Eesti ajalugu on rahvuslike traumade lugu. Sõda, okupatsioon ja küüditamised elavad inimeste alateadvuses edasi, ning see avaldub jätkuvalt meie igapäevaelus. On asju, mida kas kultuuriliste mälupiltide puudumise tõttu või muudel põhjustel ei mäletata. Üks selliseid tabuteemasid on holokaust, mida uurimisteemana siiani Eesti humanitaarteadustes peaaegu ei leia. Ei saa ka rääkida Teise maailmasõja sõjamälu ühtsusest üldisemalt, sest veteranide sõjaloodki  paigutuvad sotsiaalsesse pingevälja.
Kõikjal maailmas kestavad erineva ulatusega sõjad häirimatult edasi. Tsiviilelanikkonna kaitse ja toiduabi korraldamine nõuab pidevat rahuvalvajate kohalviibimist, mis lihtsustab paradoksaalsel kombel omakorda sõjapidamist. Eestil tuleb otsustada, kas saata 55 kaitseväelast Kesk-Aafrika Vabariiki pidevalt vinduvasse sõja­koldesse.
Aafrikast ega maailmast ei ole orjus seniajani kusagile kadunud. Unustamine ja mahavaikimine on vaid näiline väljapääs. Nagu ajaloost teada, on orjus olnud üsna tavaline. Orjuse kannatused on režissöör Steve McQueeni mängufilmi „12 aastat orjana” kandvaks teemaks – filmi nimitegelane Samuel Northup tunneb ka kümme aastat pärast orjastamist jätkuvat alandust, et peab eitama oma minevikku.
Tänapäeva orjakaubandusest, suure spordi lahutamatust osast, räägib aga Hispaania-Portugali-Eesti mängufilm „Mustad teemandid”. Jalgpallis on inimkaubanduse üks liik ehk kauplemine arengumaadelt toodud alaealiste noorukitega süsteemi mahavaikitud saladus ning Eesti on nagu teised arenenud riigid üks võimalikke inimkaubanduse vahejaamu.
Vaid näilisuses õnnestub olla puutumatu ja ideoloogilisi valikuid vältida, mineviku kannatuste eitamise alanduse vastu aitaks ja ohvrite väärikuse taastaks mäletamine.