Traditsiooniliselt koonduvad uue muusika huvilised aasta algul Pärnusse, kus Eesti Arnold Schönbergi Ühing korraldab Pärnu nüüdismuusika päevi (PNP). Tänavusel, performatiivsust vaatleval PNPl asendab teoreetilist sümpoosioni oluliselt laiahaardelisem sündmus – VII rahvusvaheline muusikateooria konverents, mis viiakse seekord läbi kahes kohas: 8. ja 9. jaanuaril Tallinnas EMTAs ning täna-homme Pärnu keskraamatukogu saalis. Sündmustele heidavad valgust ürituste korraldajad helilooja Andrus Kallastu ning muusikateadlased Kerri Kotta ja Gerhard Lock.
Andrus Kallastu: Seekordsed Pärnu nüüdismuusika päevad kannavad pealkirja „Performatiivsus”. Kuna tegu on Eestis suhteliselt uudse muusikauurimise kontseptsiooniga, oleks ehk mõttekas avada kõigepealt selle mõiste sisu.
Kerri Kotta: Tegemist on otsese tõlkega sõnast performativity, mis viitab esitusega seonduvale. Seda võib laiemalt mõista ka kui mehhanismi, mille kaudu mis tahes nähtus loob oma tähendust. Seega sobib performatiivsuse mõiste hästi mitmesuguse muusikaga seotud tegevuse mõtestamiseks ja uurimiseks.
Gerhard Lock: Performatiivsus on vaadeldav ka mis tahes valdkonna nähtuse lahtirullumise protsessina ajas, puudutades keelt, mõttetegevust ja tajumist. Mistahes ajapõhiste kunstivormide loomine, esitamine, vastuvõtmine, mõistmine ja kontseptualiseerimine toimub lahtirullumise printsiibil ajalise protsessina.
Kallastu: Miks on performatiivsus viimasel ajal nii aktuaalne?
Kotta: Selle taga on ilmselt aina kasvav arusaam, et loomingu puhul on just performatiivne aspekt see, mis huvitab meid tegelikult kõige enam. Loomulikult võib rääkida ka teose mitteperformatiivsetest või performatiivsusega üksnes lõdvalt seotud aspektidest. Nii võib muusika puhul rääkida heliteose struktuurist kui millestki ajavälisest ja analüüsida näiteks heliklasside esinemise sagedust. Siiski ei pruugi teave kitsalt teose mõne üksiku aspekti kohta selgitada seda, millist funktsiooni teos täidab, miks on see inimestele oluline ja milliseid tähendusi see ühiskonnas omab.
Kallastu: Seega viitab performatiivsus eelkõige suurenenud teadlikkusele sellest, et teos omandab suure osa oma sisust just performatiivse tegevuse kaudu ning heliteose sisu ei ole antud ainult teose struktuuriga?
Kotta: Täpselt nii. Näiteks toimub ka seekordse PNP raames eksperimentaalsete muusikainstrumentide töötuba. Siin ei alustata teose loomist mitte strukturaalsete aspektide fikseerimisest, mis on akadeemilisemas muusikas üsna tavapärane, vaid instrumendi ehitamisest. Loomulikult mängivad pilli ehitamisel olulist rolli materjal ja tehniline võimekus, kuid vähem olulised ei ole ka instrumendi välimus ning see, millises esituslikus kontekstis saab seda kasutada. Kui traditsioonilisema lähenemise puhul luuakse enne struktuur ja siis vaadatakse, millega see täita – väidetavalt „orkestreeris” või instrumenteeris Anton von Webern oma teosed kompositsiooniprotsessi üsna hilises staadiumis, kui teose struktuur oli põhimõtteliselt juba paigas –, siis instrumentide ehitamise töötoa puhul luuakse sageli enne raamistik võimaliku esitusliku konteksti sünniks ja teose struktuur, kui sellest on üldse põhjust rääkida, peegeldab otseselt loodud konteksti iseloomulikke jooni.
Kallastu: Kuidas on kõige sellega seotud PNPga paralleelne VII rahvusvaheline muusikateooria konverents? Konverentsi teema „Muusikateose vorm” näib esmapilgul performatiivsuse mõistega olevat üsna kaudselt seotud.
Kotta: Jah, nii see on, kui mõista muusikateose vormi skeemina, fikseerituna, teatava objektiivse reaalsusena, mida esituslikud aspektid põhimõtteliselt ei mõjuta. Tänapäeval on see arvamus aga muutumas. Kuid veelgi olulisem on see, et ka muusikateose analüüsi mõistetakse aina rohkem performatiivse tegevusena, kus analüüsija teose esituslikult taas konstrueerib. Vormiskeem ehk analüüsi tulem moodustubki autoperformatiivses tegevuses, mille puhul analüüsija endale teose korduvalt „ette mängib”. Performatiivse pöörde kõige iseloomulikumaks väljenduseks vormiteoorias on näiteks James Hepokoski propageeritav dialoogilise vormi kontseptsioon, mille puhul vormi konstitueerivad alused tekivadki juba eelmainitud kuulaja ja teose dialoogis.
Lock: Tõepoolest, muusikalise vormi staatilisusest kui ainukehtivast paradigmast loobutakse aina rohkem. Ühest küljest muutuvad teada-tuntud klassikalise repertuaari analüüsikontseptsioonid paindlikumaks ja avatumaks ning teoste analüüsimisel kasutatakse ka ebatraditsioonilisemaid (näiteks statistilisi) meetodeid. Teisest küljest lähenetaksegi tuntud, eriti aga uuele muusikale õigustatult eeldusega, et sellel on ajas lahti rulluv dünaamiline vorm, kus esituse jooksul lugematu hulk fenomenoloogiliselt nii-öelda esilekerkivaid loomujooni (emergent qualities-properties) esineb voolus (flux, flow) vahelduva intensiivsusega. Seda saab kuulates kogeda intuitiivselt, aga ka arvuti abil analüüsida numbrilise salvestamise ja graafilise kujutamise kaudu. Viimane on omakorda võimalik nii reaalajas kui ka ajaväliselt, s.o tagasivaatena. Tegemist on suhteliselt avatud ja pluralistliku lähenemisega, mis ühe konverentsi külalise Joshua Mailmani sõnul avab muusika loomise, esituse ja kuulamise uusi seoseid.
Kotta: Mainin veel seda, et PNP on alati sisaldanud teoreetilist sümpoosioni, s.t juba ürituse formaat kirjutab ette teoreetilise ja praktilise tegevuse sümbioosi. Ka on juba varasematel kordadel alanud sümpoosioni laienemine suuremamahuliseks rahvusvaheliseks konverentsiks olnud asjade loomulik käik pärast seda, kui Eesti Arnold Schönbergi Ühing on pannud seljad kokku Eesti muusika- ja teatriakadeemiaga.
Kallastu: On tõsi, et PNP näol on tegu omamoodi teooriat ja praktikat siduva sümbioosüritusega, mille eesmärk on algusest peale olnud uudsete muusikaliste ideede kodustamine eesti keeleruumis. Seetõttu on PNP kontserdiossa kaasatud alati eelkõige Eesti muusikuid. Nii ka nüüd: kontsertidel astuvad üles EMTA doktorantuuris õppiv saksa päritolu Christian Fischer, Pärnus tegutsev sopran Kai Kallastu, aktiivne kontsertpianist Diana Liiv ning Küberstuudio kunstiline juht Monika Mattiesen. Oluline on ka koostöö jätkumine kujutavate kunstnikega, kes astuvad üles performance’iga. Kes on aga konverentsi külalisteks?
Kotta: Konverentsil astuvad üles oma ala absoluutsed tipud. Juba sai mainitud James Hepokoskit, kes koos William Caplini (funktsionaalse vormiteooria üks väljapaistvamaid esindajaid) ja Steven Vande Moortele’iga peavad konverentsi plenaarettekanded. Aga lisaks dialoogilistele ja funktsionaalsetele uuringutele käsitletakse teose vormi ka ajalistest ja statistilistest vaatepunktidest, kusjuures stiilid varieeruvad kõrgbarokist heavy metal’ini.
Lock: Kokku astub konverentsil üles 44 teadlast 43 ettekandega, kusjuures USA ja Kanada ülikoolidest on neist ligi pool. Terve hulk on esinenud ka korduvalt EMTA muusikateooria konverentsidel. Üle poole tegeleb klassikalise repertuaari vormi uurimisega nii traditsiooniliste kui ka edasiarendatud meetoditega. Teised lähenevad romantilisele, posttonaalsele ja nüüdismuusikale ja vormile uuelaadsetest vaatenurkadest, tutvustades mh selle (juba mainitud) dünaamilisust, mitmetasandilisust, multitemporaalsust, generatiivsust, kõlavärvikvaliteeti (sonorities) ja seoseid fonoloogiliste, kognitiivsete ja psühholoogiliste aspektidega. Samuti uuritakse Eduard Oja, Erkki-Sven Tüüri ja Arvo Pärdi muusikat.
Pärnu nüüdismuusika päevade ja VII rahvusvahelise konverentsi kava leiab Eesti Arnold Schönbergi Ühingu kodulehel http://www.schoenberg.ee