Tasapisi hakkan muidugi jõudma selle vana „kala” ette, kuidas kõike seletada nõnda, et aru saaksid ka need, kelle sisemaailm on natuke vaesem. On võimatu ignoreerida asjaolu, et väga vähesed räägivad mu keelt. Või sinu. Mingis punktis meie märgisüsteemid ühtivad ja need moodustavad selle korrektse eesti keele, mis on justkui park. Aga pargist eemal, katedraalilaadses pajuvõsas asub teine keel. Salajane keel, mis annab jõudu hingele ja vaimule, kui parafraseerida ühe populaarse energiajoogi nõiasõnu. Üritamaks kommunikeeruda teiste inimestega, pean ma enne oma sisekeele tõlkima eesti keeleks ja siis seda ladusalt konstrueerima. Ma laon ükshaaval telliseid ja kui ma teen seda lohakalt, tuleb maja vildakas ja kõle ning selles elada oleks väga paha. Nii näen ma tihti vestlusi või enese selgitamist. Lõpuks läheb muidugi nii, et igasugune vaimusilmakõne mõte läheb tõlkimise käigus kaotsi ja välja kukub üpriski tavaline möödarääkimine.
„Lingvistiline mets” on mulle lähedane mitte minu armastusest akadeemiliste teadmiste, kultuuri või Tartu vastu. Kõigepealt ei süüvi ma raamatut alustades mitte niivõrd sisusse, kuivõrd keelekasutusse, uurides, kui palju autor mu keeles räägib. Ka hinge minev teema ei suuda mind kõnetada juhul, kui seda edastatakse võõras keeles. Ja ma loen, et mida see Mikita siis teha üritab, voolan selle sõnajõega kaasa ja olengi juba selili parve peal, vaatan pea kohal mööduvaid oksi ja kuulan tuulekohinat. Tohutu kommunikatsioon, sest ma jäin vait ja kuulasin. Varsti on plaan lugeda raamat läbi kusagil looduses, juhuslikult lahtivõetud lehekülgede kaupa. Oleks see vast julge samm!
See oleks raamat, mille kingiksin William S. Burroughsile. Nii ka on Mikita juba eelmise raamatuga astunud sammu eesti n-ö counter culture figuuriks saamise poole. Millest mees räägib? Teha asju lihtsaks on vahel nendele ülekohtu tegemine, kuid et selgitada …
Mikita on kokku pannud eelmise raamatuga edukamalt sama liini ajava „teadvusekiirendi”, kasutades selleks eesti keelt ärgitamaks ja põhjustamaks lugejas laienenud teadvuse tekkimist ja siis selle maailmas rakendamist. Seetõttu on Mikitas palju ühist 1960ndatel Ühendriikides tegutsenud Leary, McKenna ja Robert Anton Wilsoniga, kes aitasid vastuolulistel (kuid parimate kavatsuste turjal) ideedel laiema avalikkuse ette jõuda ning kes lõid aluse alternatiiviks põhivoolule. Kus kohas on kultuuri kriis, seal tõusevad esile ka omapärased metsavennad, kes ei ole veel alla andnud ning lõpuks ise relvad enda kätte võtavad ja tohutu ohu vastu häält tõstavad. Ma ei karda kõlada liig dramaatiliselt, kuna seda Mikita täiesti siiralt teebki: ta on kokku pannud tõenäoliselt ainsa omalaadse eesti raamatu, mis sisaldab endas parajat annust meie enesemõistmise, -tajumise ja -väljendamise mõistmise tarvis.
Peaaegu käsiraamat edasiseks arenemiseks
Aeg ja ruum ei oma selles teoses otseselt erilist tähtsust, sest Mikita võtab kokku Eesti riigi rolli Euroopa ja isegi kogu maailma arengus ilma liigse patriootilisuseta. Poliitikal pole tegelikult siin üldse kohta, vaid hoopiski igasse eestlasesse lukustatud sisemaailm on see määrav faktor. Meie riigi jõud ei ole seal Toompeal, vaid me sees. Nii viib raamatu autor meid sisereisile läbi eespool mainitud aja ja ruumi rõhutamaks Eesti ainulaadsust muidu globaalkultuuri poolt lämmatatud Euroopas. Raamatuarvustuse piires on raske ratsionaalselt põhjendada, miks see teos mind kõnetas. Selleks peaksin mõtlema välja tabava metafoori või tegema adumatu liigutuse. Ühest küljest on see uudne lähenemine mitte ainuüksi eesti keelele, vaid keelele üldisemalt: kuiva teadusse siseneb mingi hingeline element, mis ei seostu mehaanilise käsitlusega universumist. Keel pole ratsionaalne süsteem, nagu seda on arvud ja matemaatika, mis neid rakendab. Üks Mikita pilkupüüdvamaid teeneid on keelekasutusele ja keele arengule tähelepanu pööramine, mõteldes nii-öelda kastist väljaspool.
Hullumeelse prohveti hääl kõlab mulle vastu neilt lehtedelt, kui loen ta mõtteid ja püüan nendega kaasa minna. Tüüp kõnnib läbi Eesti ajaloo ja jälitab meie mõtete mustreid, üritades meis keelevaramu ja kultuuri kohta entusiasmiseemneid külvata.
Raamat ise on üks suur üritus, mille tõhususe koha pealt ta kindel ei ole … kuid ta püüab tõesti. Käesolevas raamatus vaatab ta tagasi eelmisele ning peab seda ilmselt huvitavaks katsetuseks, mida soovib ületada käesolevaga. Rõõm on näha seda laadi kirge inimeselt, kes tõesti eestlase poole pöördub ja midagi originaalset pakub. Ehk on need ideed juba varem ära märgitud või kuskil ette kantud, kuid laiema publiku ette jõuavad need mu teada küll esimest korda ja seda ka võimalikult ladusal kujul. Huvitav on mõelda, kuhu meie rahvas jõuaks, kui ta end nii-öelda aktiveeriks ja mingisse arhetüüpsesse, hinges varjus olevasse allikasse laskuks. Mikita toob meid esile kui ainulaadset rahvust, kui ükssarvikuid, kes hallistunud maailma veel maagia taaselustamise tuua saaksid. Maailm vajab maagiat – mitte soovmõtlemist ja sunnitud imesid, vaid elujõudu ja tõelist kujutlusvõime renessanssi.
Keelekasutuse, meie tajude ja reaalsuse vahel on ratsionaalselt mõistetamatu side. Mikita saab asetada võluri arhetüübiks, kodumaine Merlin. Tema ideed pole sellise lähenemisega, nagu lääne gurudel McKennal või Learyl – nemad pooldasid otsest ja kiiret maanteed teadvusse. Mikita ronib läbi võsa, tasahilju. Sealpool ratsionaalset mõtlemist, lagedat betoonparklat algab metsistunud maastik, kus inimene enam ümbritsevaga ei vastandu. Inimene saab maastiku osaks ja kuulub ikka rohkem sinna metsa sisse. Betooni ja plastikuga ei sulandu miski. Meie areng ei ole betoonist, veel vähem siis plastist. Oleme kuidagipidi rahvana arenenud ilma eelmise kaheta ja see on meie mõtlemisele ja sisemaailmale väga kasuks tulnud. „Lingvistiline mets” on peaaegu käsiraamat nii edasiseks arenemiseks kui ka endas unustatud väe äratamiseks.
Mikita ei võta muidugi julgelt messia rolli ega asu meid lingvistilise metsjeesu-
sena läbi Punase mere viima. Ka tema otsib veel sõnu, mõtteid. Kes on kunagi aedikus paljaste kätega kana taga ajanud, peaks teadma, kui keeruline on vahel seda õig
et sõna või lauserida tabada. Seetõttu soovin Mikitale palju jõudu ja selget silma edaspidisel rattasõidul ja jalutamiskäigul.