Kes te olete?
Roomet Jakapi: Eksistentsiaalne küsimus. Improvisatsiooni viljelev muusikagrupp.
Paula Mustikas: Inimesed, kes otsivad uusi helisid. Vokaalansambel. Me oleme kõik pea terve elu muusikat teinud, aga kokku saades sünnib alati midagi uut, avastad endas uusi külgi.
Ivi Rausi: Üllatused, mida teised minust välja pressivad.
Jakapi: Kokkukõlad.
Mis on teie meelest improvisatsioon?
Rausi: Aga mis on elu? Elamine.
Jakapi: Impro on surma eitus! (Jakapi on TÜ filosoofiateaduskonna vanemteadur – A. P.)
Mustikas: Muusika, mis mõnikord tuleb tohutult hästi välja!
Mis on vabas impros kõige raskem?
Rausi: Olen teinud lasteaednikele muusikaakadeemias vaba impro koolitusi. Kõige raskem on see, et inimestel puudub julgus end vabalt väljendada.
Miks te seda teete?
Rausi: Et end proovile panna. Improvisatsiooni kaudu on hea õppida inimesi tundma. Kui esitad kirjutatud muusikat, siis suudad mõnda aega maski ees hoida. Kellegagi improviseerides – mitte kunagi. Sa kas klapid või ei. Minul pole Roometiga olnud pikka varasemat kogemust. Suurim ahaa-efekt oli meie esimeses proovis – nagu oleks eluaeg koos laulnud!
Mustikas: Ma olen alati otsinud tavapärasest erinevat väljendusviisi, aga varem mul puudusid tehnilised vahendid. Improvisatsiooni saab põimida ka teiste stiilidega.
Jakapi: Minul on veel ekstra motivat-
sioon. Iga päev tekstide akadeemilise formuleerimise kõrval on impro mulle puhkus. Eriti vabastav on, kui ma ei pea moodustama mitte ühtegi sõna, lausetest rääkimata.
Rausi: Ma pole lapsest peale kuhugi gruppi sobitunud, ei lasteaias ega koolis, olin omaette friik. Mingil hetkel otsisin muusikat tehes ainult seda, et teised mind aktsepteeriks. Siis aga läksin pärimusmuusikat õppima ja edasi tuli vaba improvisatsioon, mis oli minu päästenöör, võimalus öelda seda, mida tahan väljendada.
Mustikas: Sa võid teha kõike! See pole ainult krigin ja atonaalsus.
Jakapi: Isegi meloodiad on lubatud!
Mustikas: Me ei tegele ainult enda vabastamisega. Muusikaline eesmärk on number üks.
Kas ilma muusikakogemuseta saaks improviseerima kukkuda?
Mustikas: Võib-olla. Aga järjepidevuse mõttes – kuskilt pead võtma ideid. Kuulamiskogemus on ka oluline. Sul ei pea olema ülikooliharidus, vaid enesedistsipliini.
Rausi: Nullpunktist improviseerimise takistuseks on tavaharidus, sisse kasvatatud „nii ei tehta”. Näiteks viieaastased lapsed pole veel kinni, neil on fantaasiat, aga kolmandaks klassiks on nad raamidesse surutud. Täiskasvanutel on „õige” ja „vale” veres, seepärast on täiskasvanuna raske alustada.
Mustikas: Mowgli oleks hea improvisaator!
Rausi: Üks asi on veel tehnika, mis eeldab harjutamist. Teine – oskus end stampidest vabaks raputada.
Jakapi: Normaalsuse seisukohalt on häälitsemine eriti lollakas, võrreldes pillidel improviseerimisega. Tekib lausa soov kutsuda kiirabi.
Siiski ei suuda paljud seda muusikat kuulata.
Rausi: Muidugi ei suuda! Heakõlalise muusikaga on kohe võimalik maanduda mugavustsooni, kuulata taustaks. Uus muusika häirib, sest see paneb aju tööle, sunnib kaasa mõtlema.
Jakapi: Sõna „improvisatsioon” ise juba peletab publikut. Äkki saaks selle asendada väljendiga „vaba musitseerimine”? Impro seostub eelkõige džässiga, aga see pole see, mida meie teeme, selles pole lootust kuulda midagi harmoonilist.
Kes teid kuulama tulevad? Mis tüüpi inimesed need on?
Mustikas: Minu sõbrad, sugulased. Isegi mu vanaema ütles, et väga lahe! Mingi hulk teisi improviseerijaid.
Jakapi: Kindlasti need, kellele avangard meeldib. Meid kuulama tulles pole oluline, mis muusikat muidu kuulatakse.
Rausi: Need on uudishimulikud ja seiklushimulised inimesed. Ega meie ju ka ei tea, mis juhtuma hakkab.
Jakapi: Risk on vastastikune!