Paar aastat tagasi leidis Tõnu Õnnepalu vanast Hiiumaa aidast kirjad. Vend Jakobi Ameerikast saadetud kirjad teisele, Villemile, kes elas Hiiumaal. Need olid kirjutatud aastatel 1915–1939, nii et see oli aastakümnete pikkune kirjavahetus. Tõnu Õnnepalu: „Kohe, kui ma nad sealt aidast leidsin, kopitanud kaltsude, peeglikildude ja lahtihargnenud raamatute hulgast, need niisked kollakad lehed väikestes sinistes kuväärides, sain aru, et neis on peidus üks lugu. Üks lugu, mida ma tahaksin kuulda ja mida teistele jutustada. Loost saab lugu ju ikka alles siis, kui oled selle kellelegi jutustanud. Lugu on alati miski, mis leiab aset inimeste vahel ja mida inimene jutustab inimesele. Kasvõi endamisi.“

Jakob oli meremees ja teda viis tee Ameerikasse, kus ta püüdis oma elu sisse seada „pisnest“ tehes. Villem käis I maailmasõjas tsaariarmees ja siis ka Vabadussõjas iseseisva Eesti eest. Seejärel jäi ta kodusaarele asundustalu pidama ja ema eest hoolt kandma. Kaks venda, kaks elulugu, kaks kahekümnenda sajandi eesti mehe saatust – ja nende kaudu ka Eesti saatus. Epiloogiga sõjajärgsetest aastatest, sest viimane kiri on Ameerikas posti pandud 1967. aastal.

Autor: „Kui näidend on ammugi võistlusele ära saadetud, leian aida põrandat pühkides päris prahi seest veel ühe kirja. Seni ma ei teadnudki, kas kirjavahetus ka pärast Teist maailmasõda ikka jätkus, sest seni leitud kirjad lõppesid 1939. aastaga. See üksik põrandale pudenenud kiri oli kindlasti viimane, mille Jakob vennale saatis, sest veel samal kuul, augustis 1967, kui see kirjutatud oli, Willem suri. Väga võimalik, et ta seda, arvestades välismaalt tulnud posti toonast aeglust, enam kätte ei saanudki ja sellepärast see niimoodi kõigist eraldi vedelema jäigi. Mina aga nägin selles leius omamoodi kinnitust või märki, isegi viibet sealtpoolt. Miks mitte. See viimane kiri oli just see, mis puudus, et lugu endale ka dokumentaalse lõpu saaks.“