Arvamisest Sirbis ja mujalgi siiski loobusin. Selles taandumises oli lisaks ammendumisele paratamatuid asjaolusid, mugandumist – aga ka hirmu … Ükski inimene kindlasti ei tohikski lakkamatult arvata ja hinnata. Aeg-ajalt peab vait olema ja iseenda sisse vaatama – et mõtestada riiki iseendas. Muu hulgas mõtlesin siiski sellestki, et kes või mis see ametlik riik siis on. Kirjeldatud hetkel tundus, et riik – see on minister. Hoolimata sellest, et juba tollal, nagu tänagi, ütleb ametlik retoorika meile armsasti: „Riik, see oled sina”. Hea loosung. Kui midagi on halvasti, siis on põhjus teada. Kes tegi? Ise tegin – ise olen süüdi! „Riik, see olen mina” – juhuslikult on see ka Päikesekuninga Louis XIV sõnastatud absolutismi lipukiri. Seepärast mõnesõnalised loosungid ei loe. Loeb see, kes on ütleja. Reaalsed toimemehhanismid loevad. Inimeste tunded loevad. Ja mis on olemine? Seda me ei tea, see on käsitamatu, see on ime. Aga ühiskondlikus mõttes on see vabadus tunda, mõelda ja rääkida, säilitada austus Teise vastu, ilma et keegi sind milleski süüdistaks…
Mina ei arva, et mina olen riik. Olen täiesti lootusetu juhtum: ma ei tahagi riik olla. Tammsaaret parafraseerides: inimeseks tahaks hoopis jääda. Olen sündinud aastal, mil suri Jossif Stalin. Mäletan, kuidas ühe provintsilinna keskväljaku postamendi otsast kadus tema kuju ja alles jäi sile-sätendavast graniidist ristkülik. Selle servadel oli meil, lastel, lõbus turnida. Endise Stalini väljaku längus teedelt sai talvel mäest alla lasta. Stalin ei kadunud siiski kohe ja täielikult. Vanematel oli temaga salapärane suhe: teatud teemadel räägiti vaikse häälega veel üsna pikka aega. Vanaisa kuulas, kõrv vastu raadiot surutud, Ameerika Häält ja sai vanaema käest sellepärast alatasa pragada. Elu oli elu ka siis. Puid pidi pliidi alla panema. Süüa pidi ikka tegema. Valget laeva ei tulnud. Armastati, rõõmustati ja kurvastati – inimese elu elatakse alati. Vanemate hirmud mind väga ei puudutanud.
Märksa enam puudutas mind olemasolemise hirm ja ime. Me ju ei sünni siia ilma kodanikena, riigi atribuutidena. Me sünnime surelike inimestena – olenditena, kes avastavad iseennast, võttes sellel avastusteekonnal kaasa ühiskondlikud keelud ja tabud. Riik ja kultuur toimivad ürgteadvuse taltsutajana ja positiivse ühisteadvuse loojana, aga ka ühiskondliku dressuuri ahistava masinavärgina. Jõhkramal või leebemal viisil võib riik inimesi tappa kõikidel aegadel. Tapmine võib olla nii füüsiline kui ka vaimne, otsene või ka kaudne. Riik kui poliitiline institutsioon jagab inimesed rühmadesse ja vastandab neid. Poliitika masinavärk ja sotsiaalsed hierarhiad on ilmselt paratamatud, aga tundub, et Eesti riigis on see üsna kaua tähendanud viharühmade loomist. Aga inimene ju ei taha vihata. Armastuse soov on temas suurem kui vajadus kuuluda mingisse viharühma. Õnneks on see vihakultuur viimasel ajal vist pisut maha käimas. Inimesed on väsinud, distantseerunud.
Ma ei tea, millal saabub igas inimeses see punkt, mil (vist paratamatult ja kõikidel aegadel) kaob või tuhmub see ürgne imestus ja rõõm, mille toob kaasa iseenese maailmas olemise avastamine. Kui palju kollektiivseid rituaale, sisendusi, päheõpitud mõisteid ja tähendusi selleks on vaja, et lämmatada see imetlus – ja ka iidne hirm, mis avastatakse üsna varakult surma tähendust adudes. Võib-olla ei tohiks seda imetlust kunagi kaotada. Ehk ei tohiks ka seda hirmu maha salata. Riik ei saa inimest õnnelikuks teha. Aga kindlasti on riik see tegevuse ja rituaalide kogumik, mis saab oma korralduse ja mantratega aidata inimesel luua turvatunnet eksistentsiaalses tühjuses. Kas meie riik on sellega hakkama saanud? Kas Eesti riik on eestlase turvaline „pesa” isegi hoolimata sellest, et pesast lennatakse välja mitte ainult ellujäämisvajadusest, vaid ka maailma avastamise soovist? Ma ei saa vastata kõigi nimel, aga arvan, et liiga paljude vastus on „ei”.
Igal juhul võiks riik olla vähemasti see, mis ei lõhu ega alaväärista üht teist, nähtamatut riiki meis enestes – seda, kus asuvad kaastunne, ausus, rüütellikkus, viisakus ja armastus – see kõik, mis teeb meist inimese. Oleksin tänulik, kui inimesed, kes kujundavad praktilise riigikorralduse „suurt plaani”, suudaksid oma rasket tööd tehes neid vanamoodsaid hoiakuid meeles hoida ja mitte Päikesekuningateks muutuda. Tähtsaim on riik meis enestes.
„Selles suures oleva salapäras meile õieti miski ei kuulu. Millest siis see võistlemisrahutus, enne kui ükshaaval läbime ühe ja sama värava,” ütleb XIII sajandil Pärsia poeet Rumi Doris Kareva tõlkes. Mis oleks parim ja ilusaim asi, mida teha enne selle värava läbimist? Armastada ja armastust vastu võtta. Ainult see.