Sirbiga seonduva kõrval tõusis viimastel nädalatel esile ka sihtasutuse Kultuurileht teise väljaande, ajakirja Muusika saatus. Päevavalgele ilmus see Kadri Ibruse intervjuus SA Kultuurileht juhatuse esimehe Toomas Väljatagaga (EPL 20. XI), kui tuli jutuks sihtasutuse nõukogu 6. novembri koosoleku protokoll ja Kultuurilehe töötajate uue aasta palgatõus. Väljataga kommentaar oli: „eelmisel koosolekul nõukogu lubas palgatõusu 10 protsenti, aga seda tingimusel, et SA-l tuleb endal sisemiselt leida raha 5 protsendiks. Nõukogu nägi ühe võimalusena leida see raha ajakirja Muusika sulgemisega”. Intervjuus mainitakse ka kultuuriminister Rein Langi ütlust, et üle tuleks vaadata, kas neid väljaandeid on üldse nii palju vaja ja et „nad on juba 1990ndatest olnud stagneerunud”. Toimunu valguses on põhjust heita pilk sellele, mida ajakiri endast kujutab ja millisena näevad seda lugejad.
Kõigepealt ei saa Muusika osas muidugi meenutada 1990ndaid, kuna väljaanne on üks sihtasutuse noorimaid, asutatud 2002. aastal. Kui vaadelda lähemalt asjaolu „kas neid on üldse nii palju vaja”, siis Muusika puhul on ilmselt üks aspekt nn dubleerimine, arvamus, et muusikateemat kajastavaid väljaandeid on palju. Kas see ikka on nii?
Sirbis on muusikaleheküljed, kolmandik Teater. Muusika. Kinost (TMK) on pühendatud muusikale. Kirjandusvaldkond on Kultuurilehe väljaannetes isegi arvukamalt kaetud ajakirjadega Looming, Loomingu Raamatukogu, Vikerkaar, Keel ja Kirjandus ning Sirbi ulatusliku kirjandusosaga.
Muusika on väga avar valdkond, selle tegijaskond ning ka ajakirja Muusika potentsiaalne lugejaskond on väga suur. Tegevinterpreedid, kontserdiorganisatsioonid ja muusikakollektiivid. Ulatuslikuks muusikaauditooriumiks on muusikaõppeasutused. Lisagem meie professionaalsed koorid ning arvukad harrastuskoorid ja puhkpilliorkestrid. Siis pärimusmuusika, jazz ja teised nüüdisaegsed stiilid-nähtused ja nendest huvitujad. Ning kontserdikülastajad ja muusikahuvilised.
Selline on muusika auditoorium. Kõige olulisemad on tõstatatud küsimuste ja tehtud kriitika valguses siiski ajakirja lugejate seisukohad. Annangi siinkohal sõna hiljutisele lugejaküsitlusele. Esmajärjekorras palusin määratleda, milline on Muusika roll Eesti muusikaelus ja kultuuriruumis. Üks üldistav vastus: igal ajakirjal, mis kajastab eesti kultuuri, on riigi seisukohalt väga tähtis roll, muusika on üks riigi visiitkaarte ja riik peab toetama kultuurivaldkondi iga neid puudutava tegevuse puhul. Ühe sageli korduva aspektina nimetati, et Muusika on ainus ajakiri, kus on kontsentreeritult kajastatud kogu meie maa muusikaelu. Mitmes vastuses öeldi ka, et Muusika on leidnud meie kultuuriajakirjanduses oma koha, mis erineb teistest: Sirp on päevakajaline, TMK küllaltki spetsiifiline, teaduslikkusele pürgiv. Toodi ka esile, et kuna päevalehed kajastavad muusikasündmusi üliharva, on muusikaajakirjade osatähtsus eriti suur. Leiti, et Muusika on oluline kommunikatsioonivahend muusika- ja kultuurihuviliste ja muusikaelu vahel ning et ajakiri on praegusel kujul vajalik ka muusikutele endile, sest võimaldab neil paremini tunnetada valdkonna suundumusi ja iseenda kohta selles. Mitmes vastuses rõhutati, et Muusika säilitab ja arendab muusika-alast eesti keelt ning on väga hästi loetav. Lihtsalt ja lakooniliselt nenditi ka, et see on „ainus hääletoru” või „poleks seda, poleks midagi”.
Vastuolulisemad olid arvamused nii maailma kui ka Eesti muusikauudiste kajastamise osas. Oli neid, kes leidsid, et uudised hõlmavad ajakirjast liiga suure osa ega ilmu küllalt operatiivselt ja et uudised saab kätte jooksvalt, ka võõrkeelsena. Enamik vastajaid siiski leidis, et Muusika on ka uudiste osas kompaktne infoallikana seda enam vajalik, et Eesti muusikakultuur on valdkondadest rikas ning et tänapäeva hõivatud inimesel pole aega sõeluda läbi reklaami ja „mullivahtu”. Mitmetele oli ka oluline, et siit saab info emakeelsena kätte.
Toodi esile ka Muusika säilitavat ja dokumenteerivat aspekti: „Kui ajakirja poleks, jääks osa meie kultuurist märkamata”. Samuti nimetati mitmel korral ajakirja harivat rolli nii uute nähtuste tutvustamisel, olemasolevatele süvenenuma vaate andmisel kui ka vajaliku materjalina koolide muusikaõpetuses ja eriti muusikakoolides. 
Palju oli ka konstruktiivset kriitikat ja soove, mida veel ajakirjast lugeda tahaks. Selge, et iga väljaanne peab uuenema ja ajaga kaasas käima. Areng peab toimuma pidevalt, kuid vahel on just kriisihetked need, mis panevad endasse vaatama, otsima ja olemasolevat uuesti mõtestama.
Üks valdkond, millest polnud küll juttu lugejaküsitluses, kuid mis pakub mõtlemisainet, on kultuuri ja kitsamalt kultuuriväljaannete turundus. Kui vaadata SA Kultuurileht väljaannete tellijate arvu ja müügitulu, pole need ju väga suured. Kultuur ei majanda end muidugi kunagi ära oma tuludest, kuid võib-olla tasuks kaaluda päevalehtede eeskujul aktiivsemat ja sihipärasemat turundusstrateegiat. Ajakirja Muusika ees seisab aga küsimus määratleda selgemalt oma sihtgrupp. Võimalik, et tuleb kaasa haarata valdkondi ja stiile, milleni pole veel jõutud, süveneda probleemidesse, olla teravam ja julgem „uuriv ajakirjandus”, avada ja selgitada nähtuste tagamaid. Toita uudishimu. Olla eesliinil. Aitäh lugejatele tunnustuse ja kaasamõtlemise eest!
Ia Remmel on ajakirja Muusika pea­toimetaja.