Millised on kirjanduse sihtkapitali nõukogu põhimõtted toetuste jaotamisel ja kas uue koosseisu kinnitamine on kaasa toonud muudatusi?
MÄRT VÄLJATAGA, kirjanduse sihtkapitali nõukogu esimees: Kirjanduse sihtkapitali nõukogu uus koosseis on käinud koos ainult ühel hästi töötihedal koosolekul. Seal ei olnud jaotamispõhimõtete üle omaette arutamiseks aega. Võib-olla tulevad need kõne alla märtsis. Küll tahan raamatu väljaandmise toetust taotlevatele kirjastustele juba praegu südamele panna, et ärge märkige olulist arvulist informatsiooni ainult taotluse lisasse, vaid ka taotluse vormile projekti kirjelduse lahtrisse. Sinna tuleb märkida eelkõige raamatu maht (tähemärkides või värsiridades), tiraaž ja plaanitav müügihind. Sihtkapitali ammune unistus on see, et kirjastamistaotlusi saaks üksteisega kergemini võrrelda. Praegu võivad samalaadsetele raamatutele küsitavad summad erineda kuni kolm korda.
Kui suur osa vahenditest on nii-öelda ette ära jaotatud (institutsioonide toetamine jms) ja palju jääb projektide toetamiseks?
Kirjandus on valdkond, kus ei ole suurt infrastruktuuri, mida on vaja ülal pidada. Seega pole eelarvest suurt midagi ette ära jaotatud. (See mure on vist kunagi kummitanud mõningaid teisi sihtkapitale.) Tõsi, esimesel koosolekul määrasime kirjutajatele aastastipendiume, mis võtavad nüüd uue aasta eelarvest ligikaudu 20%. Ja on veel mõned traditsioonilised „kuluartiklid”: sihtkapitali auhinnad, kirjanike liidu korraldatavad iganädalased üritused, mõned kevadised festivalid jne, mis on harjunud kulkalt raha saama ja tõenäoliselt saavad ka edaspidi, kui uus nõukogu just järsku pööret ei tee.
Kui iseseisev on nõukogu oma otsuste tegemisel? Kas ja kui palju tehakse koostööd kultuuriministeeriumi toetusprogrammide komisjonidega või järgitakse ministeeriumi soovitusi?
Taas: sihtkapitali töö alles algas. Ma ei mäleta ka varasemast ajast, et ministeerium oleks kirjanduse sihtkapitalile soovitusi jaganud. Aga eks me püüa ikka kuulata ministeeriumi kirjandusnõuniku juures maad, kas mõnel projektil oleks šanssi ka sealt raha saada. Üldisemas plaanis on mind löönud pahviks riigikontrolli etteheited, nagu toetaks riik kultuuri liiga paljude kanalite kaudu (lisaks kulkale näiteks ministeeriumi programmid, aga ka hasartmängumaksu nõukogu). Selles, et toetuskanaleid on rohkem kui üks (kes küll kõik jaotavad „riigi” raha), tuleks ju näha pigem voorust kui puudust.