Dokumentalistide kõnepruugis esineb üsna tihti sõnapaar „lähedale saama”. Kas sa said lähedale? Ta ei lasknud lähedale. Kas inimene lubab dokumentalistil olla kaameraga tunnistajaks muutusehetkedele oma elus? Kahe eelmisel nädalal esilinastunud dokumentaalfilmi varal saab mõtiskleda veel ühe küsimuse üle: kui oluline on, et filmi autor pääseb lähedale iseendale?
Heinz Valku teab iga eestlane. Tema fraas „ükskord me võidame niikuinii” on kodeeritud meie kollektiivsesse alateadvusse kui taasiseseisvumise meeleolude sümbol. Kristjan Svirgsden on võtnud ette keerulise ülesande portreteerida Heinz Valku ning üritanud teda tabada joonistuslaua taga: samal ajal kui Valk joonistab karikatuure, käib kaamera otsivalt mööda tema lõuendit, käsi, nägu ja joonistusvahendeid. Oleme talle füüsiliselt väga lähedal, ometi peegeldab vastu midagi ebamugavat.
Pärast kiiret tagasivaadet ärkamisaega rõhutab Svirgsden noorte ja vihaste kunstikriitikute korduvates sõnavõttudes, et Heinz Valk ei ole kunstnik. Valk ise jõuab selleni, et ta pole ju poliitik. Üsna pea on vaatajal selge autori nägemus: Valk pole kummaski ringkonnas oma – ja ta pole seda kunagi olnud. Filmi üks läbivaid motiive on riiklikke esindusüritusi väisav Valk, kes inimestega small-talk’i ajab. Ebamugavustunne süveneb filmi progresseerudes ja kulmineerub vahelduvkaadritega bussis sõitvast Valgust ja lume sees seisvast perekondlikust hauaristist, kõige selle taustaks laul „Võta mind kaasa, võõras mees”. Üsna üheselt võib mõista seda, mida meile öelda tahetakse: vana mehe teekond hakkab otsa saama, aga keegi pole teda mõistnud. Millest aga tuleb see ebamugavus? Lihtsalt on raske uskuda, et ekraanil nähtav on lähedane sellele olemise kogemusele, mida tunneb Heinz Valk inimesena ise. Autori kohalolu ning tema tahe öelda inimese kohta midagi põhjapanevat varjutab tema otsingute tõelise eesmärgi. Heinz Valk mainib oma karikatuuridest rääkides, et Gorbatšovi ja teiste suurmeeste karikatuurid jäid tal formaalseks, kuna on hoopis teine asi joonistada kedagi, kellega oled koos viina võtnud. Ma ei tea, kas Svirgsden ja Valk on koos viina võtnud, aga ma näen ekraanil teatavat usaldamatust, rolli hoidmist. Svirgsden on kasutanud kõikvõimalikke vahendeid oma karakteri avamiseks: intervjuu vabas vormis ja tegevuse kaudu nii formaalsemalt kui suures plaanis, lisaks pooleldi varjatud kaameraga filmimine seltskonnaüritustel. Kõik need vahendid on üheselt režissööri sõnumi teenistuses. Elust on välja sõelutud tähendusi ja need järjekorda pandud, kuid me ei näe hetkelisust – kaadri sees peituvat elu ennast, mida iga keharakuga uskuda saaks.
Dokfilm tundub olevat lihtne vorm: kui teema või persoon on olemas, tuleb käivitada kaamera, tekitada vastandus, leida kujundid. Dokitegijad on tegelikult rohkemal määral vahendaja rollis, kui nad seda ilmselt ise tajuvad. Nad vahendavad enese teadmata iseenda kogemust, mille saavad filmitava isikuga kontaktis ja koos olles. Oskus mõista ennast ja oma motiive ning põhjusi subjekti ellu sukeldumisel ja säilitada seejuures õnnis teadmatus – see on selle mõistatusliku „lähedalesaamise” eeldus. Lähedale nii subjektile kui endale. Seejärel peaksid mõlemad vastastikuses dünaamikas üksteisele peegelneuroneid tulistades koos sellest teadmatusest väljuma, et jõuda selleni, kuidas subjekt muutub ja avaneb ning kuidas autor seda mõistab. Vaataja tajub režissööri liigsest pingutusest tekkivat ebamugavustunnet oma seljaajuga. Me tunneme sekundi murdosa jooksul ära, et Valk peegeldab meile tagasi autorit, kellel on väga tugev ambitsioon edastada oma konstrueeritud sõnumit. Mida tähendab olla Heinz Valk – mees, kes on koha leidnud eestlaste kollektiivses alateadvuses? Selle asemel saame teada hoopis Svirgsdenist.
Ermo Säksi „EuroEufooria” on Svirgsdeni filmiga selles mõttes huvitavas vastanduses, et Säks võtab kohe filmi alguses vastupidise rolli. Tema oma subjekti ei tunne, Eurovisioni lauluvõistlust ei fänna ja üleüldse ei mõistata, kust see eufooria tuleb. Ta läheb teekonnale, et avastada tõde selle veidra nähtuse kohta, vahelduva eduga ka ennast eksponeerides. Ta püüab vaimukalt olla skeptilise vaataja poolel, püüdes lauludest kinni vaid pikad noodid ja monteerides neist kokku ühe pika huilge. Me näeme stseene, mis annavad üheselt märku sellest, et tegu on Säksi formaalse seisukohavõtuga, aga tema eurovisiooni-teadmatuses saab ometigi kahelda. Säks on nii insider kui üldse olla saab. Me satume filmi jooksul vähemalt kahte magamistuppa ja läbi kümne turvamehe suurimasse keelutsooni, kuhu üks filmikaamera üldse jõuda võib – Eurovisioni lauluvõistluse kontserdisaali. Näeme misanstseene, kus lahtirulluvat elu on huvitav vaadata juba üksnes antropoloogiliselt.
Ei ole mõtet keerutada: seda lauluvõistlust ei väisa enam lipsustatud härrad ja uhked daamid. Eurovisioni lauluvõistlusest kui sündmusest on saanud grandioosseim geiklubi, mis aga ei tähenda, et ei oleks olemas samavõrd seda jumaldavaid heteronaisi. Säks jõuab filmi lõpus oma „küsimusele” vastust otsides järeldusele, et tegu on laulupeolaadse kogemusega, mida eurovisioonifännid naudivad. Ta puudutab geiteemat ainult pildis, jättes eneserefleksiivse narratsiooni juures selle teema puutumata.
Briljantne tegelane on Norra tüdruk, kes leiab endale eurovisioonimöllu alguses Facebooki kaudu sõbra –
Texasest kohale sõitnud geipoisi, kellega nad festi­valipäevad koos veedavad. Norra tüdrukul on olemas kogu eurovisiooniks vajalik arsenal: eri suurusega rahvuslipud ja sätendav käekott rahvusriigi värvides. Tal on täielik ülevaade lauludest ja favoriitidest; tuleb tähele panna, et oluline on asja juures ka see, kuhu talle endale järgmisena reisida meeldiks. Koos geisõbraga tehakse ennast peegli ees korda: Texase poiss paneb endale pähe pruudiloori ja võibki lahingusse minna. Säks leiab rahva seest üles ka Austraalia geipaari, kes on tulnud sinna tähistama ühe osapoole 50. sünnipäeva. Üsna pea leiame end ka nende magamistoast, kus mõlemad nagu muuseas oma ägedaid aluspükse demonstreerivad. Kõik, kes on kohale tulnud, kuuluvad saba ja sarvedega sinna maailma.
Tegelased peegeldavad meile oma avatusega küll autori entusiastlikku tõeotsingut, aga natuke on neist millegipärast ikka kahju. Tundub, et filmi autor peatub nähtamatu joone taga ja sealt edasi ei lähe. Väga oleks tahtnud teada, mis toimub Norra tüdrukus ja üldisemalt nendes naistes, kes ennast geimeeste seltskonnas niivõrd hästi tunnevad. Säksile on olnud oluline murda maha takistused ja jõuda sündmuse südamesse. See tal ka õnnestub. Me ei leia sealt aga suurt midagi: autori tahe mõista fännamine põhjusi on segamini enesenäitamise tahtega. Seejuures peegeldab see vahest paljude eurovisioonifännide sisemaailma – suurt vajadust olla nähtaval ja tunnustatud.
Henri Bergson on öelnud, et uurida maailma selle terviklikkuses on olemuselt sama kui uurida iseennast. Kohanemine elu pakutuga on dokumentaalfilmi puhul vahel olulisem kui see, mida filmiga öelda tahetakse. Orkestreerijal ehk filmitegijal tuleb saavutada sisemine vabadus, mis lubab sõnumil vajadusel protsessi käigus muutuda ja vaatajal tajuda midagi seletamatut otse elust. Öeldakse, et kui õnnestub inimeses tabada arhetüüpi, on hästi. Kui aga püüda edasi, jõuda arhetüübist selleni kuidas olla inimene? Kui Säks ja Svirgsden oleksid lahti lasknud konstrueeritud sõnumist, kas oleks jõutud arhetüübi riivamisest natuke lähemale, inimese kogemusele nii Heinz Valgu kui eurovisiooni­fännina?