Neljakümnendate aastate lõpus ja viiekümnendate alguses tegutsesid kutselised teatrid nii Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Viljandis, aga ka väiksemates Eesti linnades. Üks tänaseks Eesti teatrikaardilt kadunud teater oli Lõuna-Eesti teater, mis tegutses aastatel 1948–1951, sellest esimesel aastal Valgas ja ülejäänud aja Võrus. Lõuna-Eesti teatri lühikesele eluloole mõeldes võib küsida: kas teatri sünd oligi ettemääratult perspektiivitu? Kas selles ajas, kohas ja tingimustes tegutsemine osutus üldsegi võimalikuks?
Teatripoliitikat 40ndate lõpus ja 50ndate alguses iseloomustab kindla eesmärgi ja loogilise plaani puudumine. Samuti vastuolulisus, sest ühest küljest vähendati pidevalt teatrite dotatsiooni, samas kui ideoloogiliselt oli teatril kanda väga oluline roll. Teatrit nähti kui agitatsioonivahendit, mis teenis riigi huve kommunistliku režiimi kinnistamisel ja kommunistlike ideede levitamisel. Toonane ajaleht Töörahva Elu kirjutab: “Oleks aeg aru saada, et nõukogude teatrikunst pole mitte ainult ajaviiteks, vaid kõige suuremaks ja tõhusamaks agitatsioonivahendiks rahvahulkade kommunistlikul kasvatamisel.” Kultuurielu ametlik suunaja oli neil aastail 1940. aasta 15. novembril asutatud ENSV Kunstide Valitsus, mis töötas NSVL Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Kunstide Komitee vabariikliku organina. Suurem osa otsuseid võeti vastu siiski Moskvas, Kunstide Valitsus oli pigem keskvõimu käepikendus.
1948. aastal algas range kokkuhoiukampaania ja teatrite töö korraldati ümber isemajandamise põhimõttel. Rõhutati, et riiklikku dotatsiooni võtavad teatrid enesestmõistetavana, mistõttu teatrid ei olegi huvitatud külastajate arvu kasvatamisest. Teatrite külastatavus oli aga 1948. aastal kriitiliselt väike. Et suurendada teatri materiaalset baasi ja parandada näitlejate ainelist olukorda, liidetigi aprillis 1948 Valgas tegutsenud kutselise teatri Säde näitlejaskond Võru Kandlega ja moodustati Lõuna-Eesti teater, mille asukoht jäi esialgu Valka. Teatri žanriks sai draama. Arhiivimaterjalidest selgub, et personal koosnes tehnilisest, kunstilisest ja mittekoosseisulisest personalist. Kokku kuulus personali hulka teatri tegevuse ajal keskeltläbi 40 inimest. Teatril oli enesestmõistetavalt oma raamatupidaja, sekretär, arveametnik, administraator, koristaja, piletöörid, bussijuht, aga ka oma vesivarustaja-lukksepp, tuletõrjeülem ja tuletõrjuja, kes olid samuti teatri palgal.
Teatri tegevust Valgas ei saatnud alati edu ja saalid jäid tihtipeale tühjaks, pealegi põles 1948. aasta 28. septembril teatrimaja maha. Teatritrupp ise andis sel päeval Antslas etendust, seega samal ajal kui maja põles, tuli trupil mängida laval teadmisega, et nende teatrimaja põleb.
Keerulise olukorra tõttu jõuti Valgas tegutseda vaid 1949. aasta sügiseni, misjärel teater viidi üle Võrru ja formeeriti uus trupp, mille tuumikuks sai Eesti NSV Riikliku Teatriinstituudi esimene lend. Töörahva Elus kirjutatakse selle sündmuse kohta järgmist: “Äsja saabus Võrru 13 noort lavakunstnikku, kes moodustavad uue Lõuna-Eesti Teatri asukohaga Võrus. Nende suur ülesanne – luua täiesti uus teater ja pakkuda töötajaile täisväärtuslikku kunsti, nõuab näitlejailt suurt tööentusiasmi ja julgust. Noored lavakunstnikud aga teavad, et neid abistab nõukogude valitsus ja partei, sellepärast lähevad nad oma ülesandele vastu täis indu.”
Noorte seas, kes tulid Eesti Riikliku Teatriinstituudi esimeste lõpetajatena Võrru, oli mitmeid tänasenigi tuntud näitlejaid nagu näiteks Jüri Järvet, Gunnar Kilgas ja Heikki Haravee, aga ka Ellen Alaküla, Lembit Anton, Valdur Himbeck, Ellen Kaarma, Paul Kannuluik, Heino Kulvere, Friedrich Ratas, Johannes Rebane, Maret Simmo, Inge Urmi ja Maimu Pohlak.
Eesti Riikliku Teatriinstituudi lõpetajad pidid juba 25. augustil 1949. aastal oma diplomilavastusega “Kauka jumal” ringreisile minema. Nüüd sai see Lõuna-Eesti teatri värske trupi esimeseks lavastuseks. Trupp võeti hästi vastu, sest publiku seas tekitasid noor teater ja pealinnast pärit näitlejad elevust.
Kogu teatri tegevus oli siiski seotud kestvate raskustega. Esiteks sai teater kaasa Säde teatri võlad, võlgu suurendas ka teatrimaja põleng. Nii et vana teatri likvideerimisega ei likvideeritud võlgu ja vaatamata püüdlusele teenida raha, läks enamik kassast võlgade katteks. Seega ei olnudki võimalik vähemalt alguses näitlejatele ka raha välja maksta, ning palka saadi jupikaupa direktori suurest kohvrist.
Teiseks puudusid nii elu- kui loometingimused. Lõuna-Eesti teatri näitleja Johannes Rebane kirjutab oma esimestest muljetest: “Niisiis olime kohal. Kui esimene mulje oleks olnud vähem kohutav, oleks see meid võib-olla tõepoolest süngeks teinud või hirmutanud, aga et asi oli juba üle mõistuse, siis ei saanud seda võtta kuidagi teisiti kui võllanalja.” Teatrimaja oli lagunenud, puudus korralik elektrivalgustus ja ka pesemisvõimalused olid rohkem kui nigelad, talvel tuli küttepuude puudusel viia proove läbi üleriietes. Maja, kuhu näitlejad elama paigutati, polnud veel päris valmis, oli soojustamata ja tuul puhus seinast läbi. Näitlejad meenutavad sedagi, et niiskuse ja külma tõttu külmusid juuksed hommikuks padja külge. Väljasõiduetendustele sõideti aga lahtise autoga, kus olid peal nii näitlejad, kostüümid kui ka kõik muu etenduseks vajalik. Lahtise autoga sõideti hoolimata sellest, kas ilm oli ilus või sadas hoopis lund või vihma. Ka näitlejate töökoormus oli tänapäevases mõttes meeletu, sest proovid algasid hommikul ja päev lõppes külaskäiguetendusega, kust tagasi jõuti alles hilisööl. Vabu päevi peaaegu et ei olnudki ja keskmine tööpäeva pikkus oli keskmiselt 14–15 tundi. Loomulikult kannatas seetõttu näitlejate tervis, sageli põeti mitmeid haigusi nagu kopsupõletik või tuberkuloos.
Kõigi nende põhjuste tõttu ei suudetudki luua püsivat truppi, sest nii näitlejad kui ka näitejuhid vahetusid pidevalt. Õigemini puudus kogemustega näitejuht juba algusest peale ja sageli võtsid näitlejad selle rolli enda kanda. Nii tegidki Jüri Järvet, Gunnar Kilgas, ka teised näitlejad Lõuna-Eesti teatris oma esimesi samme lavastajatena. Teatril puudus ka kindlakäeline juht, kelle abil oleks rasketest tingimustest üle saadud. Näitlejad aga vaheldusid pidevalt, sest võimaluse korral vahetati töökoht parema vastu. Neil aastatel leidsid Eestis aset arreteerimised, millega võib osaliselt seletada meesnäitlejate suurt puudust, sest ka Lõuna-Eesti teatris leidus mehi, kes olid olnud Saksa sõjaväes.
Kuna suur osa teadmisi Lõuna-Eesti teatri tegevuse kohta põhineb teatriga seotud inimeste, põhiliselt näitlejate mälestustel, siis võib küsida, kas tingimused olid tõesti nii ekstreemsed ja näitlejad niivõrd motiveeritud. Või on pilti noorpõlvest hilisemad elusündmused moonutanud? Siiski kinnitavad ka arhiivimaterjalid, et teatril majanduslikult kuigi hästi ei läinud. Nii etenduste kui ka vaatajate plaanid olid pidevalt täitmata. Ei saa kõrvale jätta sedagi fakti, et teatri tegevusega samasse aega jääb nii kolhooside loomine kui ka 1949. aasta küüditamine. Samuti peeti 1950. aasta märtsis EK(b)P KK kaheksas pleenum, mille tulemusel omandas kuultuuritegelaste tagakiusamine seninägematu ulatuse.
Olukorda raskendas veel seegi, et teater ei saanud ajada iseseisvalt repertuaaripoliitikat (see puudutas küll kõiki toonaseid kutselisi teatreid). Teater ei saanud muuta pileti hinda ega valida ise lavastusi. Ainus, mida saadi teha ellujäämiseks, oli etenduste arvu tõstmine. See omakorda aga mõjus etenduste kvaliteedile. Tasub meenutada, et tol ajal ei kinnitatud ühtki lavastust repertuaari enne, kui see oli läbinud kontrolletenduse ja vastas nn nõuetele: näidend pidi alati huvitav olema (hoolimata publiku ootustest). Ei saanud olla kesist või igavat teost, vaid ainult kesine teostus. Hindama pidi seda, kas näitleja suudab positiivset kangelast kehastada piisa
valt õilsana ja negatiivset ikka hästi ebasümpaatsena. Repertuaari kirjutas ette ENSV Kunstide Valitsus. Polnud tähtis näidendi kunstiline tase, olulisem oli pigem ideoloogiliselt vettpidav autor ja teose juhtiv idee.
1951. aastal tehti veel viimaseid jõupingutusi teatrit elus hoida ja olukord hakkaski juba normaliseeruma. Teatrimajas tehti korralik remont ja ka plaanid suudeti tänu mitmetele ringreisidele edukalt täita. Samas takistasid kindlakäelise kunstilise juhi puudumine ja näitlejate ebanormaalsed korteriolud ikkagi veel teatri tööd. Tegelikkus tõestas, et nii palju teatreid osutus Eestis siiski ebareaalseks ja majanduslikult ebaotstarbekaks. Loomingulist tööd ei tõkestanud üksnes kohalike vaatajate vähesus, vaid ka aja jooksul kujunenud suhtumine lavastustesse, seega polnud puudus ainult tegijaist vaid ka vaatajaist: punarepertuaar ei meelitanud rahvast teatrisse. Maarahva jaoks oli keskmiselt kuus rubla maksev pilet siiski kallis. Võrdluseks võib tuua, et näiteks Haanja kolhoosnik sai normipäeva eest palka kaheksa kopikat. Võrule kui väikesele linnale ei olnud kutselise teatri ülalpidamine lihtsalt otstarbekas.
1951. aasta detsembris lõpetas Lõuna-Eesti teater oma tegevuse ning tema varad läksid üle Vabariiklikule Nukuteatrile. Töörahva Elus kirjutatakse: “Uue noorsooteatri loomine võimaldab senisest palju paremini ja otstarbekamalt teenindada meie noori teatrikunstiga, kes on kogu aeg tundnud teravat puudust korraliku nukuteatri järele.” Siiski tekib kiuslik mõte: kui Lõuna-Eesti teater oleks need rasked aastad vastu pidanud, kas oleks olnud võimalik ka teatri edasikestmine – tänaseni? Kas Võru võiks olla linn, millel on oma kutseline teater? Küsimused on muidugi hüpoteetilised, ent seda intrigeerivamad.
