Audiovisuaalse kunsti sihtkapital

Millised on audiovisuaalse kunsti sihtkapitali nõukogu põhimõtted toetuste jaotamisel ja kas uue koosseisu kinnitamine on kaasa toonud muudatusi?

Raimo Jõerand, audiovisuaalse kunsti sihtkapitali nõukogu esimees: Põhimõtted on meil kirjas kodulehel ja selles osas esialgu muudatusi teha pole plaanis. Mõned täpsustused võib kaasa tuua kohe jõustuv uus riigiabi andmise luba, kuid see puudutab toetuste piirmäärasid. Endiselt tunneme, et oleme audiovisuaalkunsti teenistuses. Püüame institutsioonina seda mõistet ka piiritleda, ekseldes sealjuures poliitiliste, juriidiliste, majanduslike, psühholoogiliste ja sotsiaalsete mõjutajate rägastikus.

Kui suur osa vahenditest on nii-öelda ette ära jaotatud (institutsioonide toetamine jms) ja palju jääb projektide toetamiseks?

Kulka audiovisuaalvaldkonna järgmise aasta eelarvest ei ole me midagi ette ära jaotanud. Institutsioonidele tegevustoetusi me ei eralda, kõik kulud on seotud konkreetsete projektidega ja peavad andma muu tulemuse kui lihtsalt olemasolu.

Kui iseseisev on nõukogu oma otsuste tegemisel? Kas ja kui palju tehakse koostööd kultuuriministeeriumi toetusprogrammide komisjonidega või järgitakse ministeeriumi soovitusi?

Filmide tootmine on endiselt kallis ja üksnes kulka vahenditega enamasti hakkama ei saada. Paratamatult tuleb oma otsustes lähtuda ka teiste rahastajate sammudest (Eesti Filmi Instituut, telekanalid). Siiski saab ainult Kulka toetada autoreid päris varajastes faasides, kui vajatakse toetust oma ideest esimese stsenaariumiversiooni kirjutamiseks või tulevasele dokumentaalfilmile alusepanemiseks. See annab autorile tugevama positsiooni, enne kui tootjafirmaga leping sõlmitakse ja edaspidi juba produtsendi juhtimisel järgmisi toetusi taotlema hakatakse. Tahaks mõelda nii, et kui filmiinstituut on peamiselt tootmisele orienteeritud, siis kulka ülesanne võiks olla rohkem autoreid väärtustada.

Siiski ei koosne filmivaldkond ainult tootmisest, vaid ka filmide näitamisest. Kogu Eesti niigi väikese kinovõrgu digitaliseerimata jätmine on meid pannud olukorra ette, kus peale Tallinna ja Tartu polegi enam kuskil võimalik kvaliteetselt filme näidata. Kulka üksi selle küsimuse lahendamisega hakkama ei saa, siin on vaja laiapõhjalist koostööd ministeeriumiga, filmiinstituudiga, suurte levitajatega. Ka ükski kavandatav tõmbekeskus ei hakka tõmbama, kui seal ei ole kõige tavalisemat kino.

Lea Larin

Arhitektuuri sihtkapital

Millised on arhitektuuri sihtkapitali nõukogu põhimõtted toetuste jaotamisel ja kas selle uue koosseisu kinnitamine on kaasa toonud muudatusi?

Kalle Komissarov, arhitektuuri sihtkapitali nõukogu esimees: Praegusse arhitektuuri sihtkapitali koosseisu kuuluvad põhiliselt arhitektid, lisaks sise- ja maastikuarhitekt. Aegade jooksul on valdkondade esindatus muidugi erinenud: oma esindaja on olnud ka disaineritel ja arhitektuurikriitikul.

Otseselt ei esinda ükski meist mõnd organisatsiooni, kuid erinev taust on eelduseks, et sihtkapitalil on otsuste tegemiseks võtta võimalikult laiapinnaline info. Me oleme oma otsustes sõltumatud ning minu eesmärk on viia kogu otsustamine kvaliteedi pinnale. Kui on kaks samalaadset taotlust ja meie rahalised võimalused piiratud, siis on mõistlik toetada elujõulisemat ideed. Ka tudengite õppetoetuste puhul tuleb ühel hetkel minna ikkagi toetamisele portfoolio alusel.

Kui suur osa summadest on n-ö ette ära jaotatud (institutsioonide toetamine jms) ja palju jääb projektide toetamiseks?

Pole viisakas, kui eelmine koosseis kannab oma lubadused ja kohustused järgmisele üle. Läbivate põhimõtete kõrval (näiteks autoripoogna stipendiumi suurus) on tõesti ka mõni päris ammu fikseeritud summa (näiteks arhitektuuriajakirja Maja väljaandmise toetamine). Õigustatud ootus tegevustoetusele on ka loomeliitudel, kuid siin tuleb midagi ette võtta. 1990ndatest on arhitektuuri sihtkapitali loomeliitude toetuste määr tõusnud 4%-lt 22%ni, mis on teiste sihtkapitalidega võrreldes pretsedenditult suur. Töötame praegu välja n-ö loomeliitude võrdse kohtlemise põhimõtteid. See ei tähenda, et peaksime eelistama projektitaotlusi liitude püsivamatele pingutustele, kuigi loomeliitude tegevustoetuse taotluste summad kasvavad pidevalt. See tekitab asjatuid pingeid – ühesõnaga, siin on tõesti üks täpsustamise koht.

Kui iseseisev on nõukogu oma otsuste tegemisel? Kas ja kui palju tehakse koostööd nt kultuuriministeeriumi toetusprogrammide komisjonidega või järgitakse ministeeriumi soovitusi?

Suuremate ja olulisemate projektitaotluste puhul tuleb olukorra kaardistamiseks kasutada kõiki allikaid, nii et ministeeriumiga läbiarutamine on täiesti vältimatu. Sellel aastal on akuutsemad teemad näiteks Veneetsia arhitektuuribiennaali rahastus avaliku sektori vahenditest ning juubeliprojekti „EV 100” arhitektuuri valdkonda puudutav osa.

Veronika Valk

Helikunsti sihtkapital

Millised on helikunsti sihtkapitali nõukogu põhimõtted toetuste jaotamisel ja kas uue koosseisu kinnitamine on kaasa toonud muudatusi?

Marje Lohuaru, helikunsti sihtkapitali nõukogu esinaine: Leian, et kultuurkapitali üks suur eelis on see, et nõukogud roteeruvad. Eelmisest koosseisust jätkab kaks liiget: Helena Tulve ja mina. Veel kahel, s. o Toomas Siitanil ja Madis Kolgil on varasem kulka kogemus. Kolm täiesti uut liiget Peedu Kass, Toomas Olljum ja Virgo Sillamaa esindavad ka teisi muusikastiile. Otsustasime, et teeme esimese koosoleku ära, uued liikmed tutvuvad olukorraga ja järgmisel täpsustame juba plaane. Kõigil on võimalus teha ettepanekuid ja leida ka toetust, kui põhjendus on veenev ja professionaalne. Ka juba meie esimene taotlusvoor möödus väga efektiivselt.

Eelmine nõukogu tegi väga palju muudatusi ja tööperioodi lõpus ka analüüsi, sest on äärmiselt oluline teada, kuivõrd olid realiseerunud meie prioriteedid, mis me jaotuspõhimõtetes kirja panime. Nüüd on ka uutel liikmetel olemas jaotusalus, millele tuginedes oma eelistusi kujundada.

Kui vaadata üldist jaotust, siis ongi suurendatud loomestipendiumide hulka, kusjuures mõeldud on ka pikemaajaliste tsüklite peale: tulevad kaheaastased loomestipendiumid (16 000 eurot), et inimene saaks oma loometööd pikemalt kavandada. Kahetsusväärselt on meil väga vähe vabakutselisi ja kuna töötasu pole kuigi suur, töötatakse veel mitmes kohas, mis ei tule kahtlemata loometegevuse kvaliteedile kasuks. Selles mõttes on pikemaajaline kindel toetus suur samm edasi. Ja loomulikult toetame noori, kes lähevad kuskile õppima või on oma loomingulise karjääri alguses – nad vajavad toetust.

Kui suur osa vahenditest on nii-öelda ette ära jaotatud ja palju jääb projektide toetamiseks?

Kui vaadata avanevat pilti, siis läheb helikunsti sihtkapitalis üle 40% kontsert­tegevuse vormidele olgu need suurüritused, kontserdireisid või kontserdid maapiirkondades. See on meie sihtkapitali eripära: suhtleme kontserdi vormis, see kõnetab kõige selgemini. Siinjuures on oluline, et toetame eeskätt professionaalseid kontserdikorraldajaid. Taotleme kvaliteeti, aga neil juhtumitel, kui interpreet on ühtlasi ka kontserdi korraldaja, on see harva tagatud. Nii et me proovime otse toetada väga häid interpreete ja samuti professionaalseid kontserdikorraldajaid.

Keerulisem on eelarvelise asutuse toetamine, aga kui kavandatakse mingeid ulatuslikumaid ettevõtmisi, mida see asutus iseseisvalt ei suuda läbi viia, siis toetame kindlasti.

Kasvav jaotus on ka arvukad mittetulundusühingud, kellele maksame tegevustoetusi. Kuna kõik on läinud kallimaks, siis kipuvad järjest tõusma ka nende vajadused, kuid raha ei ole jaotamiseks ju nii palju juurde tulnud. Kuigi loomeliidud ja mittetulundusühingud töötavad samuti muusikute heaks, võttis eelmine nõukogu väga sel
ge seisukoha toetada eeskätt otse loovisikut – neid muusikuid, kellest sõltub meie muusika­elu, olenemata sellest, kas nad inimesed kuuluvad mõnda organisatsiooni. Sellest lähtudes algatasime arvukalt loome­stipendiume.

 

Kui iseseisev on nõukogu oma otsuste tegemisel? Kas ja kui palju tehakse koostööd kultuuriministeeriumi toetusprogrammide komisjonidega?

Mõistagi peame teadma, milline on olnud kultuuriministeeriumi jaotus. Neilgi on oma prioriteedid ja teatud institutsioonidele ka mitmeaastase toetuse võimalus, mis on iseenesest hea. Aga nõukogu on sõltumatu ja iga ekspert saab avaldada oma arvamust. Näiteks ei saa ette väita, et taotlejatele, kes on juba saanud kultuuriministeeriumi toetuse, ei peaks kulka raha andma. Jah, peame teadma, palju on raha saadud, aga meile jääb vabadus ka ise toetada. Kusjuures meie paindlikkus lubab kiiremini reageerida ootamatutele olukordadele ja värsketele ideedele.

Tahan toonitada, et jaotamine suurteks ja väikesteks ettevõtmisteks on vägagi tinglik. Kõik üritused ei pea olema suured ja mõni väike asi võib olla oma tähenduselt Eesti muusikaelu arengule väga suur. Selle kohta on häid näiteid. Kas või klavessiinifestival, kes langes kultuuriministeeriumi realt välja kui „väiksem”, aga on vägagi oluline üritus ühe eriala arengus, kaasab ka noori ja lapsi, on väga hästi korraldatud jne. Nii et tihtipeale ei väljendu tähtsus kulutatud rahas.

Kindlasti on kaasfinantseerimine üks asi, mida nõukogu jälgib. Kui ikka üks üritus on juba aastaid teoks saanud peaaegu ainult kulka rahastusel, võib see olla signaal, kui maakond või linn ei toeta seal toimuvat. Ehkki siin pole reegleid: mõeldav on ka spetsiifilisem, vähese publikuga üritus, mis ei leia kohalike kultuurijuhtide silmis mõistmist, ent on kitsamas ringis tähenduslik. Sel juhul tuleb seda toetada. Nii et suur vabadus ja paindlikkus rahastamisel on kulka suur voorus.

Tiina Mattisen

Kirjanduse sihtkapital

Millised on kirjanduse sihtkapitali nõukogu põhimõtted toetuste jaotamisel ja kas uue koosseisu kinnitamine on kaasa toonud muudatusi?

Märt Väljataga, kirjanduse sihtkapitali nõukogu esimees: Kirjanduse sihtkapitali nõukogu uus koosseis on käinud koos ainult ühel hästi töötihedal koosolekul. Seal ei olnud jaotamispõhimõtete üle omaette arutamiseks aega. Võib-olla tulevad need kõne alla märtsis. Küll tahan raamatu väljaandmise toetust taotlevatele kirjastustele juba praegu südamele panna, et ärge märkige olulist arvulist informatsiooni ainult taotluse lisasse, vaid ka taotluse vormile projekti kirjelduse lahtrisse. Sinna tuleb märkida eelkõige raamatu maht (tähemärkides või värsiridades), tiraaž ja plaanitav müügihind. Sihtkapitali ammune unistus on see, et kirjastamistaotlusi saaks üksteisega kergemini võrrelda. Praegu võivad samalaadsetele raamatutele küsitavad summad erineda kuni kolm korda.

Kui suur osa vahenditest on nii-öelda ette ära jaotatud (institutsioonide toetamine jms) ja palju jääb projektide toetamiseks?

Kirjandus on valdkond, kus ei ole suurt infrastruktuuri, mida on vaja ülal pidada. Seega pole eelarvest suurt midagi ette ära jaotatud. (See mure on vist kunagi kummitanud mõningaid teisi sihtkapitale.) Tõsi, esimesel koosolekul määrasime kirjutajatele aastastipendiume, mis võtavad nüüd uue aasta eelarvest ligikaudu 20%. Ja on veel mõned traditsioonilised „kuluartiklid”: sihtkapitali auhinnad, kirjanike liidu korraldatavad iganädalased üritused, mõned kevadised festivalid jne, mis on harjunud kulkalt raha saama ja tõenäoliselt saavad ka edaspidi, kui uus nõukogu just järsku pööret ei tee.

Kui iseseisev on nõukogu oma otsuste tegemisel? Kas ja kui palju tehakse koostööd kultuuriministeeriumi toetusprogrammide komisjonidega või järgitakse ministeeriumi soovitusi?

Taas: sihtkapitali töö alles algas. Ma ei mäleta ka varasemast ajast, et ministeerium oleks kirjanduse sihtkapitalile soovitusi jaganud. Aga eks me püüa ikka kuulata ministeeriumi kirjandusnõuniku juures maad, kas mõnel projektil oleks šanssi ka sealt raha saada. Üldisemas plaanis on mind löönud pahviks riigikontrolli etteheited, nagu toetaks riik kultuuri liiga paljude kanalite kaudu (lisaks kulkale näiteks ministeeriumi programmid, aga ka hasartmängumaksu nõukogu). Selles, et toetuskanaleid on rohkem kui üks (kes küll kõik jaotavad „riigi” raha), tuleks ju näha pigem voorust kui puudust.

Lea Larin

Kujutava ja rakenduskunsti sihtkapital

Millised on kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali nõukogu põhimõtted toetuste jaotamisel ja kas uue koosseisu kinnitamine on kaasa toonud muudatusi?

Anu Liivak, kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali nõukogu esinaine: Sügisel valitud kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali nõukogu on koos käinud ainult ühe korra eelmise aasta lõpul. Eelmisest koosseisust jätkavad peale minu Mare Mikof ja Kalle Toompere, uued liikmed on Rael Artel, Maria Arusoo, Berit Teeäär ja Jaan Elken. Taotluste üle otsustamisel toetuti sellel koosolekul ennekõike vanemate olijate kogemusele ja väljakujunenud praktikale. See ei tähenda, et üles poleks kerkinud uusi ideid, küsimusi ja üsnagi põhimõttelisi probleeme. Osa neist on seotud stipendiumi mõiste ümber käiva laiema diskussiooniga. Seda probleemiringi on meil kavas arutada veebruari algusesse planeeritud vahekoosolekul ja kindlasti teavitame tulemustest ka kunstiavalikkust.

Kui suur osa vahenditest on n-ö ette ära jaotatud (institutsioonide toetamine jms) ja kui suur osa jääb projektide toetamiseks?

Otseselt ei ole ette ära jaotatud mingeid summasid, ent on olemas pikaajaline traditsioon toetada Eesti ja Tartu Kunstimuuseumi ning tarbekunsti- ning disainimuuseumi nüüdiskunsti kogude täiendamisel

u 37 000 euro suuruse summaga igas kvartalis. Lisaks sõltub suurel määral kultuurkapitali toetusest mitmete olulise kunstiinstitutsioonide nagu Tallinna Kunstihoone, EKKM, Tartu Kunstimaja, kunstnike liidu galeriid ja Pärnu uue kunsti muuseumi toimimine. Kuigi institutsioonide tegevuse toetamine ei peaks ideaalis olema kultuurkapitali asi, tähendaks nende toetuste lõpetamine katastroofi kunstielus. Seekord anti toetust kokku 404 000

eurot, sellest läks tegevustoetusena institutsioonidele u 48 000 eurot.

Kui iseseisev on nõukogu oma otsuste tegemisel? Kas ja kui palju tehakse koostööd kultuuriministeeriumi toetusprogrammide komisjonidega või järgitakse ministeeriumi soovitusi?

Iseenesestmõistetavalt on sihtkapitali nõukogu oma otsustes täiesti sõltumatu. Oleme seejuures informeeritud kultuuriministeeriumi toetustest valdkonnale ja arvestame selle informatsiooniga stipendiumide määramisel.

Reet Varblane

Näitekunsti sihtkapital

Millised on näitekunsti sihtkapitali nõukogu põhimõtted toetuste jaotamisel ja kas nõukogu uue koosseisu kinnitamine on toonud kaasa muudatusi?

Kristiina Garancis, näitekunsti sihtkapitali nõukogu esinaine: Näite­kunsti sihtkapitali uus koosseis peab oluliseks eelkäijate juba sissetöötatud järjepidevuse hoidmist. Toetame ikka edasi põnevaid ja otsingulisi loomeprojekte, samuti suuri festivale, eelkõige „Draamat”, „Baltoscandalit”, „Talveöö unenägu”, Augusti tantsufestivali ja „Tallinn Treffi”. Finantseerime õpinguid, sh meistriklasside-õpikodade korraldamist Eestis ning külalislektorite kutsumist, aga ka välisõpinguid. Kaasrahastame külalislavastajate, -kunstnike ja -koreograafide tööd Eestis. Toetame eesti teatri eksporti välismaale, sh välisfestivalidel osalemist. Oluliseks peame nii üksikisikute kui ka erialaühenduste erialase enesetäiendussooviga reise. Finantseerime näidendivõistlusi ja teatriga seotud tekstide ilmumist kirjastustegevuse ja ka ajakirjanduse vormis. Eraldi toetame omaalgatuslikult iga jaotuse piires Eesti teatriväljal silma jäänud loovisikuid.

Ku
ltuurkapital jääb alati lavastusprojektide kaasfinantseerijaks, oleme suurendanud ka oma seniste stipendiumide piirmäära: lavastajaid toetame edaspidi 2000, kunstnikke 1500, autoreid-lavastajaid 3000, dramaturge 1000, video- või valguskunstnikke 1000, koreograafe 2000, heliloojaid ja liikumisjuhte 1000 euroga.

Paikaloksunud prioriteetide kõrval on ka häid muutumis- ja arengumõtteid. Väljatöötamisel on toetusstipendium, mis on mõeldud välismaal õppimiseks ja see katab ka elamiskulud.

Kui suur osa vahenditest on n-ö ette ära jaotatud (institutsioonide toetamine jms) ja palju jääb projektide toetamiseks?

Meie toetus on Eesti Teatriliidu ja selle erialaliitude tegevusel ning teatri aastapreemiate väljaandmisel. Nemad on meie ainsad püsitoetuse saajad.

Kui iseseisev on nõukogu oma otsuste tegemisel, kas ja kui palju tehakse koostööd kultuuri­ministeeriumi toetusprogrammide komisjonidega või järgitakse ministeeriumi soovitusi?

Kultuuriministeeriumi teatrinõunikuga me muidugi aeg-ajalt konsulteerime.

Tambet Kaugema

Rahvakultuuri sihtkapital

Millised on rahvakultuuri sihtkapitali nõukogu põhimõtted toetuste jaotamisel ja kas uue koosseisu kinnitamine on kaasa toonud muudatusi?

Marju Kõivupuu, rahvakultuuri sihtkapitali nõukogu esimees: Uue koosseisu kinnitamine iseenesest ei ole toonud toetuste jaotamisel kaasa küll mingeid suuremaid või põhimõttelisi muutusi. Osa endisi sihtkapitali liikmeid jätkab uues koosseisus, seega on ka järjepidevus olemas. Ühtlasi on loomulik, et jaotamise põhimõtted vajavad aeg-ajalt eri põhjustel ülevaatamist või revideerimist. Toetuste jagunemist mõjutavad pigem kultuuriaasta tähtsündmused, näiteks sellesuvine laulu- ja tantsupidu on märkimisväärselt suurendanud nende taotluste hulka, kus palutakse toetust rahvarõivaste soetamiseks või uuendamiseks. Aktuaalne on ka stipendiumi mõiste sisu üle arutamine: mida mõistame de iure ja de facto loomingulise stipendiumi, mida töötasu all?

Kui suur osa vahenditest on nii-öelda ette ära jaotatud (institutsioonide toetamine jms) ja palju jääb projektide toetamiseks?

Rahvakultuuri sihtkapitali koormus on väga suur, sest meilt paluvad toetust mitut laadi institutsioonid ja ühendused: muuseumid, kooriühing, harrastusteatrid, raamatukogud, õppeasutused jpt. Sellevõrra on suurem ning karmimgi konkurents ehk nn pingerida taotluste rahastamisel. Tõsi ta on, et tegevustoetused võtavad teatud osa eelarvest, kuid rahapuudusel ei ole senini küll rahastamata jäänud ükski väga hea või sisukas ning ühtaegu ka hästi läbi mõeldud ja korralikult lahti kirjutatud eelarvega projekt. Nii et kurtmiseks pole erilist põhjust, pigem ootame senisest enam huvitavaid ja originaalseid projekte, mis mitmekesistaksid meie kultuuripilti, kõnetaksid rohkem inimesi.

Kui iseseisev on nõukogu oma otsuste tegemisel? Kas ja kui palju tehakse koostööd kultuuriministeeriumi toetusprogrammide komisjonidega või järgitakse ministeeriumi soovitusi?

Püüame maksimaalselt teha teiste programmidega koostööd, vahetada infot. Mõned sihtkapitali nõukogu liikmed on ka teistes, kultuuriministeeriumi rahastatud programmide nõukogudes. See omakorda välistab võimaluse, et mõned taotlejad unustavad „kogemata” märkida, et on sellest või teisest programmist ka raha saanud. Tuleb tunnistada, et õnneks on sellised juhtumid haruldased. Mingit survet „ülevalt” pole senini küll tundnud, oma otsustustes oleme ikka iseseisvad, järgides seejuures enesestmõistetavalt jaotamise üldisi põhimõtteid.

Lea Larin