Kuno Otsus
31. VII 1943 – 12. I 2014

Meie hulgast on lahkunud Kuno Otsus, pikemat aega Vanemuise teatris töötanud näitleja ja lavastaja.
Lõpetanud kirjanduskallakuga Tartu Forseliuse gümnaasiumi, astus Kuno Otsus kultuuriellu hoopis lootustandva noorluuletajana: abituuriumiaastal 1962 ilmus tema sulest luulevihik „Ellupöördujad”, mille illustratsioonid tegi koolivend Mati Unt.
Määravaks sai siiski teatrihuvi, mis viis Tartu ülikooli filoloogiatudengi Vanemuise teatrisse, kus parajasti kogus jõudu 1960. aastate lõpu ja 1970. aastate alguse teatriuuendus. Vanemuise draamastuudio õpilase Kuno Otsuse esimesteks suuremateks rollideks said osatäitmised Mati Undi varastes näidendites „See maailm või teine” (1966) ning „Phaethon, Päikese poeg” (1968). Seejärel tulid efektsed kõrvalosatäitmised juba nii-öelda uuenduse kaanonisse kuuluvas Jaan Toominga lavastuses „Laseb käele suud anda” (1968) ning Evald Hermaküla lavastuses „Sina, kes sa saad kõrvakiile” (1971). Samal ajal jõudsid publiku ette ka Kuno Otsuse esimesed iseseisvad lavastused, Molière’i „Naiste kool” (1968) ning erakordse publikumenu pälvinud Thomase ja Undi farss „Charley tädi” (1970).
Lisaks sõnateatrile köitis Kuno Otsust ka muusikateater, eriti ooper. Tema iseseisvate ooperilavastuste hulk ei ole kuigi suur (Donizetti „Armujook”, 1974), kuid oma muusikateatri huvi sai Kuno Otsus realiseerida lugematute ooperite, operettide ja muusikalide lavastamist assisteerides, eriti rohkesti Ida Urbeli, Epp Kaidu, Ago-Endrik Kerge ja Mikk Mikiveri lavastustes. Sageli kaasnes assisteerimisega ka mõni värvikas karakterroll.
Lavastajana pikemat aega vaikinud, pöördus ta 1980. aastate lõpus uuesti režiipuldi taha ning rambivalgusse jõudsid Feydeau’ „Kirp kõrvas” (1987), Thomase „Lõks” (1988), Wilde’i „Ideaalne abikaasa” (1991), Cooney’ „Oi, Johnny!” (1993) jt. Mitmetest neist kujunesid 1990. aastate Vanemuise kõige publikurohkemad lavastused.
Kuno Otsus juhtis ka mõnda aega Vanemuise vokaal- ja balletistuudio tööd, tema peaaegu entsüklopeedilised teadmised muusika- ja teatriloo vallas kulusid ära teatri noodi- ja raamatukogu hoidja ning arhivaarina. Kokku vältas tema teatritee Vanemuises nelikümmend aastat.
Jääme oma head kolleegi tänuga meenutama.
Teater Vanemuine
Eesti Teatriliit
Eesti Lavastajate Liit

Kuno Otsus saadeti viimsele teekonnale 16. jaanuaril Tartu krematooriumis.