Palju õnne! Oled selle auhinna saajate hulgas vististi esimene välismaalt Soome tulnu.
Kui auhind 2013. aasta lõpupoole pidulikult üle anti, siis Alfred Kordelini fondi esimees rõhutas, et olen esimene välismaalane, kellele see antakse. Meeliv oli kuulda ka seda, et esimene Alfred Kordelini fondi auhind anti helilooja Jean Sibeliusele.

Soome uudistes nimetati sind Soome õpetlaseks. Oled sa oma sisetunnetuses nüüd siis rohkem Soome kui Eesti õpetlane?
Olen 1990. aastast olnud Helsingi ülikooli professor ja sellest ülikoolist palka saanud. On ilmselt loogiline, et ajakirjandus kasutab kohaliku ülikooli professorist kirjutades väljendit „soome teadlane”. Nagu laulgi ütleb, et „eestlane olen ja eestlaseks jään”, nii ka mina jään eesti teadlaseks, kes töötab Soomes. Tahan rõhutada, et mu tegevus on kõikide aastate jooksul olnud päris tihedalt Eestiga seotud.

Kuidas sa sattusid 1990. aastal juhtima Helsingi ülikooli vastloodud biotehnoloogia instituuti?
Paljud mäletavad, et see oli murranguline aeg. Teadlastel oli tekkinud võimalus osaleda konverentsidel ja käia ennast välismaal täiendamas. Olin tookord Eesti Teaduste Akadeemia Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi – rahva seas ehk paremini tuntud kui Lippmaa instituut – molekulaargeneetika labori juhataja. Instituudis töötas palju andekaid ja väljapaistvaid teadlasi eesotsas akadeemik Lippmaa ja praeguse teaduste akadeemia presidendi Richard Villemsiga. Akadeemik Lippmaa oli üks vähestest tolle aja täppisteadlastest, kes sai sügavalt aru bioloogiateaduses  toimuvast murrangust ja seetõttu toetas meid. Oleme talle palju tänu võlgu. Mul oli tookord laboris palju andekaid noori ja enamik neist üritas ennast välismaal täiendada. Kuna tookord oli ebaselge, kui kaua sellist vaba reisimist lubatakse, püüdsime kõik mingi aja välismaal töötada. Ise olin ka jäänud ilma korraliku välismaise väljaõppeta, mis normaalselt kuulub iga teadlase curriculum’i. 1989. aastal võtsid mitmed juhtivad Soome teadlased minuga ühendust ja soovitasid kandideerida Helsingi ülikooli uue biotehnoloogia instituudi direktoriks. Sain aru sedaviisi, et tegemist oleks kolme- kuni viieaastase perioodiga, et uus instituut käivitada. Soomlased tahtsid kedagi väljastpoolt, neile oli minu Tallinna laboratoorium ja meie sealne tegevus ilmselt mõju avaldanud. Nii saatsingi 1989. aastal avalduse ja suureks üllatuseks mind valiti. Tagantjärele olen kuulnud, et otsustavaks oli kohtumine instituudi tookordse rahvusvahelise nõuandava komiteega, mida juhatas Euroopa Molekulaarbioloogia Laboratooriumi karismaatiline peadirektor Lennart Philipson. Neile olevat minu esitatud plaanid meeldinud.

Kas see eeldas pööret senistelt teaduslikelt huvidelt uutele?
Eestis olles tegutsesin ka ise kaunis laial rindel, mistõttu oli suhteliselt kerge Helsingis suuremat ja mitmepalgelist instituuti juhatada. Isiklik teaduslik tegevus Helsingis pigem kitsenes, sest sain väga selgelt aru, et mingil alal võib rahvusvaheliselt läbi lüüa ainult siis, kui keskendud konkreetsetele ja hästi määratletud probleemidele. Esimesed viis-kuus aastat tegelesin nii neurobioloogia kui ka taimede molekulaarbioloogiaga ja juhatasin kahte uurimisrühma. Aeg näitas, et selline lähenemine ei olnud optimaalne ja seetõttu keskendusin 1995. aastast alates täielikult neurobioloogiale. Otsuse tegemist hõlbustas see, et mul oli paar andekat õpilast, kes taimede alast uurimistööd jätkasid.

2008. aastast juhtisid Soome biokeskust. Mis on selle asutuse uurimissuunad, mis on fookuses?
Soome biokeskust juhatasin aastatel 2008–2009 ja olin tõepoolest üks selle loojatest. Selle keskuse peamine eesmärk on arendada kaasaegse bioloogia ja biomeditsiini alast koostööd viie Soome ülikooli vahel. Soome biokeskuse sünniks oli olemas tegelik vajadus. Bioloogia ja biomeditsiin on eksperimentaalteadused, kus kasutatakse molekulaarbioloogia, geenitehnoloogia, geneetika, aga ka füüsika, keemia ja informaatika meetodeid ning järjest keerulisemat ja kallimat aparatuuri. Näiteks, et selgitada valkude ehitust tuleb tänapäeval kasutada kristallograafia, elektronmikroskoopia, tuumamagnetresonantsi ja molekulaarbioloogia meetodeid. Vastav aparatuur maksab kümneid miljoneid eurosid. Vähe sellest, on vaja ka inimesi, kes neid meetodeid ja aparaate suudavad kasutada. Täiesti selge, et väikestel riikidel ei ole võimalik hankida kõikidele ülikoolidele kogu vajaminevat tehnoloogiat. Seetõttu peavad väikesed riigid nagu Soome ja loomulikult ka Eesti leidma viisi keerulise aparatuuri ja tehnoloogia ühiseks kasutamiseks. Tänapäeval kutsutakse seda taristuks ja Soome biokeskuse üheks tähtsaks eesmärgiks on luua Soomele optimaalne viis moodsa bioloogia ja biomeditsiini aparatuuri ning taristu kasutamiseks. Valitsus andis aastateks 2010–1013 biokeskusele 50 miljonit eurot ja selle rahaga käivitati bioloogia ja biomeditsiini taristud.

Elutöö auhind anti ühtlasi ka Parkinsoni tõve ja selle ravivõimaluste uurimise eest. Missugused on siis Parkinsoni tõve tekkepõhjused ja ravivõimalused? Kas selle ravi üldse ongi?
Parkinsoni tõbi on krooniline ja progresseeruv degeneratiivne kesknärvisüsteemi haigus, mille nähtavaimaks põhjuseks arvatakse olevat keskajus paikneva mustolluse, nn dopamiini neuronite kängumine ja surm. Parkinsoni tõbi mõjutab liigutusvõimet (motoorsed sümptomid) ja haigusele iseloomulikud tunnused on lihaste kangestus, värinad, liigutuste aeglustumine ja raskeimatel juhtudel liigutamisvõime kaotus. Haigusega kaasnevad ka nn mittemotoorsed sümptomid, millest olulisemad on tüüpiliselt meeleolu, käitumise, une, mõtlemise ja tajumise muutused. Parkinsoni tõbe ravitakse ravimitega, mis annavad abi haiguse algperioodil, kuid kahjuks ei suuda aeglustada või pidurdada dopamiini neuronite kängumist ja surma ning seetõttu ka haiguse kulgu. Teiseks väga suureks probleemiks on Parkinsoni tõve varajane diagnoosimine. Praegu suudame seda haigust üldjuhul diagnoosida alles siis, kui tekivad esimesed liikumishäired. Kahjuks on siis juba peaaegu 50% dopamiini neuronitest mustollusest igaveseks hävinud.
Minu laboratoorium on viimase kümne aasta jooksul üritanud leida selliseid ravimikandidaate, mis suudaksid aeglustada ja isegi pidurdada dopamiini neuronite kängumist ja surma. Teeme tööd kahes suunas. Leidsime 2007. aastal uue närvikasvufaktori, millele panime nimeks CDNF. Nüüdseks oleme näidanud, et CDNF pidurdab dopamiini neuronite surma, osaliselt isegi taastab kängunud neuroneid ja vähendab oluliselt Parkinsoni haiguse motoorseid sümptomeid näriliste ja ahvide Parkinsoni tõve loomamudelites. Viimase aasta jooksul oleme leidnud, et CDNF suudab leevendada ka vähemalt osa mittemotoorsetest sümptomitest. Koostöös Soome biotehnoloogia firmaga Hermo­Pharma oleme plaaninud alustada kas sel või tuleval aastal CDNFi kliiniliste katsetega. Nendele, kes õigustatult on mures katseloomade kohtlemise pärast, tahaksin rõhutada, et kehtiva seaduse järgi peab Parkinsoni tõve ravimikandidaate katsetama katseloomadel. Ilma katseteta pole kehtiva seaduse järgi võimalik uusi ravimeid arendada.
Kuna närvikasvufaktoreid tuleb patsiendile otse ajju süstida, siis on meie teiseks eesmärgiks selliste ravimite arendamine, mida võiks haigetele anda suu kaudu ja mis toimiksid samal moel nagu närvikasvufaktorid. Seda tööd teeme tihedas koostöös Eesti teadlastega, keda juhatab akadeemik Mati Karelson. Koostöös osalevad ka Eesti firmad GeneCode ja MolCode. Peale Parkinsoni tõve üritame leida uusi ravimikandidaate neuropaatilise valu raviks ja selles koostöös osaleb Eesti firma Chemedest. Oleme koos Mati Karelsoniga arendanud esimesed ravimikandidaadid Parkinsoni tõve ja valu raviks, aga kliiniliste katseteni läheb aega.
Mainisin enne, et teeme tööd ka Parkinsoni tõve varajase diagnostika alal. Oleme lähtunud eeldusest, et nä
rvikasvufaktorid on vajalikud aju dopamiini neuronite normaalseks eluks. Patoloogia ja haiguste korral oletame, et närvikasvufaktorite tasemed patsientide kudedes muutuvad. Uurimistöö on veel algfaasis, aga juba oleme leidnud esimesed kasvufaktorid, mille tase on Parkinsoni tõve haigetel muutunud. Seda tööd teeme tihedas koostöös prof Pille Tabaga Tartu ülikooli neuroloogia instituudist.

Soome ja Eesti teaduskeskkond pea veerand sajandit tagasi. Mis olid suurimad erinevused ja kas enamik neist on kadunud?
Igapäevane töö laboris tookord väga palju ei erinenud. Soomes oli võimalik vajaminevaid kemikaale ja aparaate kiiresti tellida ning see tegi töö tõhusamaks. Soomes koolitati siis ja koolitatakse praegugi laborante, kelle professionaalne tase ja ettevalmistus on suurepärane. Laborantide tööl oli ja on Soome laborites suur osa. Kolmandana võiksin mainida seda, et Soomes suhtuti väga suure tähelepanelikkusega tööohutuse eeskirja. Seda tõepoolest täideti, ja kui keegi unustas, oli kuri karjas. Tööohutuse osas oli Eesti laborite olukord 25 aastat tagasi kaunis metsik.
Väga erinev oli 25 aastat tagasi teadustöö rahastamine. Soomes tuli suur osa uurimistöö rahast uurimistaotluste hindamise kaudu, kusjuures paremad taotlused said toetust. Peale selle toimis kõikidele ametikohtadele väga tihe avalik konkurents. Oli ja on tavaline, et Helsingi ülikoolis avatavale professori kohale taotleb kohta 15–25 teadlast. Eestis lahendati need küsimused 25 aastat tagasi teistmoodi. Võib tunduda naljakas, aga teatud määral oli 25 aastat tagasi Eestis, vähemalt loodusteaduste osas, kaunis suur vabadus valida uuritavat teemat. Soomes anti raha teatud konkreetse teema uurimiseks ja seetõttu pidi seda ka uurima. 25–30 aastat tagasi töötas Need erinevused on peaaegu kadunud. Mõlemal maal on siiski veel palju teha, et teadustöö jõuaks samale tasemele, kui on näiteks Šveitsis.

Sul on lähedane kokkupuude Eesti ja Soome teadusruumiga nii teadustöö kui ka selle administreerimise ja rahastamise poole pealt. Eesti teaduse rahastamise korda kritiseeritakse, sest see ei toetavat loovat lähenemist, tuginevat liialt saientomeetrilisele hindamisele. On ka vastupidisel seisukohal olijaid, kes ütlevad, et see ongi parim, mida üks väike riik lubada saab.
Puutun Eesti teaduskorraldusega teatud määral kokku, olles teaduse ja arendusnõukogu ja Eesti Teaduste Akadeemia liige. Võrreldes teiste endiste idabloki maadega on Eesti olnud äärmiselt edukas. Seda kinnitab edu ELi 7. raamprogrammis ja teadlaste artiklid juhtivates teadusajakirjades. Eesti on Euroopa Liidu liige ja saab sealt märgatava osa teaduse arendamiseks vajaminevast rahast. On ilmselt loogiline, et kasutame Eestis teaduse administreerimiseks ja rahastamiseks Euroopas ja maailmas läbiproovitud meetodeid. Väikeste riikide puhul on eriti tähtis hoolitseda, et toetataks kvaliteetset teadust. Teaduse kvaliteedi hindamine on seega kaunis keskne teaduse administreerimisel. Loomulikult tuleb arvesse võtta, et eri aladel on omapärasid ja ainult tsiteerimiste määra ja h-indeksit kasutades me head tulemust ei saa. Võib-olla on minul midagi kahe silma vahele jäänud, aga ma ei saa aru väidetest, et praegune teaduskorraldus takistab loovat lähenemist. Olen nõus, et Eestis kulutatakse veel liiga vähe raha teaduse ja tehnoloogia arendamiseks, aga need summad on aasta-aastalt kasvanud ja võrreldes endise idablokiga oleme esirinnas. Mind teeb pigem murelikuks, et paljud professorid ei ole viimase kümne aasta jooksul juhendanud ühtki doktorikraadi kaitsnud noort ja paljude tööd on jäänud ilma ühegi viiteta kolleegite poolt.

Kuidas on lood Soome teaduskorraldusega, kas sealt on midagi õppida?
Eesti on Soomelt juba väga palju õppinud: võtnud kasutusele tippkeskuste programmi, loonud TEKESi eeskujul EASi, rajanud doktorikoolid jne. Minu arvates tasub kaaluda sellise institutsiooni loomist, mida Soomes nimetatakse Soome Akadeemia professoriks. Programmi mõte on anda 30–35 eriti andekale ja edukale teadlasele erakordselt head töötingimused. On päris selge, et erakordselt andekaid inimesi on väga vähe ja nende eest peab hoolitsema, sest nad toovad riigile väga palju kasu. Soome Akadeemia professor valitakse viieks aastaks ja sellega kaasneb väga hea palk ning suur uurimistoetus, mis on kokku umbes 500 000 eurot aastas. Võib liialdamata öelda, et märkimisväärne osa Soome tippteadusest tehakse Soome Akadeemia professorite laborites. Nad on ka kõige edukamad ihaldusväärsete rahvusvaheliste uurimistoetuste, eelkõige Euroopa teadusuuringute nõukogu (ERC) grantide saamisel.
Viimaste aastate jooksul on teaduskorralduses tehtud ka selliseid muudatusi, mille tõttu hakkab Soome kaotama kümme aastat tagasi saavutatud juhtpositsiooni. Eestil tasub ka siit õppida.

Millistes valdkondades üldse on suuremaid hüppeid ja selginemisi oodata? Mis on su enda jaoks suur küsimus bioloogias, millele vastust oodata ja otsida?
Suuri hüppeid võiks oodata energeetikas, et leevendada inimkonna energiatarvet. Loodan, et ka bioloogia areneb suurte sammudega edasi. Vaatamata suurele edule on bioloogia endiselt veel kirjeldavas faasis ja suure üldistusjõuga bioloogia teooriad on vähe. Tänu Watsoni-Cricki DNA kaksikspiraali avastamisele, millest läinud aastal möödus 60 aastat, ja tänu eelkõige Cricki töödele geneetilise koodi selgitamisel oskame ennustada geene ja nendelt geenidelt sünteesitavaid valke või RNA molekule. Mida need valgud teevad, milline on nende valkude ehitus, kas ja kuidas nad reguleerivad geene, seda me tegelikult ennustada ei suuda. Siin on minu arvates üks tänapäeva bioloogia sõlmprobleeme – arendada teooriaid, mis võimaldavad ennustada valkude ehitust ja talitlust ning mõista geenide regulatsiooni mehhanisme. Minu erialal – neurobioloogias oleme samuti veel pika teekonna alguses. Me ei tunne mälu ja õppimise mehhanisme, me ei tea enamikul juhtudel, miks me haigestume neuroloogilistesse haigustesse ja nagu eespool oli juttu, meil ei ole veel tõhusaid ravimeid nende haiguste ravimiseks. Ees on ootamas väga palju tööd ja väga põnevad ajad.

Milline on sinu hinnagul parima teaduskorraldusega ühiskond tänapäeva maailmas?
Kõige enam Nobeli auhindu, saab USA. Euroopas torkab eduga Nobeli auhindade ja ERC grantide saamisel silma Inglismaa. Kui vaatame edukust ühe elaniku kohta, jäävad sõelale Šveits ja Iisrael ning neile järgnevad Skandinaavia maad ja Holland. Minu arvates tasub Eestil õppust võtta eelkõige Šveitsilt ja Skandinaavia maadelt. Hariduse ja kõrghariduse korraldamise osas on Eesti teinud suuri edusamme, aga kõrgtehnoloogilise tööstuse areng on olnud  aeglane. Ilma tugeva kõrgtehnoloogilise tööstuseta ei jõua me maailma juhtivate riikide hulka. Kõrgtehnoloogia ja vastava tööstuse süsteemne arendamine peaks nüüd olema prioriteet.

Kordelini preemia said elutöö eest, aga vaevalt oli tegemist diplomaatilise osutamisega, et aeg on lõpetada. Mis on su töölaual ja mõtteis pühendumist vajavad küsimused?
Soomes on olukord väga selge: samal päeval, kui inimene tähistab 68. sünnipäeva, saab temast ametlikult pensionär. Seda loomulikult vaid siis, kui ta ei ole varem pensionile jäänud. Veel 20 aastat tagasi lõppes siis ka tegelik teadlastöö ja need, kes leidsid endas potentsiaali olevat, siirdusid USAsse, kus pensionieal piiri pole. Tänapäeval saab ka Soomes emeriitprofessorina jätkata eeldusel, et kodu- või välismaised rahastajad sinu tööd toetavad. Minule on teadus mitte ainult töö, vaid ka eluviis. Seetõttu üritan loomulikult nii kaua jätkata, kuni veel midagi pakkuda on. ERC hindab uurimistaotlusi väga kriitiliselt ja konkurents on tihe. Sellele vaatamata said möödunud aastal ERC viieaastase uurimistoetuse päris mitu üle 70 aasta vanust teadlast. Minu arvates on sama suur kunst kui teadustöö jätkamine ka võime õigel ajal lahkuda. Loodetavasti on endal piisava
lt taipu sellise otsuse õigeaegseks tegemiseks.