Eero Epner
Kui hinnata inimese tegude tähtsust ja tähendust auhindade järgi, mis on lihtsustatud, kuid mitte üdini vale tee, siis oli 2012. aasta teatri NO99 dramaturgi Eero Epneri aasta. Mullu märtsis teatripäeva peol Pärnu Endlas, kui 2012. aasta loomingu eest teatriauhindu jagati, kõlas lavalt Eero Epneri nimi kahel korral: talle kuulus algupärase dramaturgia auhind ja ka sõnalavastuste žürii eriauhind. Tookord nimetati teda – tõesti õigusega – teatri NO99 ideede generaatoriks, mõtestajaks, sõnastajaks ja kuvandi loojaks ning tõsteti esile tema dramaturgilist osalust selle teatri lavastuse „Rise and Fall of Estonia” („Eesti tõus ja langus”) ja aktsiooni „Reformierakonna juhatuse koosolek” lavalejõudmisel. Väärt tegusid jagus ka äsja lõppenud aastasse: Sirbiga seotuist meenutagem kas või teatri NO99 aktsiooni „Ministri viimased päevad”, mille teksti kirjutas Eero Epner (tõsi, ta ise on nimetanud seda kõigi sellest ettevõtmisest osa võtnud inimeste ühiseks pingutuseks, mis –
tõepoolest – annab sellele aktsioonile kaalu ja poeesia), ning teatrikohvikus korraldatud Sirbi peatoimetaja kandidaatide debatti. Ent see ei ole kindlasti põhjus, miks Sirp otsustas seekord anda ühe kolmest aastaauhinnast just Eero Epnerile.
Põhjus tuleneb hoopis lehetoimetajate siirast soovist tunnustada oma väärt autorit, kelle sulest ilmus eelmisel aastal kaks süvenenud ja tundlikku portreeartiklit – näitleja Taavi Eelmaast („Brutaalne prints”, 15. XI 2013) ja koreograaf-lavastajast Mart Kangrost („Hetkelisusest sündiv vabadus”, 30. VIII 2013) – ning põhjalik käsitlus kunstnik Mark Raidperest tema näituse „Kahju” („Damage”) taustal („Subjektsuse naasmine”, 6. IX 2013). Eesti kultuuriajakirjanduses ilmub väga harva artikleid, kus sedavõrd põhjalikult ja keskendunult ning seejuures poeetiliselt ja kirega analüüsitaks ühte või teist loovisikut. Vähe tähtis ei ole ka, et seekord puudub Eero Epneril auhinda saades võimalus oma isikut kuidagi tagaplaanile seada ning veeretada au ja kiitus kellegi või millegi kollektiivse kaela, sest nagu teada, istub artiklite kirjutaja oma kirjutuslaua taga enamasti ikka päris üksi.

Hent Kalmo
Hent Kalmo haare on aukartustäratav. Ta on lõpetanud nii Tallinna tehnikaülikooli majanduse kui Tartu ülikooli õigusteaduse eriala. Juuramagistri kraadi omandas ta juba Université Paris X-Nanterre’is, jätkates doktoriõppes. Enamasti on Kalmo lõpetanud stuudiumid cum laude. Ta on jõudnud end harida ja töötada teisteski kuulsates kõrgkoolides nagu Harvardis ja  Londoni majanduskoolis ning teha teadustööd Firenzes. 2010. aastast on Kalmo olnud õiguskantsler Indrek Tederi nõunik. Erialaselt on ta hõlmanud küsimusi riigi ja rahvuse suveräänsusest kuni riigikogu liikme puutumatuseni, tegelnud konkurentsiõigusega laiemalt ja apteekide asutamispiirangutega konkreetselt jne.
Kalmo tegevusväli ei piirdu majanduse ja juuraga. Tema kultuuri ja filosoofiahuvi on mitmetasandiline, ent kadestusväärselt põhjalik. Kalmo rahvuslikkuse käsitlus ajakirja Looming mõttevahetuses eesti eksistentsiaalsuse teemal valiti 2011. aasta Enn Soosaare esseistikapreemia nominentide hulka. Ta on harva esineva teoreetilise haardega mõtestanud ka NO99 teatrit ja Pepeljajevi loomingut. Selle haarde taga seisab kindlasti ühe olulise mõjutajana Paul Ricœuri kõike – nii isiklikku kui ühiskondlikku, ajaloolist kui olevikulist, aga ka eri vaimseid distsipliine sulatada ja kaasatuna mõtestada püüdev filosoofiline hermeneutika.
Sirbis avaldas Hent Kalmo läinud aastal kaks lugu. „Olukorrast Euroopas” arutleb ta, kuidas ELis föderaalsust ja rahvusülest solidaarsust püüeldes murekohtadest iseeneslikult üle saada loodetakse, kuid korratakse samu vigu, nagu euro ennatlikul kasutuselevõtul. Artiklis „Saksamaa naasmine püünele” vaatleb ta Ulrich Beckile toetudes, kuidas ELis toimib poliitika ja tegelike valikute asemel instrumentaalne mehhanism, mida õigustatakse ratsionaalsusega, mis vaidlustamisele ei kuulu.
Kunagises intervjuus Sirbile tõdeb Kalmo, et juristide seas on alati olnud pragmaatilisi pürgijaid, kuivõrd sihid on sel erialal käegakatsutavamad kui nt religiooniantropoloogia puhul. Kalmol seevastu on erialastele ahvatlustele ja meie poliitilise kultuuri kohatisele mudasusele vaatamata jagunud tohutult energiat edendamaks Eestis arutlevat demokraatiat – kõige eeskujulikumas, mitmekesisemas ja sügavamas mõttes.

Lembit Liivak

Lembit Liivak on üks neid kirjandusõpetajaid, kellega seoses tuleb meelde Robin Williamsi kehastatud tegelaskuju Peter Weiri filmist „Surnud poeetide ühing” („Dead Poets’ Society”). Elumugavuste, edu ja ilmliku au suhtes ükskõikne või koguni ettevaatlik, on maailmakirjandus tema tõeline kirg ja pühendumus. Nii tema särav eruditsioon kui seesmine põlemine nakatab õpilasigi – või Sirbi lugejaid.
Liivak ei järgi trende ega tegele teooriatega. Nii oma loengutes kui üldharivates kirjutistes keskendub ta ennekõike autori isiksusele, avades maailma, aega ja kultuuri, milles elades on kirjanik oma teosed loonud. Ta osutab seostele ja süveneb teostesse, varjamata oma suhtumist, kuid jäädes diskreetselt tagaplaanile.
2013. aastal on Lembit Liivak Sirbis põhjalikult käsitlenud Ben Okri, Pascal Mercier’, Carlos Ruiz Zafóni, Orhan Pamuki, Joris-Karl Huysmansi, J. G. Ballardi, Julian Barnesi ja Patrick White’i loomingut, ühtlasi on ta eesti lugejale tutvustanud nii tänavuse Nobeli kirjanduspreemia võinud Alice Munrot kui Hispaanias elavat eesti kirjanikku Jan Beltráni.
Kuna laureaat toetub oma tänuväärses tegevuses alati faktidele ja tsitaatidele, olgu siingi paar talle iseloomulikku ära  toodud: „Igatahes ajastul, kui väärtustatakse ainult kommertsmenu, „läbilöömist” ja materiaalset edukust, mõjub see raamatuke (Ben Okri „Jumalaid hämmastades”) nagu värske sõõm õhku, mida meie neokapitalistlikus ühiskonnas kipub paraku ikka väga nappima. Ja ilmselt nõustuksid ka kõik enne Okrit oma teosed kirjutanud teadjamehed tema kirja pandud sõnadega: „Kõik, mida sa näed, on vähemad asjad, asjad, mis on määratud hävima. Kõik kõige olulisem on see, mida sa ei näe. Parimad asjad lasuvad siin, nähtamatus maailmas”. Küll aga võib soovituseks lisada, et seda raamatut ei tasuks lugeda bussis õhtul töölt koju sõites, pigem peaks endale lubama luksust mõneks tunniks kombatavast maailmast eemalduda ning lasta oma vaimul kulgeda unenäotaolisse seisundisse”.
Või aasta viimases numbris ilmunud artiklist: „Nagu Miguel de Unamuno Hispaanias umbes samal ajal, üritab ka White oma romaanis analüüsida elamisväärset elu. Nimelt saab inimolend eksisteerida ainult elades, kuid see elu võib ära kaduda asjade maailma tühistesse sekeldustesse, muutudes seejärel väärituks, umbisikuliseks, ebaautentseks ehk ühesõnaga ebainimlikuks. Kui see elu pöördub aga pidevalt tagasi iseenese juurde, püüab iseenesest ja oma sügavusest enesele vastuseid leida, siis on tegu isikupärase eluga. Nii on mõtisklenud Unamuno. See kõik võib toimuda ilma väliste suuremate saavutusteta, igapäevase elu rahus. Piisab, kui inimene hoiab kinni oma sügavamatest juurtest, püüab ennast immuunseks muuta, kaitsta triviaalse ja tühja maailma eest, siis on ta oma individuaalsuse, isiksuse peremees. Mõned White’i tegelaskujud näivad seda suutvat”.