Alustan siinkohal kõige reaalsemast praktikast, mida ühe suure ekstreemspordi sündmuse kontekstis iga aasta läbi viiakse. Selleks on kuulsust koguv Simple Session, mis igal talvel, seekord 22. ja 23. veebruaril 2014 Saku Suurhallis aset leiab. Jättes ekstreemspordi kõrvale, keskendun siinkohal sündmuse raames ajutiselt loodud eksperimentaalarhitektuuri pargile, mille ehitamisele kulub mitmeid ööpäevi. Viimastel aastatel on pargi arhitektiks olnud ameeriklane Nate Wessel, kelle kompetentsi on kodeeritud pargi kasutaja – jalgratturi ja rulataja – maailmatunnetuse vormikeelde tõlkimine. Tasub uurima minna. Sellist sotsiaalsete ja kultuuriliste iseärasuste konverteerimist arhitektuurikeelde ei oska just paljud.
Kui siinses kultuuriruumis kohtab marginaalsena näivat eksperimentaalarhitektuuri vaid interjööris ja ajutiselt – s.t nt Simple Sessionil, siis Lõuna-Euroopa ja Skandinaavia linnad on selle suuna linnaruumi disainis juba ammu omaks võtnud. Analoogseid ja geograafiliselt lähimaid näiteid leiab nt soome arhitekti Janne Saario loomingust.
Pariis, Kopenhaagen ja Berliin
Neis kolmes Euroopa linnas on linnaruumi disainil sageli lisaks kunstilise väljundile ka sotsiaalne alatoon. „Linn pakub paremaid võimalusi neile, kes elavad selle südames, tihedas mitmekihilises ühisruumis, kui äärelinna elanikele.1
Pariisi Batignolles’i piirkonnas valmis 2013 suvel uus Clichy-Batignolles’i park, mis on kujundatud suurejoonelise haljastuse ning mänguväljakutega ja kuhu on integreeritud üks arhitektuurielement, mis jäljendab väljanägemise poolest 30 meetri pikkust ookeani murdlainet. Kas tegu on teadliku sekkumisega? Absoluutselt. Pragmaatik võiks küsida, et mis suur ja monoliitne jurakas see on. Objekt pehmendab orgaaniliselt üleminekut eri pargitasandite vahel. Seda kasutatakse liumäena ja liikumisvahendite (rula, ratas, tõukeratas) nn raskusjõu-tõkkena, kus iga kõrgem pööre 3,5 meetri kõrgusele ulatuval „lainel” toob kasutaja näole laia naeratuse. Eesti kontekstis kohtab selliste lahenduste asemel standardseid plastikust liumägesid, mis mäenõlvalt alla jooksevad, jättes igast mänguväljakust keskpärase mulje. Pariisi monoliit seevastu räägib enda eest ise.
Teine näide on pärit Kopenhaagenist, kus BIG arhitektid ja Topotek1 kujundasid 2011. aastal Superkileni-nimelise pargi, mis ühendab kolme linnaruumiosa: Punane väljak, Must turg ja Roheline park. Superkilen asub Kopenhaageni ühes multikultuursemas piirkonnas, kus elab üle 50 rahvuse.
Kui pargi disaini lähemalt uurida, siis hõlmab see sadat objekti, mis on pärit 50 riigist – siin ei saa kõneleda standardsest lahendusest. Loomulikult on Superkilen Euroopa pargidisainis täielik erand koos superarhitektide ja piiramatute ressurssidega, kuid tähelepanu tasub pöörata orgaanilistele disainielementidele, mis üle kogu territooriumi laiali on paigutatud. Sest milleks osta parki plastikust liumäge, kui võib jaapanlastelt tellida futuristliku, voolujoonelise betoon-skulptuuri, mille vorm meenutab Hayao Miyazaki fantaasiamaailma. Võrreldes plastikust liumäega on selle objekti eluiga tõenäoliselt minimaalselt 100 aastat. Või milleks kujundada korvpalliväljak ja trekirada jäljendav vorm eraldi, kui need on võimalik üheks multifunktsionaalseks tervikuks koondada.
Berliinist tooksin esile aga pisut ajutisema lahenduse. 2011. aastal lõid Kreuzbergis kohalikud kunstnikud Mariannenplatzile betoonist ajutise skulptuuri, mis aasta hiljem lammutati. Autoriks Dave the Chimp. Tegemist oli selgelt omaalgatusliku projektiga, mis kuulus Berliini rahvusvahelise rulakunstnike residentuuri (BISAR) kunstinäituste sarja,2 seega ei saa käesolevat projekti varasemate kohalike omavalitsuste poolt rahastatud ettevõtmistega võrrelda. Küll aga räägib see skulptuur nimega „Issi ja mina” sama vormikeelt, mis varasemad näited. Ebatavalise asukoha ja disainiga objekti funktsiooniks oli ennekõike möödujaid kõnetada ja tähelepanu tõmmata, et inimesed arhitektuurikonteksti laiemalt mõtestaks ja ümbritsevat teisiti näeks. Peale praktilise funktsiooni võiks iga linnas liikuv inimene leida arhitektuuris enesele avastamisrõõmu.
„Igapäevaelu on vaesem, sest pole midagi, mis asendaks kunagise traditsioonilise linna sümboleid, kohandumisi, stiile, monumente, rütmi ja kvaliteetruumi”.3
Uute väärtuste loomisele linnaruumis peaksid mõtlema eeskätt praegused tudengid, kes võiksid kas või kursusetöö raames kavandada avalikku ruumi uusi arhitektuuriobjekte. Nii nagu arendatakse Pedaspeal nn monumendiorgu, tuleks ka tulevase linnakeskkonna jaoks luua uusi väljundeid. Eksperimentaalarhitektuur tähendab sidusat, orgaanilist loomingut, mis harutab lahti seniseid mõttestampe.
1 Iain Borden, Another Pavement, Another Beach: Skateboarding and the Performative Critique of Architecture. The Unknown City Contesting Architecture and Social Space. Lk 178–199. MIT Press, 2001.
3 Iain Borden, Another Pavement, Another Beach: Skateboarding and the Performative Critique of Architecture. The Unknown City Contesting Architecture and Social Space. Lk 178–199. MIT Press, 2001.