See, et Sinilinnus mängitakse „Tuvi”, on lavastuse ideele suurepärane lähtesümbol (vaevalt taotluslik). Sinilind kui unistus, kättesaamatu väärtus – ideaalselt ilus, kuid milline täpsemalt, ei tea. Kui teaks, läheks maiseks ja igavaks, selliseks halliks ja ümaraks tänavatuviks.
Andri Luubi näidendis „Tuvi” räägitakse sõnateatrist Hermes, mis ongi omadega jõudnud sinnamaani, et nende tegevusele ei pöörata eriti rohkem tähelepanu kui vanalinna pargis askeldavale tuviparvele. Mida nad seal ikka teevad? Nokivad ja kakavad. Puhevil isased ajavad tüdinud emaseid taga. Ainult mõni üksik jääb tuvisid jälgima ja loomulikult leidub alati ka mõni tuvitädi, kes on võtnud nõuks kõikidel maailma tuvidel kõht täis sööta.
Selle lavastuse „tuvitädi” mängib Mare Peterson. Alati kaunis kostüümis elegantne proua ei jäta ühtki Hermese etendust vahele ja otsib alati võimaluse end ka sujuvalt lava taha libistada. See on roll, mille võiks idee poolest justkui vabalt kehva komöödiateatri lava peale tõsta, aga Mare Peterson on liiga stiilne, et ükskõik kui palaganlikku rolli midagi labast sisse mängida. Väga tahaks teda mõnes suuremas rollis näha, aga neid pole ta ammu teinud.
Teine avastus ja rõõm etendusel on Ugala näitleja Aarne Soro. Küll ka varem nähtud, aga aju vastuvõtukomisjonist kuidagi mööda pääsenud. Tema roll on selle tohletava tuviteatri direktor, neurootiline, nii sõnas kui ka teos vahetpidamata ringi pendeldav sahmerdis, kes ihu ja hingega oma teatri nimel elab ja on oma „sinilinnuks” mõelnud pöördlava – kui Hermes selle saab, siis tuleb au ja kuulsus otsekui iseenesest. Siiski on ta tegutsev unistaja: ta otsib uusi vaatenurki ja innustab näitlejaid, palkab teatrisse noore skandaalse lavastaja, käib kultuuriministeeriumi vahet ja kodus magamas ilmselt eriti ei käi. Muidugi, vaimuka tekstiga naljakas roll on eeldus ka vaimukaks rollilahenduseks, aga just sellised kipuvad teinekord piinlikuks. Komöödia on õrn kunst: kui ma olen õigesti aru saanud, siis peab seda pilpa peal hoidma, endal samal ajal Gogoli kogutud teosed pealael ja muna nina otsas tasakaalus. Kusjuures see peab välja paistma nii, et enam tšillim olla ei saa. Muidu tuleb välja karikatuur, mitte kunst. (Mitte et karikatuur ei võiks kunst olla, aga seda teises kontekstis.)
„Tuvi” esimene vaatus on võimas. Kõik toimib ja on paigas. Tekst on eriti vaimukas nagu Luubi tekstid ikka, nii neid lavalt kuulata kui ka kodus üle lugeda on puhas tekstimõnu. Lavastatud on see napilt, stiilselt ja praktiliselt, andes isegi nii tihedasse teksti õhku ja ruumi, mida kipub teatris nii tihti isegi mõne kaugussevaatamise draama puhul nappima.
Teine ja kolmas vaatus on ebaühtlasemad. On liigset janti, monolooge, mis ei lõpe mitte kunagi ära, arusaamatuid tegevusliine, piinlikke suhteliine. Naljakas on ikka, aga ruumi juurde andmisega see hoopis kaob. See on ilmselt vähemalt osaliselt ka minu kiiks. Tegelikult on sellise lavastuse puhul loomulik areng minna laval täitsa täis, rahvas saalis paistab rahul olevat. Aga mina oleksin ikkagi jätnud need monoloogid suures osas välja, pimeda tüdruku samuti (Elisabeth Peterson, tegi küll väga hea rolli), Transat (Kaspar Velberg) vähemaks. Ning miks seda surnud kolleegi nimega Krapp ja tema matuseteenistuse palagani üldse vaja oli, ei tea? Olgu, tean tegelikult, saan sümbolitest aru ja mõistan, et on keeruline head sümbolit nurka visata ja ennast kandikul serveerivast metatasandist loobuda, aga kui läheb liiga paljuks, kannatab siiski kogu tervik. Seejuures, kuidas kellelegi. Kui rääkida tervikutest teatrikülastajate peas, siis on suhteliselt raske välja selgitada, kas tervik ikkagi kannatas või siiski võitis. See nõuaks palju arvutamist. Arvan lihtsalt, et on peaaegu võimatu teha kolme ja poole tunnist lavastust, mis kordagi ei veni ega muutu tüütuks – vaid paar korda elus olen sellist asja kogenud.
Aga kui ikka palju teatris käia, õpib seda nautima ka juhul, kui kõigega päris rahul ei ole. Miks ennast piinata sellega, mis ei meeldi, kui saab hedonistlikult keskenduda sellele, mis meeldib? Nii et kui lavastuslikult miski häirib, siis tuleb keskenduda mõnele näitlejatööle (sellest lavastusest oleks ka ainult näitlejatööde najal elamuse kätte saanud – lavastaja on toonud kokku väga tugeva ja terava seltskonna). Kui häirib pilt, pane silmad kinni ja kuula teksti, kui häirib tekst, vaata liikumist. Kui kõik häirib, vaata prožektoreid ja põrandat ja kõike muud sisekujunduslikult või tehniliselt köitvat. Midagi on alati. Ei oska ei teatris ega ka elus kujutada ette olukorda, kus absoluutselt kõik on halb ja häiriv, kuigi see võib vahetevahel nii tunduda. Pole siin mingit esoteerikat, lihtsalt optimist on nii palju lihtsam olla ja võtab vähem energiat – sobib laiskadele inimestele.
Seega lõpetame kahtlemata positiivsel noodil. Hermese direktori suur unistus pöördlavast täitub etenduse lõpuks ja kõik on hästi rõõmsad. Rõõm aga ju tekitab kõiki teisi häid asju. Võib-olla teebki see ehitustehniline imeasi kõik heaks ja tuvi pöörleb ennast sinilinnuks? Nii kaunisse pragmatistlikku diskursusesse jõudmine paneb nüüd ennast ka imestama, aga see ju see peamine edasiviiv jõud ongi ning teatri ja näitleja probleemid võib ju ka teinekord lahkamata jätta ning panna lava maailma raskuse all ägavate näitlejatega lõbusalt pöörlema. Pärast vahvat täispööret on meie ees vahvalt muutunud näod: koos lavapöördega on toimunud ka suhtumispööre ja kõige hallimast tuvist on saanud uhke sinilind.