Kui Lars von Trier on mingis segmendis täiesti kindlalt geniaalne, siis on selleks müügitöö. Jah, muidugi on ta väga hea filmirežissöör, elus klassik ja mis kõik veel, kuid müügimehe-provokaatorina on ta absoluutselt ületamatu. Siin ma nüüd istun arvuti taga, sest ka Sirp (nagu kõik tõsiseltvõetavad väljaanded) ei saa jätta käsitlemata Trieri viimast filmi, ja nagu paljud teised kirjutajad olen minagi plindris. Kuidas sa annad hinnangu millelegi, kui on linastunud vaid esimene osa? Tervikut pole ja on enam kui tõenäoline, et teises osas tõmbab taani filmikunsti enfant terrible (noh, pigem varsti juba vieil homme) meil vaiba jalge alt. Kuidas kirjutada „Nümfomaanist”, kui nähtud on vaid esimene jagu?
Juba filmi esimestes kaadrites distantseerib Trier ennast teataval moel sellest, mis järgneb. Avatekst teatab, et see, mida nüüd näete, on lühendatud ja tsenseeritud versioon tollest „Nümfomaanist”, mille režissöör on ise kokku pannud. Film on kokku pandud küll tema heakskiidul, kuid mitte osalusel. Hea küll, vaatame siis edasi.
Vanem mees Seligman (Stellan Skarsgård) leiab vihmasel tänaval maas lebava naise. Ta viib naise oma koju, loovutab talle oma voodi ning hakkab ravima nii tema füüsilisi vigastusi kui ka hingehaavu. Naine, kel nimeks Joe (Charlotte Gainsbourg), räägib uuele tuttavale oma loo. Joe peab ennast patuseks ega võta kuulda Seligmani seletusi-selgitusi, et kuuldu põhjal leiab too naise käitumise ennekõike inimliku olevat. Joe lugu moodustab raamjutustuse, mille praegu kinodes linastuvasse esimesse osasse on Trier paigutanud viis kronoloogiliselt kulgevat peatükki. Publik tutvub Joe seksuaalsete eneseotsingute algusega lapseeas ning jõuab esimese osa lõpuks välja peategelanna kolmekümnendate eluaastate künnisele. Igal peatükil on vorm ja vaim, kõiki neid hoiab koos aga Joe ja Seligmani vaidlus viletsavõitu toakeseks vihmakrabinaga akna taga. Just siis, kui Joe teekond hakkab lihalike mõnude juurest jõudma hingelise valgustuseni, alustab müristamist filmi alguskaadritegi ajal kõlanud Rammstein ja filmivaatajal ei jää üle midagi muud, kui asuda ootama „Nümfomaani” teist osa.
Sellele, et Trier oskab filme teha, ei saa mitte keegi vastu vaielda. „Nümfomaani” on kerge vaadata, seal saab ka nalja. Ainsad kohad, mis ehk raskusi valmistavad, on seotud seksiga, aga eks olegi see ju ilmselgelt eesmärk olnud. Küll aga kerkib kõike seda ilu vaadates küsimus: mida meile siis näidatakse? Mida tahab režissöör öelda? Kui jätta kõrvale kogu kõmu, mida näitab Trier säärast, mida pole pakkunud Bataille või Bergman? Või Anais Nïn ja Catherine Breillat? Klaasikillud naise jalge vahel võivad olla mitmesugused: ühed vigastavad ihu, teised hinge ja hing on peaaegu alati huvipakkuvam kui keha. „Nümfomaan” on täis genitaale, ühel või teisel moel, aga Joe hing jääb tabamatuks. On’s tegu tõesti hoopiski armastuse puudumisega, nagu vihjavad nii mõnedki süžeekäigud? Või on film, mida on postuleeritud filmina, mis räägib seksist, tegelikult siiski tunnetest?
„Nümfomaan” on peenelt lavastatud ekraanilugu, läbinisti euroopa film, ning meenutab tugevalt Alain Resnais’ loomingut, eriti tema „Minu Ameerika onu”.
Vormilt on see korraga teatraalne ja veidi seebiooperlik. Iga peatükk („Täiuslik kalamees”, „Seligman”, „Jerôme”, „Proua H.”, „Deliirium”, „Väike orelikool”) on lavastatud eraldi võtmes, mis lubab Trieril angažeerida erineva näitlejatausta ja päritoluga osatäitjaid. „Nümfomaani” esimese osa kandvad rollid on Charlotte Gainsbourgil, Stellan Skarsgårdil ja noort Joed kehastanud Stacy Martinil, kellele Joe osa on üldse esimene filmitöö. Oma rolli teevad selles filmis ka Hollywoodi staarid nagu Shia LaBeouf, Uma Thurman, Christian Slater jt, andes samal ajal ruumi taani näitlejatele, kes hakkavad ilmselt tänu taani seriaalide rohkele näitamisele teles samuti eesti vaatajale tuttavaks saama.
„Nümfomaani” tegevus toimub nimetus ingliskeelses linnas, kus aja kulgu dokumenteerivad tegelaste kostüümid ja automudelite muutumine. Meie filmiarvustustes pole küll kombeks pikalt peatuda filmide visuaalsel poolel, kui tegu pole just operaatoritööga, kuid mina teen siinkohal erandi. Režissööri taotletud tunnetuse edasi andmisel on suur osa neil, kes hoolitsevad selle eest, et see, mida me kaadris näeme, oleks vormiliselt võimalikult veenvalt edasi antud. „Nümfomaani”  võlu peitub osaliselt suurel määral delikaatses, kuid meisterlikult teostatud kunstnikutöös, mis juhatab meid eri ajastutesse, ilma et näpuga näitaks. Näeme kaadrites tuttavaid detaile ja kostüüme, mis viivad meid alateadlikult kuhugi minevikku, luues nõnda konteksti filmi karakterite ning ajaloo vaatajate jaoks, suhestudes vaatajate mälestuste ning kogemustega.
Trier oskab provotseerida: ta teatab, et ei suhtle enam pärast möödunudaastast natsijuhtumit pressiga ning teeb ühest oma peategelasest juudi. Ta annab mõista, et teda tsenseeritakse, kuigi tema film ei vaja tegelikult mitte mingeid kunst- ega päris peeniseid – hästi kirjutatud ning lavastatud stsenaarium toimib ka ilma nendeta. Ta murrab tabusid kui laineid, kuid on tegelikult stiilipuhas konservatiivsete väärtuste kandja. Ei maksa minna kaasa Trieri nihilismimaskiga: oma südames on ta sentimentaalne moralist ja ongi hea. Trieri filmid on intellektuaalsetest vihjetest tiined, kuid on vaadatavad-nauditavad ka ilma õhtumaa kultuurilugu tundmata. Ta oskab lavastada kaasahaaravaid lugusid ja naisevihkaja kuulsusest hoolimata toovad tema filmide naisrollid auhindu nende kehastajatele. Las ta siis tegeleb edasi müsteeriumiga, mil nimeks naine – kinoskäija ainult võidab sellest.