Kui midagi võib pilliõpetuse maailmas nimetada sündmuseks, siis oli selleks novembrikuu viimasel päeval muusikaakadeemia kammersaalis antud kontsert „Kaanest kaaneni – Ivi Tiviku „Johannese viiulivihik”. 55 pala Tallinna muusikakeskkooli viiuliõpilaste esituses”. Selle kohmakavõitu pealkirja taga peitub aga nii mõndagi. Üritagem siis heita sellele pilk.
Emeriitdotsent, õpetaja-metoodik Ivi Tivik on ülisuurte kogemustega viiulipedagoog, kellelt on õpetust saanud kümned ja kümned pillimängijad, ta on juhendanud meistriklasse nii Eestis kui mujal ning kirjutanud kaalukaid metoodilisi artikleid. Selle kõrval on tal ilmunud kolm õpikut-viiulivihikut. Midagi sama kaalukat ma siia kõrvale Eestimaal nimetada ei oska. Esimeseks arvestatavamaks trükis ilmunud viiulimänguõpetuseks pean siiani Karl August Hermanni XIX sajandi lõpul „Laulu ja mängu lehes” kirjapandut. Sellele järgnenud 70 aastat polnud uute trükitud noodi(õppe)materjalide poolest helded, alles XX sajandi viimasel veerandil hakkasid mõned tolleaegsed noored õpetajad koostama oma kogemusele rajatud ja lastele suupäraseks tehtud noodimaterjale, millest osa jõudis trükki, teised levisid paljunduste kaudu. Enamasti kasutati siiski juba teiste maade autorite trükitud noote.
Umbes samasse aega jäi ka Ivi Tiviku esimese noodi, viiuliaabitsa „Väike viiulimängija” ilmumine. See ilmus mitmesugustel põhjustel kaua ja vaevaliselt, kahjuks ka väikeses tiraažis, mis ammu läbi müüdud. Sisuks oli päris algajatele mõeldud, valdavalt kodumaiste heliloojate lauludele toetuv palade kogumik, metoodiliselt peenelt viimistletud ja kaunilt värviliselt vormistatud.
Tiviku järgmine kogumik „Liisa noodivihik” ilmus Eesti Keelpilliõpetajate Ühingu toel alles 2009. aastal, tänu kahes keeles (eesti ja inglise) kommentaaridele ja pealkirjadele suunatuna ka rahvusvahelisse levisse. See ilmus loogilise jätkuna esimesele kogumikule ja ometi erilisena. Seda just metoodiliste vaatenurkade uudsuse pärast, mis said ka tunnustust Euroopa Keelpilliõpetajate Ühingu (ESTA) konverentsil Falunis. Näiliselt ainult tehnika arendamisele suunatud kaunilt kujundatud kogumik on täis mängulisust ja iga mängutehnilise võtte õpetamiseks optimaalse muusikalise materjali leide.
Värskeim ehk siis kolmas on „Johannese viiulivihik”, palad. Tivik ise on rõhutanud, et need kolm kogumikku on viiulimängu õpetuse kolm sammast, mis moodustavad terviku nii struktuuri kui noodimaterjali osas. Palade valikus on jätkuvalt tunda tugeva metoodiku maitset – kogumikku on valitud ainult väärtmuusika. Just väärtmuusika abil peaks toimuma muusika tõlgitsuse (interpretatsiooni) õpetamine juba maast madalast, nii ajastuteadlikult, stiililiselt kui žanriliselt. Tivik ise rõhutab avatuse printsiipi, seda ka lisamaterjali valiku osas, mille puhul on igal õpetajal vabad käed, kuid karkass peaks jääma. Kogumik jaotub tinglikult nelja ossa, neist iga alguses kaunis väärtkunsti pilt, mis on sümboliks järgneva mõtestamisel. Palad on järjestatud barokist nüüdisajani, sh rahvaviisideni. Nendele seadete tegemisel pani õla alla helilooja Ester Mägi. Pole unustatud ka keelpillimängu võluvamat osa – ansamblimängu, millest koosneb viimane, kümnest palast koosnev plokk. Ning mõlemad viiulivihikud poleks ilmunud nii kaunina, kui kogu teostuse eest poleks hoolt kandnud Kaido Välja.
Ja nüüd siis kontserdist. Nagu juba pealkirjast võis mõista, mängiti „Johannese viiulivihik” läbi kaanest kaaneni. Ei julge öelda, kas selline üritus oli ainulaadne maailmas, aga eriline oli see küll. Esinesid läbisegi nooremad ja vanemad õpilased, palad kanti ette kogumikus antud järjekorras. Esinejad valiti spontaanselt, üksnes esinejate lehele registreerumise põhjal. Õpilaste nime taha polnud pandud õpetajate nime, kohti ei jagatud. Nii kujunes kontsert lihtsalt tõeliseks rõõmupeoks. Palad on valdavalt lühikesed ja kaunid, etteasted toredad, iga laps esines vastavalt oma oskustele. Kokkuvõttes astus kolme vaheajaga neljatunnisel kontserdil üles 43 õpilast I–VI klassini.
Kohal oli peale lastevanemate ja tudengite-magistrantide ka palju õpetajaid üle Eestimaa. Vaheajad kontserdi plokkide vahel andsid aega arutlusteks, mis jätkusid ka pärast pikka kontserti. Läbiv mõte oli: selliseid suuri pidulikke kontserte, kus ei määrata kohti, ei panda hindeid ega valita publiku lemmikuid, peaks olema rohkem ja need peaksid olema hästi reklaamitud. Nagu juba öeldud, laupäevasel esinduskontserdil mängisid võrdsetena teiste hulgas ka need, kes muidu suurele lavale esinema ei pääse. Keelpillimäng on keeruline tegevus, mis nõuab palju vaeva ja eduelamused ei ole kerged tulema. Seesugusel (või mõnel muul temaatilisel) kontserdil saavad aga ka kõik mängida väikesi lugusid, mis „konti ei murra” ja millest jääb südamesse mängurõõm, võimalus olla ühes rivis koos parimatega. Ühes rivis ollakse muidugi ka ansamblites ja orkestrites, mida on palju juurde tekkinud ja kus mäng on oluline motivatsioon – seal mängides „pole sa oma murega üksi”, tavapäraselt (õnnestunud repertuaarivaliku puhul) on ka mängutehnilised ülesanded lihtsamad.
Üheks tihedamaks mõttevahetuse teemaks oli nn kohustuslikud mänguoskused mingis klassis ja vanuses. Need sõltuvad Eestimaal igas muusikakoolis püstitatud (sise)nõuetest, valitud õppekavast, metoodikast. Mõnel pool on sisulise põhjenduseta eiratud põhimõtet, et kõikidel on algus üks ja kõikidele tuleb anda võrdsed võimalused – ning viidud õpetus esimestes klassides minimaalse tundide arvuni. Seega jääb ühistöö õpetajaga (ja ka individuaalne suhtlemine, mis on tänapäeval inimese kasvatamisel üha vajalikum) napiks. Järjest olulisem on ka kindlaid mänguoskusi andva repertuaari meisterlik valik, mis võimaldaks nn huvialakooli lastel ka edaspidi osa võtta näiteks laulupidude orkestrite tööst. Ka selles mõttes on Tiviku kogumikud suurepärased, sest peamine on olnud kontsentreerumine lühida materjali toel kindlate mänguoskuste omandamisele ja kinnistamisele.
Ikka ja jälle kerkis üles hinnete panemise ja pingeridade koostamise küsimus. Mida võtta kriteeriumideks, kui oskused on erinevad ja areng individuaalne? Oskuslik ja mõõdukas hindamine võib õpilast stimuleerida, õhkõrna piiri ületamine, vastupidi, panna pillimängust loobuma („mujal on lihtsam”, „miks ma pean tahtma halbu hindeid” vms) või siis lausa muusikat vihkama.
Veel ürituse plusspoolelt: mis seal salata, kontserdikorraldus, kus esines suur hulk väga erinevate mänguoskustega TMKK viiuliõpilasi, oli ühtlasi nii mõõdupuuks kui julgustuseks mõnes väiksemas muusikakoolis töötavatele õpetajatele. Eriti noorematele kolleegidele oli see hea võimalus jälgida kontserti, noot käes (selle sai enne kontserti endale soetada), teha endale märkusi nii mängutehniliste küsimuste kui palade tempo ja tõlgitsuse kohta. Kõigil oli võimalus ka vestelda viiulivihiku autoriga ja esitada talle küsimusi.
„Helge üritus,” oli ühe kuulaja hinnang.