Milline võiks olla Eesti arhitektuurielu aastaks 2020?
Esiteks, Eesti arhitektuuriharidus on rahvusvaheliselt tunnustatud ja atraktiivne. Oluline on just EKA arhitektuuriõppe arendamine, nii et aastaks 2020 kuulub EKA arhitektuuriteaduskond Põhja-Euroopa viie tugevama, prestiižsema arhitektuurikooli hulka. EKA loomingupõhiseid magistri- ja doktoriõppekavu hinnatakse rahvusvaheliselt, sest need väärtustavad arhitektuuri kui iseseisvat loomingulist distsipliini, mille eesmärk on mõtestada ruumilisi meetodeid kasutades kriitiliselt ja analüütiliselt nüüdiskultuuri protsesse. EKA arhitektuuriõppes koolitatakse ambitsioonikaid, võimekaid liidri tüüpi arhitekte, kes suunavad jõuliselt oma tegevusega ruumilist arengut nii avalikus kui erasektoris. EKA-l on aktiivne koostööprogramm vähemalt ühe maailma tipp-arhitektuurikooliga. EKAs õpetavad arhitektuuri peale eestlaste tippõppejõud välisülikoolidest. EKA arhitektuuriõpe on atraktiivne nii Euroopa, Põhja-Ameerika kui Aasia tudengite seas ning konkurents ühele õppekohale on vähemalt 1 : 25. See kõik nõuab riigilt lisainvesteeringut selle kõrval, et Eesti riik tagab soodsad õpitingimused vähemalt 15-le eesti arhitektuuritudengile õppeaasta kohta.
Loomingupõhise arhitektuuriõppe osana on välja arendatud ühine (EKA koos TTÜ ja TÜga) rakendusliku suunitlusega magistritaseme õppekava. Programmi keskmes on innovaatiliste lahenduste väljatöötamine projekteerimis- ja ehitusprotsessis. Uusi tööriistu ning töömeetodeid arendatakse välja tihedas koostöös inseneri- ja materjaliteaduste, biotehnoloogia jt erialaspetsialistidega. Õppekava alusel koolitatakse rakendusliku suunitlusega arhitekte, kelle peamine tugevus on juhtarhitektide ideede elluviimine ning koostööoskus ehitussektoriga.
Teiseks, Eesti avalik arhitektuur on jätkuvalt loominguline, kvaliteetselt teostatud ning pälvib rahvusvahelist tähelepanu. Uued, riigiasutuste ja teiste avaliku sektori esindajate tellitud üksikehitised on oma arhitektuurselt, linnaehituslikult ja ehituskvaliteedilt võrreldavad rahvusvaheliste tippudega ning pälvivad rahvusvahelist tähelepanu nii spetsialistide kui laiema publiku seas.
Riik väärtustab tellijana kvaliteetse nüüdisarhitektuuri ning tervikliku elukeskkonna sündi. Vähemalt 50% kõigi riigihangete puhul langetatakse valik arhitektuuri kvaliteedi ja elukeskkondliku terviklikkuse, mitte madalaima maksumuse alusel.
Riigi Kinnisvara peaks hiljemalt 2015. aasta alguseks tööle võtma vähemalt viis seitsmendal tasemel kutsekvalifikatsiooniga arhitekti,3 kelle ülesanne on riigihangete lähtetingimuste koostamine ning hangete läbiviimise konsulteerimine viisil, mis tagab riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste tellitavate hoonete arhitektuuri kvaliteedi ja elukeskkondliku terviklikkuse. RKASi arhitektid pakuvad konsultatsiooniteenust kõigile avaliku sektori tellijatele, kes soovivad ehitus- ja projekteerimisvaldkonda puudutavaid riigihankeid läbi viia. On ju ilmselge, et Eesti uus arhitektuur meelitab ligi nii kohalikke kui välisturiste, kui riik kasutab nendele suunatud turundustegevuses teadlikult ja aktiivselt kvaliteetse arhitektuuriga ehitisi.
Kolmandaks, Eesti avalikkus peab väärtustama kvaliteetset nüüdisarhitektuuri. On alust arvata, et Eestis elavad inimesed eeldavad riigilt, et uued avalikud hooned on arhitektuuri poolest kvaliteetsed ning tervikliku elukeskkonna orgaanilise osa. Eesti arhitektuuriinstitutsioonid peavad seetõttu olema näoga avalikkuse suunas ning jätkama aktiivset tööd nüüdisarhitektuuri uurimisel ja populariseerimisel.
Avaliku arhitektuuriteadlikkuse arendamiseks on arhitektuurikeskus, arhitektuurimuuseum jt koostanud tervikliku haridus- ja koolitusstrateegia (koos tegevuskavaga), mis hõlmab nii laste kui täiskasvanute arhitektuurialast huviharidust, üldhariduskoolide arhitektuuriõpet ja muuseumipedagoogikat. Arhitektuuriajalugu moodustab gümnaasiumiastme kunsti(ajaloo)õppest vähemalt 20% ning selle keskmes on ruumikultuuri areng XX ja XXI sajandil. Vähemalt kümnes Eesti koolis on võimalus gümnaasiumiastmes valikainena õppida arhitektuuriajalugu ning ruumikultuuri aluseid.
Aastaks 2020 on Eesti arhitektuurinäituste külastajate arv kasvanud eelkirjeldatu tõttu praegusega võrreldes kahekordseks. Vähemalt 1/3 Eesti arhitektuurinäitustest on populaarteadusliku suunitlusega: nii ajaloolist kui nüüdisarhitektuuri käsitlevad näitused kõnetavad ka mitte-spetsialistidest külastajaid. Suurem rõhk on pildilise, graafilise ja audiovisuaalse materjali esitusel. Näituste nüüdisaegne kujundus ja loogiline ülesehitus soosib publiku arvu kasvu ning loob eeldused selleks, et üldine arhitektuurihuvi süveneb.
Arhitektuurimuuseumi näituseprogrammis on nüüdisarhitektuuri näituste osakaal vähemalt 50%. Näitustel eksponeeritakse nii siinsete kui välisarhitektide loomingut. Näitustega kaasnevad aktiivsed lisaprogrammid, kus huviväärset nii spetsialistile kui üldisema huviga külalisele (seminarid, vestlusringid, kohtumised arhitektidega, ekskursioonid). Kultuuriministeeriumi initsiatiivil ja korraldusel on süstematiseeritud eesti arhitektuuriteemaliste trükiste kirjastustegevus ning loodud ühtne levisüsteem, mis tagab eesti arhitektuurikirjanduse ja -publitsistika hea kättesaadavuse nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt. Kõigi olulisemate arhitektuuriteemaliste trükiste kirjastajate (arhitektuurimuuseum, arhitektuurikeskus, EKA, arhitektide liit, sisearhitektide liit jt) tooteid on võimalik tellida interneti kaudu kõikjalt maailmast.
Loomemajanduse (vihma-)vari ja ümberkorraldused arhitektuuriinstitutsioonides
Ove Arup (1895–1988) oli Taani-Norra päritolu ehitusinsener, kes püüdis kogu oma karjääri jooksul luua eeldusi ehitus- ja projekteerimisvaldkonna (ehitajate, arhitektide ja inseneride) sidusamaks koostööks. Tema üks peamisi vaata et talupojatarkusena kõlavaid tõdemusi oli, et inimkond takerdub liiga tihti vahenditesse ning kaotab eesmärgi silmist. Arup oli veendunud, et tehnoloogia, metoodika, ressursside, teisisõnu vahendite võidukäigu tasakaalustamiseks on meil vaja näha tervikpilti, teadmiste, väärtuste, distsipliinide tervikut. Näha seda tervikut inimkeskselt ja nii, et eesmärgid ja vahendid, väärtused ja tegutsemisviisid on omavahel kooskõlas.
Ka kiirelt kasvav loomemajanduse valdkond, mis on tihedalt seotud kultuuriga, vajab terviklikku käsitlust.4 Loomemajandus on kasvav majandusharu nii Eestis, Euroopas kui mujal maailmas, kuid selle ideoloogia levikuga näib tihti kaasnevat kultuuri instrumentaliseeriv, halvemal juhul kaubastav tendents. Seepärast tuleks loomemajanduse väärtusstruktuuris senisest enam arvestada ka vastukaaluga – arusaamaga kultuuri autonoomsusest, mis tugineb iseväärtusele.
Oma vastuses arhitektuurikeskuse juhataja Raul Järgi artiklile5 juhtis arhitektuurimuuseumi teadur Mait Väljas (kõneldes kogu muuseumikollektiivi nimel) tähelepanu sellele, et keskusel ja muuseumil on väga erinevad, vahest isegi vastandlikud funktsioonid.6 Järg oli aga deklareerinud, et keskuse ja muuseumi liitmine looks sünergia just nimelt seetõttu, et tegu on erilaadse kompetentsi ning osaliselt ka erinevate tegevuseesmärkidega. Selles debatis on Väljas loomemajanduse suhtes selgelt vastustaval positsioonil, Järg aga näib optimistlikuna.
Muuseum ja keskus täidavad mõlemad Eesti arhitektuurielus olulist funktsiooni: üks on eelkõige teadus- ja mäluasutus, teine aga valdkonna arenduskeskus. Kultuuriinimesed kardavad, et muuseum kaotab keskusega liitumisel oma teadus- ja näitusetegevuse autonoomia ning et uue institutsiooni tegevus allutatakse EASi poolt ette kirjutatud eesmärkidele, mis on tihedalt seotud arhitektuuri kui majandusvaldkonnaga. Kardetakse, et keskuse ja muuseumi liitumisel sündiv institutsioon kujuneb uueks arenduskeskuseks ning kultuuri asemel saab oluliseks pelgalt ettevõtlus- ja arendustegevus Ollakse seisukohal, et see oleks suur kaotus eesti arhitektuuri
kultuurile.
Erimeelsuste keskmes näib olevat loomemajanduse ideoloogia DNAs peituv väärtuskonflikt, mis seisneb avaliku ehk ühiskondliku huvi (muuseumi teadustöö, näitusetegevus, haridusprogrammid) ning era- või ärihuvi vastaspinges (keskuse arendustegevus, teenused arhitektuuribüroodele). Isegi kui kahe asutuse liitmisega saavutatakse riigilt arhitektuurivaldkonnale eraldatavate vahendite teatav kokkuhoid, jääb küsimus: kuidas ühe institutsionaalse katuse all klapib kokku erahuvist ja avalikust huvist lähtuv tegevus?
Enamik Eesti arhitektuuriinstitutsioone tegutseb tänu riiklikule toetusele (olgu kultuuriministeerium, kultuurkapital, EAS või muud allikad). Sõltuvalt rahastajast erinevad vahendite kasutamisele esitatud nõuded. Kulude üldine kokkuhoid arhitektuurivaldkonnas on oluline, kuid selleks, et hoida eesti arhitektuurielu tugevusi, peaksime suunama tähelepanu vahendite kasutamise moodustelt nende kasutamise eesmärkidele. Institutsionaalsed ümberkorraldused toovad edu vaid siis, kui tugevustele toetuvad ühiseesmärgid on selgelt sõnastatud ning rollijaotus läbi analüüsitud. Ka arhitektuurimuuseumi ja -keskuse liitumine on põhjendatud ainult juhul, kui suudetakse leida avaliku ja erahuvi tasakaal ning tagada Eesti arhitektuurivaldkonna tasakaalustatud areng.
Kutsun jätkama avalikku arutelu eesti nüüdisarhitektuuri elujõulisuse ja tuleviku teemal ning senisest selgemalt sõnastama valdkonna ühiseid tulevikusihte.
Artikkel on autori isiklik pöördumine Eesti arhitektuurielu korraldajate, selles osalejate või selle jälgijate poole, kelleks on arhitektid, ametnikud, ajaloolased, poliitikud, kriitikud ja planeerijad, kirjutatud irooniata, ühegi institutsiooni eest kostmata.
(1) Ove Arupi tõdemus Briti ehitus- ja projekteerimissektori olukorra kohta 1970. aastate alguses. Vt Ove Arup, The Built Environment.– The Arup Journal, kevad 1985, lk 37.
2 Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020, http://www.kultuuripoliitika.ee/; Eesti Arhitektuuripoliitika, http://www.kul.ee/index.php?path=0x66x946.
3 http://www.arhliit.ee/kutsekoda/kval_omistamine/
4 Vt kultuuriministeeriumi arhitektuurinõuniku Yoko Alenderi artiklit „Arhitektuur – kunst ja äri, ettevõtlus ja elustiil” arhitektuuri ja ettevõtluse kokkupuutepunktidest, Sirp 29. VIII 2013.
5 Raul Järg, Kui palju on 1+1?, – Sirp 12. IX 2013.
6 Mait Väljas, 1+1 küll, aga mis mõõdustikus? – Sirp 26. IX 2013.