Kui väga armastatud näitleja Einari Koppel 1978. aasta oktoobris ootamatult suri (insulti, mis päästis ilmselt ta vähiga kaasnevatest suurematest piinadest), oli nüüd, 35 aasta hiljem, temast elulooraamatu kirjutanud teatrikriitik ja -uurija Rait Avestik nelja-aastane ja käis Tartu Ropka tee lasteaias. Aasta enne Avestiku sündi oli Koppel Kaarel Irdi juhitud Vanemuise tolmu oma kingadelt pühkinud, et siirduda Voldemar Panso juurde Draamateatrisse. Mul Avestikust kuus aastakäiku vanema pealinnapoisina läks õnneks Koppeli Tolari Draamateatri „Parvepoistes” (Panso lavastus) oma silmaga igatahes ära näha, seda mäletan kaljukindlalt. Ent nagu Avestik mulle saadetud erakirjas on kinnitanud, oldi tema lapsepõlvekodus ETV reedeste teatriõhtute suured austajad (kes tollel ajal poleks olnud!), mistõttu ilmselt juba 1980. aastate alguses nägi tulevane teatriuurijagi helesinise ekraani vahendusel Koppelit. Aimdus, et tema puhul oli tegu suure näitlejaga, leidis tuge Avestiku vanemate räägitud juttudest „oh, küll see Koppel oli ikka üks võimas näitleja”. Raamatu tarvis põhjalikku uurimistööd tehes avastas Avestik, et vanemad olid rääkinud tõesti tõtt.
Selle pika biograafilise sissejuhatuse mõte oli juhtida tähelepanu asjaolule, et neid, kes saavad ilma valskuseta väita end olevat vahetult tuttavad Koppeli lavaloominguga, tasub otsida siiski vaid tublisti vanemate kui viiekümneste seast – mõne pisut noorema üksikud mälusähvatused või teleriekraani vahendatu pole selleks piisav. Mis aga ei tähenda kaugeltki seda, nagu saaks ja tohiks niisuguseid teatriraamatuid kirjutada üksnes uuritava kaasaegsed – nõnda jääks tänapäeval Menningu-aegne teater suisa uurimata ja varsti läheks ka Pansoga keeruliseks. Ei saa aga salata, et autori ja uuritava kuulumine eri põlvkonda (eriti, kui üks on juba aastakümneid taevases teatritrupis) jätab elulooraamatule jälje, seda eeskätt just alusmaterjali kättesaadavuse ja kasutamise osas.
Avestiku raamatu valmimise teeb iselaadseks asjaolu, et autoril oli kasutada teatriajaloolase ja Koppeli Eesti Riikliku Teatriinstituudi aegse õpingukaaslase Maimu Valteri (1926–2002) õige mitu aastakümmet varem alustatud samasuunaline uurimistöö, millest ilmselt kõige väärtuslikum osa on aastatel 1994–1999 tehtud 22 intervjuud Koppeli kaasaegsetega, kellest enam-vähem pool on meie hulgast praeguseks juba lahkunud. Nagu näha, peab teatriuurija olema väle, sest päris tihti käib võidujooks ajaga elu ja surma peale. Raamatut koostama asudes oli Avestikul juba võtta ports materjali, millest märkimisväärset osa oleks praegu võimatu hankida. See tõhus sild aitas üle põlvkondi paratamatult lahutavast ajalõhest.
Raamatu mitu senist retsensenti (Andres Laasik1, Rein Veidemann2) on tõstnud esile allikate rohkust ja mitmekesisust. „Raamatu lugejat hämmastab allikate mastaap, mille põhjal Avestik Koppeli isiksuse ja näitlejafenomeni taaselustab: teatriloolised kirjutised, retsensioonid, isiklik kirjavahetus, kaasnäitlejate mälestused, teatrite dokumentatsioon (käskkirjad, kunstinõukogude protokollid jms), trükis avaldatud või litereeritud raadiointervjuud Koppeli endaga,” on Veidemann „Kütkestajat” iseloomustanud. Raske on sellele vastu vaielda: raamatu lõpus on viiel leheküljel tihedas kirjas pikk nimistu trükitud ja käsikirjalistest materjalidest, raadiosaadetest, helisalvestustest ja intervjuudest, mida Avestik raamatu koostamisel on kasutanud. Võib vist arvata, et teatrilooliste materjalide osas ei olekski enam palju rohkem kuskilt midagi võtta. Võib-olla üksnes 2013. aastal autori tehtud intervjuude nimekiri võinuks olla pikem (Maimu Valteri 22 intervjuu kõrval on neid vaid üheksa). Ehkki, on keeruline hinnata, kas küsitletavate ringi laiendamine näitleja kaasaegsetega, kelle kokkupuude Koppeliga oli põgusam, oleks teinud raamatu mitmetahulisemaks või pigem siiski mitte.
Eks on ka erandeid, kuid laias laastus on näitlejate-lavastajate (ja üldse kultuuritegelaste) elulooraamatute puhul põhiküsimus, millises vahekorras ikkagi on kokku segatud käsitletava eraelu ja töised saavutused laval. Riiuli ühes servas on n-ö ajakirja Kroonika tüüpi raamatud, kus nõrgub vahukoort igalt leheküljelt, ning teises need, kus tehakse tõesti tõsist teatriteadust, keskendutakse rollidele ja lavastustele. Seega, eesmärgid, miks selliseid raamatuid kirjutatakse, võivad olla väga erilaadsed, nagu ka lugeja ootused.
„Kütkestajat” läbib kaks aeg-ajalt põimuvat põhiliini. Eraeluline liin on peenem ja katkendlikum. Selle sõlmpunktideks on lapsepõlv (tema isa oli omaaegne kuulus kloun Lex) ja neli Koppeli elus olulisel kohal olnud naist (kui ema Ada kõrvale jätta): Elvi Niine-Koppel, Maimu Sonn, Milvi Koidu ja Siiri Koppel. Nii ajastu kui ka raamatu peategelase isiksuse avamise seisukohalt on üks huvitavamaid ja väärtuslikumaid kohti Einari ja Elvi kirjavahetus aastast 1949. Võib arvata, et ajaloohuvilised oleksid tahtnud põhjalikumalt lugeda Koppeli sõjaaegse elukäigu kohta, mobiliseerimisest Saksa lennuväe abiteenistusse ja võitlemisest soomepoisina (sellele puudusele on juhtinud oma arvustuses tähelepanu ka Andres Laasik). On mõistetav, et kõigest sellest ei räägitud nõukogude ajal eriti isegi noorematele õdedele-vendadele, kuid sügavam kaevumine sõjaajaloolistesse arhiivimaterjalidesse võinuks anda huvitavaid tulemusi. Seda enam, et see ei ole lihtsalt põgus elulooline seik: sõja-aastate sündmuste (edukas või edutu) varjamine jättis kahtlemata jälje kogu edasisele elule, nagu nii mitmegi tuntud teatritegelase saatusest teada. Raamatus tuleb mitmelgi korral esile, et Koppelit tunti kui säravat ja sädelevat inimest, kes aga kõige selle juures ei kippunud ennast tuttavatele ja kolleegidele eriti avama. Soliidne härrasmees, kes ei koormanud kaaslasi oma isiklike muredega. Küllap see ongi üks põhjusi, miks Koppeli elulooraamatu eraeluline pool jääb mõnevõrra töise poole varju – päris selget sotti ei saa, mis mees ta ikkagi oli.
Seda põhjalikum on aga „Kütkestaja” teatriajalooline pool – sellele sai juba allikate rohkusest ja mitmekesisusest rääkides viidatud. Koppeli lavatee, mis jagunes kolme teatri vahel (Ugalas 1950–1958, Vanemuises 1958–1973 ning Draamateatris 1973–1978), on palistatud põhjalike käsitlustega sellele jäänud olulisematest rollidest ja lavastustest. Isegi kui mõne omaaegse teatrikriitiku retsensioonikatke kisub nende käsitlemisel vahetevahel liiga pikaks ja pidurdab lugemishoogu, siis seda tänulikumad on kõik teatriloolased ja -kriitikud, kes plaanivad tulevikus kirjutada Koppelist ja üldse eesti teatrist.

1 Andres Laasik, Raamatu kaudu ilmub minevikust taas lavale kütkestav Einari Koppel. – Eesti Päevaleht 12. XII 2013.
2 Rein Veidemann, Suur mees suures plaanis. – Postimees 15. I.