“Vabandust? Andke andeks? Mis asi see nüüd oli? Te ei mõtle seda ometi tõsiselt? Ei mõista! Ei usu!” Just nõndaviisi alustas pea kaks aastat tagasi Andres Keil üht oma Shakespeare’i lavastuse arvustust laia lugejaskonnaga päevalehes. Öeldakse, et ajalugu kordub, selles ajaloo võlu ongi ja seetõttu on temast midagi õppida. Aga miks siiski juhtub nii, et need samad küsimused nüüd uuesti keelele kipuvad? Ja et õpitud pole justnagu midagi või siis et pendel on teise äärmusse läinud. Ja et ette on jäänud üks õite hää ämber, millesse astuda.

Iseenesest on ilmselt selge, et Shakespeare’i ainult Shakespeare’i enda pärast pole suurt mõtet lavastada ja eriti nendel maadel, kus tema tekste nagunii tõlkes (ja seega tõlgenduses mängitakse). Ammu on ju moes igasugu tõlgendused ja interpretatsioonid, näidendite liitmised ja lahutamised. Samas ei tasuks kvaliteedimärki “Shakespeare” külge kleepida ka igale ettevõtmisele, kus kas või raasuke Williamit sisse jäänud. Okei, et enamik publikust pole ehk lugenud ja nagunii ei tea, kus vana William lõpeb ja miski muu algab, aga kui tegemist on valdavalt ikkagi näidenditega, mida tegelikult Eestis vist varem mängitud polegi, on ikka koletult kahju, kui sellist amööbi pakutakse Shakespeare’i pähe. Olgu pealegi, et à la Keil.

Kõigepealt tüki pealkirjast. Käesoleva lavastuse eelkajad lubasid, et tuleb sõda – Rooside sõda – ja võimuvõitlus, millest justnagu võiks oletada, et tehakse manöövreid maastikul (Leigol on selleks ju ruumi küll, eks ole) ja massistseenides notitakse kümnete kaupa mehi mättasse. Ja et vahepeal joonistavad intrigandid oma suuri illusioone paberile, mehed maastikul muutuvad kõigest etturiteks maakaardil ja käib selline peen ja rafineeritud “andmine”, et alguses naeratus ja siis Solinger soolikatesse sooja. Midagi sellist aga ees ei oota ja tegelikult oleks võinud tüki pealkirjastada hoopis “Yorki vennaksed” või “Vennad Yorkid” sest neist see uudislugu tegelikult räägib. On ikka vaja head Shakespeare’i (Inglismaa ajaloo?) tundmist ja fantaasiat, et sellest loost mingi Rooside sõda üles leida, sest koos palju muu väärtuslikuga on prügikasti rännanud ka enamik neidsamu Roose. Lisaks on, teadupärast, John Barton ja Peter Hall säherduse näitemängutüki “The Wars of the Roses” (maakeeli “Rooside sõjad”) juba mitukümmend aastat tagasi valmis teinud ja see on ka Royal Shakespeare Company poolt edukalt ette kantud. Ja siis on sellinegi tükk ilmavalgust näinud nagu “Rose Rage”. Kahjuks ei ole päris selge, kas antud loo tegijad neile kahele on vaevunud pilku heitma, kavaleht, muide, vaikib näiteks kiivalt ka sellest, et loo autoreid on inspireerinud veel üks sõjateemaline näidend.

Lavastuse keelekasutus, mis väidetavalt peaks justkui ilmestama keelekasutust sõjatingimustes,1 jätab kangesti mulje puberteediealiste (või tänapäeval vist pigem juba lasteaiaealiste) sõnavõttudest – et kes teab ja julgeb vingema vägisõnaga lagedale tulla. Mõõdukuse piirides oleks sel ehk tõesti ka mõte ja ega see va Williamgi midagi krõbedat ütlemata jäta, kui konteksti sobib, aga selles lavastuses läks see ropendamine küll pikapeale tüütavaks, seda enam, et mingit väga originaalset ja “värskendavat” täiendust loetelule ei tulnud (etendust vaadates tabasin kuskilt pähe karanud klassifikaatori – nagu roppsuu-röökurid – andku Enn Vetemaa mulle andeks). Kahju oli aga neist eakamatest inimestest ja lastest (viimastel oli küll nähtavasti huvitav ja nende sõnavara täienes nii mõnegi vanemaid närvi ajava sõnaga), kes seda kõike kuulama pidid. Minu välismaalasest abikaasa ütles õlgu kehitades, et see on rather juvenile ja et seda laadi asja tehti neil seal Inglismaal kunagi 70ndatel. Ka soomlannast kolleeg meenutas mitmete aastate taha jäävat aega, kui Soomes seda masti teatrit tehti.

Struktuurilt jäi lavastus laialivalguvaks ja ebakonkreetseks. Kohati võis oletada Brechti teatri mõjutusi, millest siiski päästerõngast ei saanud. Algsele, kiireid serve ennustavale soojendusintrole sama tulist matši ei järgne – aga eks potsatanud need eelmängu pallidki enamjaolt haledalt eikuhugi. Lavastuse esimesele poolele, mis tegelikult oli kolme näidendi kontsentraat (kes ei tea, siis “Henry VI” ei ole mitte üks näidend, vaid on tegelikult kolm eraldi täiemahulist näidendit), järgnes teises pooles “Richrad III” põhinev miski, mis algas küll paljulubavalt ja sundis lausa kella vaatama, et kui nad sama detailselt jätkavad, siis mis ajaks see kõik lõpeb, kuid ka see miski vajus õige varsti vormituks ja hoomamatuks. Lavastuse esimeses pooles oli kolme näidendi kokkusurumise teel siiski saavutatud mingi enam-vähem jälgitav lugu, milles oli teatud tempot; hea küll, et suure hulga tegelaste kärpimise ja seega ka suhete võrgustiku lihtsustamise arvelt. Siiski esines ka selles esimeses pooles hulgaliselt ajastuse vigu, nagu näiteks lõputult veniv ristimisprotsessioon, mis oleks pidanud lõppema vaheajaga, selle asemel et sinna kleepida veel üks tükike lavastust. Ka paljud potentsiaalselt huvitavad kujundid jäid korralikult välja arendamata, omavahel kandvaks võrgustikuks sidumata. (Kas spagetid vihjasid Sopranodele? Miks toimus naiste südame võitmine ja nende kosimine n-ö banketilaual? Kas prantsuse õukonna esitamine parvel tähendas, et nad on teiste tõugata-lükata? Kas kummiloomad, veidike liiga suur troon, kiik ja liivakasti-lugu etenduse lõpus pidid tähendama, et kõik see on vaid laste liivakastimäng ja selget struktuuri selles kõiges otsida ei tasugi, sest laste mängudel on oma loogika ja reeglid? Kas Londoni linnapea roosa pluus ja karjuvroosad liibukad (!) tähendasid tema kuulumist seksuaalvähemuse hulka või seda, et ta on nii punane kui valge ühekorraga ja vastavalt vajadusele, või veel midagi muud? Jne.)

Kuigi mitmeid tegelaskujusid oli mugandatud tegijate suva järgi, olgu selleks siis kas või Elisabeth (Kersti Heinloo), kes antud lavastuses oli muutunud üsna ajudeta tibiks ja pealegi üsna kergete elukommetega tibiks, või üsna juhm Eddy (Uku Uusberg), oli siiski ka neid rollitõlgendusi, mida natuke pikemalt ja oluliselt normaalsemates tingimustes tahaks näha. Näiteks Viire Valdma Margaret (Margaretha Di Napoli), kelle arengut noorukesest printsessist manavaks ja sappi pritsivaks leseks antud lavastuses ei näinud. Või Janek Joosti Richard (Rich), kes sedapuhku oli sire noormees ilma igasuguse nähtava küüru või liipjalata. Ja kes tegelikult ühena vähestest oli huvitav. Ja arenes. Ja tekitas huvi, et miks nad teda kõigi nende sajatustega siis ikkagi kostitavad. Sest mingit eellugu või põhjendust nagu polnud. Richi kosimisstseen Leedi Annaga (Maarja Jakobson) lubab oletada, et näitleja kannaks välja väga huvitava ja täispika Richard III. Või siis Riho Sibula mõtlik Henry VI (Heinrich), keda samuti oleks tahtnud rohkem näha, seda enam, et “Henry VI” kolmes osas on tal siiski miskipärast üsna keskne ja oluline roll.

Mida Tõnu Lensmendi lavastusele ette heita ei saa, on kindlasti ambitsioonikus. Püüd kasutada maastiku eripära (kui edukalt ja kui põhjendatult on jälle iseasi), teha natuke pauku, suitsu ja tulevärki, pakkuda elusat muusikat. Kõik see, mis kuulub ühe eduka suvelavastuse juurde ja võib selle nii meeldejäävaks muuta. Lisaks oli stardivalmis seatud terve trobikond sõidukeid valgest limusiinist kuni eheda sõjatehnikani. Ent ometi jättis see kokkuvõttes väljanäituse, mitte terviku mulje. Isegi joomine ei päästa seda lugu.

Leigo on kindlasti elamus, seda kas või seetõttu, et sinna ilma organiseerimata transpordi või autota ligi ei pääse. Loodus on huvitav (vabandust, kuhu te panite kõik sääsed?) ja sellele kohale on nüüdseks tekkinud kultuuriauraline saba. Mis muidugi tähendab, et ootused on iga aastaga suuremad. Sumedad augustiööd Leigol võiksid pakkuda võimalust kogeda pisut enamat kui lihtsalt muusikat ja tulevärki. Käesolev lavastus pani aga kukalt krats
ima ja paraku meenuvad kõigepealt ebamugavas asendis pikast istumisest surnud jalad ja pinde ajav ahter. Ent siiski oleks huvitav teada, kas käesolev lavastus esindas nüüd seda teatri võlumaailma, mille puudumist isand Keil peaaegu kahe aasta tagusele Draamateatri “Othello” lavastusele ette heitis?