Soololauludest koosneva kogumiku tekstiliseks aluseks on 16. sajandi itaalia ja Venezia rahvaluule, mille on saksa keelde tõlkinud Paul Heyse, esimene sakslane, kes saanud Nobeli kirjanduspreemia. “Itaalia lauluraamatu” keskne teema on armastus oma erinevais ilminguis ning elumustrid, mis on pidevas muutumises, ent ometi igavesti korduvad.

Rõhutamaks Wolfi soololaulude tekstilist olulisust kogu tervikpildi mõistmisel, pöörduti Andrus Vaariku poole, kes lõi laulude tekste lugedes tegevustiku ning lavastas psühhiaatri kabinetis aset leidva suhtedraama. Ta lõi tegelaskujud mõlemale lauljale, pianistile ning võttis endale abielunõustaja rolli.

Vaarik, kes ise pole enda sõnul kunagi käinud psühhoanalüütiku juures diivanil lamamas ja kurtmas oma raske elu üle, leiab teema ülimalt tänapäevase olevat.

“See probleemistik on mind alati erutanud ja ma arvan, et see sobib “Itaalia lauluraamatu” sisu vormistamiseks oivaliselt. Need laulud on kahe inimese suhteid seinast seina hõlmavad – vihast, kirest, kurbusest, hellusest –, nad räägivad kõigest sellest, mis meist inimesed teeb. Igavesed teemad, mis käivad sarnastena läbi nii Wolfi soololauludest kui ka televisioonist, Facebookist, Twitterist või Eesti Kontserdi lavalt.”

Hugo Wolf (1860–1903)
“Italienisches Liederbuch” / “Itaalia lauluraamat”
Saksa keelde tõlkinud Paul Heyse
Eestikeelsed tekstid Maarja Kangro
Maris Liloson (sopran)
René Soom (bariton, Rahvusooper Estonia)
Siim Selis (klaver)
Andrus Vaarik (tekstid, lavastus, Linnateater)