Kas olukord, et riikliku teadusrahastuse osakaal ja võimalused (ETAgi kaudu) ammenduvad, oli ETAgi käivitamisel piisavalt selge? Kas teadlaskond seda ka hoomas?
Loomulikult on muudatusi teha lihtsam kasvu kui stabiilsuse tingimustes. Rahastusreform algatati küll majanduse ja teadusrahastuse kasvufaasis, kuid selle elluviimine jäi paraku kasinamatele aegadele. Kas teadlaskond hoomas tekkivaid probleeme? Ei oska üheselt vastata, aga praeguseid vastukajasid arvestades võib arvata, et ega muudatuste vajadused kõikide teadlasteni küll ei jõudnud. Ilmselt räägiti liiga vähe sellest, miks üldse on vaja teaduse rahastamist muuta ja miks ning kuidas ei saanud teadusraha laialijaotamine väikestes osades enam kauem kesta. Ühtlane väikese teadusraha laialijaotamine oleks viinud ühtlase, aga paratamatu kängumiseni.

Milline peaks olema soovitatav lahendus ülikoolidele, muudele teadusasutustele ja õpetlastele, et neis muutuvates oludes edasi toimida?
Ainuõiget retsepti mul anda ei ole Arvan, et seda retsepti pole ka kellelgi teisel. Teaduskorralduse, sh teaduse rahastamise parimate viiside leidmine nii keerukas ja paljude eesmärkidega süsteemis ei olegi ühele inimesele jõukohane ülesanne. Eesti teaduskorralduse senise edu valem on seisnenud selles, et vastuste otsijaid on olnud palju. Eesti teaduskorraldus on teadlaste endi nägu, sest peamised reeglid on teinud nad ise. Otsigem siis parimat korraldust ka ühiselt edasi. Seni on meile edu toonud toetumine kvaliteedile kui teaduse väärtuse peamisele mõõdule. Kui püüda siiski kohe vastust otsida, siis oleks peale kvaliteedi hoidmise arukas tugineda tõdemusele, et Eesti on väike riik ja kogu teaduse laia spektriga me süvatasemel tegelda ei suuda. Paratamatult on vaja otsustada, mis on kõige olulisem. Valimine, veel enam, loobumine on raske, aga paratamatu.