Novembris tähistas Tallinna ülikool ühe aasta möödumist Balti regiooni saksa ajaloo ja kultuuri professori ametikoha täitmisest. See ametikoht on eriline juba seetõttu, et seda finantseerib Saksamaa kultuuri- ja meediaministeerium ning see on loodud tänu Tallinna ülikooli ja saksa Nordost-Instituti (IKGN e.V.) ühistele jõupingutusele. Sellise saksa ajaloo ja kultuuri professuuri saab Saksamaa mõnes Ida- ja Kesk-Euroopa riigis avada mitte sagedamini kui iga viie aasta tagant. Eesti on Ungari, Rumeenia ja Tšehhi kõrval neljas riik, kus selline on loodud. Sihtfinantseeritud professuuri (Stiftungsprofessur) eesmärk on sealjuures, et viie aasta pärast jätkab selle rahastamist asukohariik.

Balti regiooni saksa ajaloo ja kultuuri professuur kõlab nii ajaliselt kui ka ruumiliselt kõikehõlmavalt. Milles näete teie oma ametikoha peamist ülesannet?
Ulrike Plath: Professuuri raam on tõesti väga lai, kuna annab võimaluse hakata pihta ristisõdadega ning laieneda tänapäevani välja. Selge see, et üks ja pealegi noorema põlvkonna uurija ei suuda seda täielikult täita. Tuleb see kuidagi piiritleda. Minu meelest on peamine ülesanne mitte dubleerida teisi teadussuundi, vaid lisada Eesti ajalukku uusi küsimusi ja lähenemisviise, mis kasvavad välja baltisaksa ajaloost ja kultuurist. Olen siiamaani teadlasena uurinud XVII kuni XIX sajandi baltisaksa kultuuriajalugu, mis on Eesti praeguses ajalookirjutuses selgelt alaesindatud suund. Olen vägagi teadlik, et ideaalis võiks professuur hõlmata sügavamalt keskaja ja XX sajandi probleeme ning kõiksuguseid poliitilise ning õigusajaloo aspekte, aga kuna ma ei ole nendes küsimustes nii pädev, siis jätan need oma kolleegidele, kes on antud küsimustega rohkem tegelenud. See ei tähenda muidugi seda, et ma neid perioode ja valdkondi oma õppetöös ei käsitleks. Tuleb leida vaatenurk, mille alt saab teadusele midagi lisada.
Võtame näiteks XX sajandi. Kuigi ma ei ole spetsialiseerunud sellele sajandile, arvan, et võin oma baltisaksa päritolu tõttu selle sajandi kohta kehtivatele arusaamadele nii mõndagi baltisaksa kultuuri ja ajaloo kohta lisada. Kuigi 1939. ja 1944. aasta on baltisaksa kultuuri ja ajaloo palet põhjalikult muutunud, saame ka tänapäeval rääkida baltisakslastest, baltisaksa identiteedist, seltsidest ja kultuurielust – ükskõik kui hääbumas see ka ei ole. Loomulikult aga ei tähenda see, et mina võiksin kompetentselt rääkida terve XX sajandi baltisaksa kultuurist ja ajaloost. Siin on vaja koostööd Eesti ja Saksa kolleegidega, keda kutsun oma seminaridesse ja loengutesse teatud teemadel rääkima. Kuna professuur jääb Eesti teadussüsteemist välja, proovin seda kasutada selleks, et tugevdada instituutide-, ülikoolide- ja riikideülest koostööd.
Peale selle olen kindlalt eesmärgiks võtnud nooremas põlvkonnas sügavama huvi tekitamise varasemate sajandite, eelkõige varauusaja vastu. Keskaeg ja XX sajand on eestlastele arusaadavalt ajaloolise tähtsusega, varauusaeg tundub aga olevat eelkõige võõrvõimude aeg. Olen veendunud, et on võimalik tekitada noorte seas rohkem huvi selle ajastu vastu, kui leiame uusi võimalusi, kuidas uurida Baltimaade kultuuri rahvusülesest perspektiivist. Tuleb leida ja välja pakkuda teemasid ja lähenemisnurki, mis teevad varasemad epohhid noorematele uurijatele niivõrd atraktiivseks, et nad võtavad vaevaks õppida vajalikke keeli ja omandada taustateadmisi. Varauusaja atraktiivsuse tõstmine on vajalik samuti selleks, et näidata, kui paljud teemad on poliitilise ja administratiivse ajaloo kõrval senisest ajaloopildist välja jäetud – teemad, mis puudutavad nii eestlasi ja lätlasi kui ka baltisakslasi.

Milles näete enda peamist rolli baltisaksa ainese uurijana ja õppejõuna ning kui tähtis on selles teie baltisaksa päritolu?
Minu peamine roll on rõhutada saksa ajalooallikate mitmekülgsust ning eelkõige vanaraamatu fundamentaalset tähtsust eesti ajaloouurimises, propageerides sealjuures rahvus- ja seisusteülest kultuuri- ja keskkonnaajalugu. Eestis on levinud arusaam, et baltisaksa kultuur on eelkõige XVIII ja XIX sajandi nähtus. Enne ja pärast neid sajandeid saab rääkida heal juhul Baltimaadega kuidagiviisi seotud saksa kultuuri vormidest, aga mitte baltisakslusest. Mina ei ole selle definitsiooniga rahul. Kui vaadata näiteks XVII sajandi allikaid ning XX sajandi baltisakslasi Saksamaal, näeme siinset kohalikku Balti identiteeti kandvaid inimesi, keda lihtsalt sakslasteks nimetada oleks väär. Mina paigutaksin nad küll ühise baltisaksa nimetuse alla. See lubaks mõtiskleda pikemas perspektiivis baltisaksa identiteedi tekke ja arengu üle. Kõige tähtsam, mis minu päritoluga kaasneb, on uus arusaam, et baltisaksa ajaloo uurimine ei ole ainult surnud ajaloo uurimine: baltisaksa identiteeti kandvad inimesed on ka tänapäeval olemas.
Tähtis on rõhutada, et baltisaksa allikate uurimine ei pea tähendama ainult baltisaksluse uurimist, vaid on avatud rahvusgrupiülestele küsimustele. Üksnes sellise laia profiili ja ambitsiooniga on sel professuuril pikem perspektiiv Eesti ühiskonnas ja humanitaarias, sest selles vormis on ta vajalik lüli siinse ajaloo ja Euroopa ning lausa globaalse ajaloo vahel. Keskkonnaajalugu, mis on kultuuriajaloo kõrval mu professuuri teine tähtis sammas, aitab mõista, kui väga on praegusel ajal meie nii hirmsasti lõhkenud teadusmaailmas vaja interdistsiplinaarset koostööd loodusuurijate ja arstidega.

Millised on tänapäeva Eesti ajalookirjutuse ja ajaloo õpetamise väljakutsed?
Ajalugu on viimase kahekümne aasta jooksul Eestis ilmselgelt kaotanud oma võtmepositsiooni teadusmaastikul. Seetõttu oleks järgmise sammuna vaja poliitilise ajaloo kõrval arendada julgesti teisi ajaloosuundasid, mis võivad meie praeguses maailmas olla suurema seletava tähtsusega. Ei aita enam ainult sündmuste kronoloogiale keskendumisest, vaid on hädasti vaja metoodilist mõtlemist. Sama palju kui metoodikatühjust kardan mina praeguse ajalookirjutuse trende nooremas põlvkonnas jälgides ajaloosügavuse kokkukuivamist. Puuduva saksa, ladina ja vene keele oskuse tõttu on nooremate uurijate huvi taandunud tihtipeale XX sajandi küsimustele. Seejuures soosib ülikooli- ja teadussüsteem üheteemalisust. On noori, kes uurivad proseminari tööst kuni doktoritööni välja üht ja sama teemat, küll seda laiendades, aga siiski sama perspektiivi ja epohhi ning eelkõige ainult eestikeelsete allikate najal. Saksamaal ei oleks selline spetsialiseerumine minu õpingute ajal olnud võimalik ja pean siiamaani erinevate teemade ja allikatega tegelemist mitte teaduslikuks nõrkuseks vaid vajalikuks põhioskuseks.
Minu arusaamise järgi on hädavajalik muuta teadlasena vahepeal perspektiivi, selleks et hoida mõte värske ning jõuda edasiviivate küsimuste juurde. Kui ajalooteadus kaotab võime minna süvitsi, oskuse vaadata läbi mitme sajandi, et näha ja mõista ajalooliste protsesside keerukust ning nende seotust laiema maailmaga, kui kaob koos sellega analüüsioskus, siis on tõesti põhjust muretsemiseks. Faktide teadmise diktaat ja positivistlik ajalookirjutus ei tohi laiemat silmapiiri, analüüsivõimet ja eelkõige analüüsirõõmu ära kägistada. Ajaloolasi ongi ju vaja selleks, et keerukaid ajaloolisi protsesse ja kujunemisi mõtestada, selgitada, neist rääkida, et oleks võimalik nende raskust ja keerukust taluda. Ajaloo ilu seisnebki ju ajaloo kihistuste nägemises ja mõtestamises.

Tulen tagasi ajaloolise sügavuse juurde ja küsin provokatiivselt: miks siis on meile seda baltisakslaste ajalugu vaja? Kas see on üldse meie ajalugu?
Sellele küsimusele ei oska mina kahjuks vastata, sest baltisaksa ajalugu on väga otseselt minu ajalugu. Kas see on ka teie ajalugu, seda peate ise otsustama. Mina võin ainult välja pakkuda uusi võimalusi, kuidas koos mõelda ühisest ja mitteühisest ajaloost, võin esitada küsimusi, millele leiame äkki üheskoos huvitav
a vastuse. Üks minu küsimus on, kas tajun õigesti, et eestlastes on teatud tõrge tegeleda varauusajaga, sest see on – välja arvatud eesti kooli ja kirjakultuuri ajalugu – liiga võõras, liiga selgesti baltisaksa ajalugu. Kui see nii on, siis tähendab see, et ligi kolm sajandit on eestlaste ajaloomälust välja lõigatud, et tegemist on justkui mitte-aja ja mitte-looga, millel ei osata pikemalt peatuda, mille kohta ei osata oma lugusid rääkida.
Varauusaeg on küll pärisorjuse ja baltisakslaste domineerimise aeg, aga see on samuti teadmiste levimise ja innovatsiooni aeg. Rahvareligioonis, kirjakultuuris, meditsiinis ja mõisamajandamises toimusid olulised muutused, mis seovad eesti ja baltisaksa ajaloo omavahel. Varauusaeg on palju enamat kui spagaat poliitilise võõrvõimu-ajaloo ja eesti aabitsa-tekkimise ajaloo vahel. See on vajalik lüli, mida vajame mõtestamaks eesti kultuuri seoseid Euroopa kultuuri raames. Nende varauusaegsete sajandite jooksul otsustati ja neist sajanditest kirjutades otsustame meie ise uuesti, milline saab olema eestlaste ja lätlaste ning baltisakslaste lugu ja milliseks kujuneb sakslaste ajalooline roll Baltikumis.

Milline on siis lahendus?
Selleks, et varauusaja keerukust näha ja paremini mõista, tuleks kõigepealt laiendada allikate baasi. Nii nagu arheoloogide allikmaterjaliks on asjad ja keskaja uurijatel käsikirjad, nii on varauusaja uurija peamine allikas raamat. Trükikunsti leiutamise ja levikuga kasvas ju igasugune teadmiste vahetus hüppeliselt ning seosed suulise ja kirjakultuuri vahel muutusid veelgi keerulisemaks. Just tänu rändele, teadmiste vahetamisele ja tõhusale ülesehitustööle sai XVIII sajandi lõpu Baltikumist, mis oli sel ajal Põhjasõja tõttu läbi teinud demograafilise katastroofi, mõnedeks aastakümneteks Euroopa vaimuelu üks modernsemaid ja pulseerivamaid keskusi. Teadmiste levik ja produktsioon oli Baltikumis märkimisväärne ja keeruline nähtus, mida tuleb laiemalt ja sügavamalt uurida, võttes just vanaraamatud põhiallikaks.
Minule arusaamatutel põhjustel on aga nii Saksamaal kui ka Eestis ja Lätis Balti ajaloo uurimisel trükitud raamatud allikmaterjalina kõrvale jäetud. Vanaraamat kui allikas on siinmail jäetud saksa filoloogide ja/või kirjandusuurijate pärusmaaks. See on mulle mõistetamatu, sest Saksamaal või üldse Kesk-Euroopas ei saa ükski endast lugupidav kultuurilooline uurimus ilmuda vanaraamatu kogudele toetumata. Olen veendunud, et tugev kultuuriajalugu aitaks tasakaalustada poliitilises ja majandusajaloos rõhutatud lõhet baltisaksa ja eesti ajaloo vahel. Ma ei taha sellega pehmendada ebaõiglust, mis valitses siin maal. Tahan seda pigem selgemini välja joonistada, rõhutades sealjuures teisi samaaegseid arengusuundi. Inimesel on ja oli valida, kuidas käituda.

Kas vanaraamatute puudumine ajaloolase töölaualt muudab siis ajalookirjutust?
Loomulikult. Ajalookäsitlus on piiratud allikabaasi tõttu lünklik ning puuduvad mitmed kesksed teemad. Ainus viis olukorda parandada on viia saksa keele õpetus tagasi ajaloolaste õppekavadesse ning õpetada tudengeid töötama nii arhiivimaterjalide kui ka vanade võõrkeelsete raamatutega. Kolmas allikabaas, mille peale olen sattunud oma huvist keskkonnaajaloo vastu, on materiaalne kultuur: esemed, asjad, kehad, luud, taimed ja muld. Need kõik räägivad meie ajaloost ning on aeg anda ka neile sõna meie ajalookirjutuses.

Millised on need puuduvad teemad?
Kui laseme allikmaterjalil end üllatada ja eelarvamusvabalt kõnetada, siis avaneb pimeda pärisorjuse aja asemel meie ees väga kirju sotsiaalsete maailmade kaleidoskoop. Harjumuspärased seisused nagu aadel, kodanlus ja talupojad hägustuvad ning ristuvad omavahel ega taha enam sobituda raamidesse. Lõppude lõpuks on see ju meie enda huvis, fantaasias ja ligimesearmastuses kinni, milliste ühiskonnanähtuste põhjani me tahame jõuda ja kuidas me tahame suhtuda näiteks ammedesse, n-ö sohilastesse või hoopis sodomiitidesse. Miks me näiteks tahame uskuda, et sellist ühiskonnakihti nagu saksa pööbel baltisaksa ühiskonnas ei olnud? Või miks me ikka veel hoiame alal seda müüti baltisakslastest kui kõrgkihi esindajatest, nagu oleks eraldusjoon rahvuste ja seisuste, eestlaste ja sakslaste vahel kunagi selgel kujul eksisteerinud? Kui baltisakslaste lapsed kasvasid varauusajal tegelikult üles eesti või läti ammede käe all ning rääkisid eesti või läti keelt esimese keelena, siis võiks küsida, millal algas nende laste (ümber)kasvatamine sakslasteks. Ja kuidas suhtuda kõikidesse segaabieludesse ning mitmekultuurilise taustaga lastesse, kes samuti ei sobitu etteantud raamidesse?
Teised teemad on, kuidas suhtuda taimedesse ja esemetesse, mis levisid saksa kultuurist eesti kultuuri või vastupidi. Kuidas defineerida eesti õuna või baltisaksa tooli? Kellele kuuluvad aianduskultuur ja loodusressursid? Kui eba- ja looduseusklikud olid baltisakslased ning kas suhtumine loomadesse oli Baltimaadel ühesugune või erines seisuseti? Küsimusi ja näiteid on palju.

Ehkki meie ajalooõpikutes puudub veel arusaam mitmekultuurilisest, eestlaste ja (balti)sakslaste ühisest Balti ajaloost, ei ole see mõte ju tegelikult päris uus ja võõras.
Ei ole. Kirjandus- ja kultuuriuurijad on hakanud oma uurimustes rakendama ühiskondliku kooseksisteerimise mudeleid, eeskätt kultuuriülekande ning natuke ka postkoloniaalsete uuringute raamistikus. Rahvuseülene ajalugu, mis on Saksamaal praegu kreedo, on teemaks võetud ka Eestis, ehkki Balti ajalookirjutuses võetakse neid uusi ajaloost kirjutamise mudeleid üsna kõhklevalt omaks.
Teine minule südamelähedane viis on ajaloo käsitlemine keskkonnaajaloo võtmes. Ka selle perspektiivi kaudu on võimalik vaadata eestlaste ja sakslaste ühist ajalugu ühises looduskeskkonnas. Olen veendunud, et peaksime püüdlema suurema interdistsiplinaarse avatuse poole, tugevdades ühtlasi oma distsipliini suurimat eelist ehk allikate mitmekülgsust ja nende sügavat tundmist. Mida suuremat hulka allikaid oskame kasutada ning mida rohkem anname ruumi teistele ajaloodistsipliinidele poliitikaajaloo kõrval, seda kirevam, seda konkreetsem ja huvitavam on (balti­saksa) ajalugu.