lühijutu žanrisse. Klassikalisele novellile iseloomulikud tunnusjooned  on jäänud tahaplaanile: rabav idee, süžee pingestatus, ootamatu puänt ja kogu teksti erakordsus ilmestavad tänapäeva lühemat jututeost harva. Siiski on rõõmustav uue käekirjaga kirjutajate tulek novellistikasse, mis paistab silma ajakirja Vikerkaar lehekülgedelt. Nende auhinnapidu jääb aga veel tulevastesse aastatesse.

Mis sai määravaks just Maarja Kangro ja Madis Kõivu novellide valimisel tänavusteks võitjateks?
Sõelale jäi üle poole tosina nominendi, kellest kirglike vaidluste tulemusena läks lõplikule hääletamisele viis. Otsustajate lugupidamist autorite vastu näitas see, et mitte ükski neist ei jäänud punktideta ning omavaheline konkurents oli ülitihe. Kahe võitja ülekaal oli napp. Suur arupidamine käis näiteks Kai Kase pseudonüümiga autori võimaliku nomineerimise üle, napilt jäid joone alla ka Jan Kaus ja Armin Kõomägi. Otsustavaks sai Maarja Kangro ja Madis Kõivu novellide valimisel eelkõige nende professionaalsus, kinnipidamine novelližanri nõuetest, oluliste elu juurde kuuluvate ilmingute ja olukordade kujutamine eripärase sõnaseade ning tunnetusliku alatooniga. Madis Kõivu segiaetud mõttekeerdudele vastab Maarja Kangro ihusse lõikava künismiga. Mõlemale kirjanikule on oluline inimese olemine ja see, kuidas olla inimene – seda seisukohta on väärtustanud kõik Tuglase pärjaga pärjatud.