“Wonderland’i” on aga üritatud sisse põimida kõik need teemad korraga ning natuke enamgi. See on aga ühe pooleteisttunnise filmi kohta enam kui liig. Kui filmi viimases kolmandikus otsustab Holmes kurta oma naisele “Boogie Nights’ist” tuttavat probleemi, osutades nuttes oma riistale ja öeldes “see on kõik, mis mul on!”, ning kui ekraanile ilmub hetkeks kõmuajakirjade magnet Paris Hilton, siis kõlaks ka kõige kannatlikuma vaataja suust väsinud ohe…

Ometi pole filmis kõik lõpuni igav. Segase ja natuke tüütu stsenaariumi aitavad unustada suurepärased osatäitmised. Val Kilmer higise, karvakasvanud ja kulunud endise pornostaari rollis, Kate Bosworth Holmesi naiivse ja armastava teismelise tüdruksõbra Dawn’i osas ning Lisa Kudrow kannatava abikaasana on piisav põhjus, et film lõpuni vaadata.

“Wonderland’i” algustiitrites tutvustatakse lugu järgnevalt: legendi järgi mängis John Holmes 1000 pornofilmis, legendi järgi magas ta 14 000 naisega, kuid see lugu algab siis, kui legendiks pole enam alust. Filmi lõpuni vaadanuna aga meenub, miks inimesed armastavad siiski kangelasi nende hiilgeajal ning miks sellel, mis sünnib pärast legendi surma, enam erilist tähtsust pole.