„Tänav Palermos” on 2008. aastal ilmunud Itaalia dramaturgi ja teatrilavastaja Emma Dante romaan. Hiljem arendas ta koos stsenarist Giorgio Vastaga sellest välja stsenaariumi ja käesolevaks aastaks tegi ise ka oma teksti filmiks, mis esilinastus Veneetsia filmifestivalil. Rosa (Emma Dante kehastuses) sõidab koos oma lesbilise armastatu Claraga (Alba Rohrwacher, keda võis näha ka eelmisel PÖFFil Itaalia-Prantsusmaa ühisfilmis „Uinuv kaunitar” Maria osas) vihatud kodulinna Palermosse. Miks ta oma lapsepõlvelinna nii vihkab, et isegi aastaid oma ema enam vaatamas ei käi, selle kohta ei tule filmi jooksul mingeid vihjeid. Vaataja fantaseerigu ise. Rosa ei mäleta ka enam sigrimigriseid Palermo tänavaid, eksib ja satub kitsal tänaval (via Castellana Bandiera) vastamisi teise väikese, aga rahvast hoopis rohkem täis Fiatiga. Selle roolis on lesk Samira, keda filmi alguses näeme oma varasurnud tütre haual. Nüüd sõidutab ta väimeest ja kogu suurt peret rannast koju. Tänav on nii kitsas, et autod ei mahu teineteisest mööda, aga kui puhkeb temperamentne tüli, siis otsustavad mõlemad rooli taga istuvad naised, et kas või nui pooleks, aga ei tagurda. Kuigi aeg-ajalt vuhiseb üle ekraani lärmakas itaaliapärane seltsielu, on kõige pingelisemad ikka need vaikusehetked, kui kaks naist vahivad läbi autoklaasi teineteisega tõtt.
Selliste naiste vastasseisus ei loe laste nutt ega meeste möla. Mehi on filmis küll terve trobikond, aga vastamisi seisvates autodes on rooli taga ikkagi kaks naist. Filmi mehed jäävadki tühikargajate tasemele.
Selles filmis on ütlematajätmisi ja nappe vihjeid palju rohkem kui selgeid lahendusi või selgitamisi. Üksikutest, justkui juhuslikult pillatud sõnadest ja lausetest paistab paljutki tegelaste kohta, seletab nende käitumist, avab motiive, aga jätab ka veel rohkem lahtiseks või ajab segasemaks. Terve film on nagu peitepilt, mida sa pead oma peas edasi joonistama.
Selge tundub olevat vaid põhiküsimus: miks kaks naist autoroolis ei anna teineteisele teed, miks üks neist ei tagurda, et teine läbi lasta ja siis ka ise edasi sõita. Kuigi filmi jooksul tekib igasuguseid küsimusi, enamikule neist mingit konkreetset vastust ei anta. Miks on Samira Albaania päritolu ja Rosa lesbiline? Kuidas saab sama tänav filmi lõpus olla kaks korda laiem kui kogu senise tegevuse vältel? Ehk kõige lihtsam on seletada keskset absurdset situatsiooni, kui kaks autot oma põikpäiste juhtidega seisavad päeva ja siis veel ka öö otsa vastamisi, kuid hoolimata kuumusest ja kõigist ebameeldivustest ei taganeta ega lahkuta.
Samira puhul on asi justkui kõige selgem. Tal polegi enam kuhugi taganeda. Armastatud tütar on surnud, väimeespoeg sõimab teda otse ja ropult, ta ongi heidik, armuleivasööja, põgenik, kel pole enam kuhugi minna. Et säilitada veel kas või raasuke eneseuhkust ja väärikust, ei saa ta taganeda. Ainuke, kellega tal eksisteerib veel vastastikune armastus, kellest tegelikult hoolib, on tema tütrepoeg. Käes on viimane piir. Rosa aga on ju ikkagi ehtne Sitsiilia naine, „minu kael on kangem kui sinu oma”, tema minevikust me midagi teada ei saa, aga küllap leidub seal võtmeid, mis ta vedru on viimase peale üles keeranud. Ära jama Sitsiilia naisega! Lisaks veel keerulised ja pingelised suhted armastatud Claraga.
Selle filmi naiskangelastest on näha, kust on tulnud kõik need loendamatud kõrilõikajad ja mafioosod, kes väikese Sitsiilia saare üle maailma kuulsaks on teinud. Kõik need vahvad mehed on tulnud mäetugevuste, järeleandmatute ja oma õigust viimse juuksekavani taga ajavate raudsete naiste üsast.
Öine tänav nii Sitsiilias toimuva tegevusega filmis „Tänav Palermos” kui ka Sardiinias toimuvas filmis „Kohtunik” on kangesti sarnased. Kuigi filmi „Tänav Palermos” on reklaamitud ka komöödiana, siis nalja seal ikka väga palju ei saa, või kui, siis väga mõru musta huumorit. Pigem draama, millest vee peale ulatuvad vaid mõned osad ja nukid ning lõpus mingit lõbusat leppimispidu punase veini ja pastaga ei tule.