Iiri näitekirjandus on Eestis vägagi populaarne ning levinud on arvamus, et keerulise minevikuga väikerahvastena mõistavad eestlased ja iirlased üksteist kuidagi eriti hästi. Kas näete iirlasena meis midagi sarnast?

Kindlasti. Sarnasusi on väga palju: noor iseseisev rahvus, kes püüab tõusujoones edasi liikuda, ise enda valitsemisega hakkama saada, elada, oma prioriteedid paika panna. Tegelikult – kõige laiemas mõttes – on meie lugu ju nagu hiigelsuur ja imeline eksperiment, mis õpetab elama. Ja vastutama.

Kui palju te enne Eestist teadsite?

Peaaegu mitte midagi, pidin internetist juurde lugema. Tallinnast olin muidugi kuulnud. Teadsin ainult seda, et venelased olid siin võimul ning nüüd olete iseseisvad.

Aga Eesti kultuurist?

Mitte midagi, absoluutselt mitte midagi. Nii et kui ma eelmisel aastal kuulsin, et Eestis hakatakse lavastama minu näidendit „Kassirabal”, tundus see mulle väga põnev. Mõelda vaid, mina istun kodus laua taga ja kirjutan oma väikest näitemängu ning kusagil Eestis tuleb see lavale. Kas see pole mitte imeline? Siinne valgus on väga sarnane Iirimaa valgusele. Inimesed ei ole küll sellised, nagu ma ette kujutasin. Olete näiteks reserveeritumad, kui arvasin. Teil on väga tugev identiteet, kultuurile pööratakse palju tähelepanu. Olen teie repertuaariteatrite süsteemist lummatud. Iirimaal ei ole midagi ligilähedastki, viimane püsitrupp kaotati paar aastat tagasi ära.

Kuidas sai teist näitekirjanik? Mis oli esimese näidendi sünni impulsiks?

Kuur kodus. Laste mängud. Tegime kuuri oma teatri. See oligi impulss. Kirjutamine oli loomulik asjade jätk, sest lapsena mõtleme ju kogu aeg asju välja. Igal pool on mingi lugu. Näen enda tütarde pealt, kuidas nad nukkudega mängides räägivad, et „sina oled nüüd mängult minu laps ja laps mängult nutab ja …”. Nad söödavad üksteisele stseene ja terveid narratiive ette. Arvan, et näidendi kirjutamine on lihtsalt mängimise edasiarendus.

Aga miks just näitekirjandus, mitte näiteks proosa või luule?

Alustasin tegelikult lühijuttudega, aga ma lihtsalt armastan teatrit ja seda, milleks teater on suuteline. Seda eepilisust ja intiimsust, mida teater võib endas kanda.

Teie näidendeis võib tihti kohata elus ette tulevate valikute ja nende valikutega kaasnevate tragöödiate teemat. Tänapäeval võib igal sammul komistada eneseabiõpetustele, mis pakuvad pealtnäha lihtsat lahendust: vali õnn ja õnnelik olemine hoolimata sellest, mis su elus tegelikult toimub. Miks teie arvates on tegelikkuses neid õpetusi nii raske järgida ja miks on maailmas ikkagi nii palju õnnetuid inimesi?

Põhjusi on nii palju. Me ise takistame end, kas pole? Meie sees on nii palju deemoneid. Muidugi loeb ka see, mis sajandil sa sünnid, millised on sind ümbritsevad sotsiaalsed olud, kui tark sa oled, kui haritud. Valiku koha pealt olen alati olnud veidi kahtleval seisukohal. Kas valik või saatus – see on see suur küsimus. Elu kulgeb omasoodu, hoolimata meie valikutest või plaanidest. Samal ajal kui sina püüad elu elada, elab elu sind. Kusagil on mingi tohutu suur kavand ja meie asume mustris, mis mingi piirini on ka meis endis olemas. Valikuid on võimalik teha teatud piirini. Mida vanemaks saan, seda rohkem tunnen, et õnnelik olla on tegelikult väga-väga lihtne. Õnnelik olla on palju lihtsam kui olla õnnetu. Õnnetu olemiseks on vaja teha palju ränka tööd. Noored inimesed on tihtipeale õnnetud. Vanemaks saades ei lähe see enam korda – kõik on niikuinii peaaegu läbi. Enne lõppu tahaks oma ellu veel natukene rõõmu. Ja siis on muidugi inimesed, kellega juhtub kohutavaid asju. Nad satuvad ajaloo või asjaolude võrku, neil lihtsalt ei vea. Neil ei olnud kunagi võimalust, nende elu ei alanudki kunagi.

Teid on nimetatud hävitavate kirgede näitekirjanikuks. Kuidas te sellesse liigitusse suhtute?

Ma ei tea. Kunagi ei räägita minu huumorisoonest, ikka ainult nendest hävitavatest kirgedest. See on mõttetus. Minu tegelased üritavad lihtsalt elada. Asjad ei lähe nii, nagu peaks. Mida need hävitavad kired üldse tähendama peaks? Kõlab nagu üks neist tohutult romantilistest naistele mõeldud romaanidest. Arvan, et kriitikud ei oska minu tööde kohta lihtsalt midagi öelda ja seega nad nim
etavad mind nii. Mulle ei tähenda see midagi.

Teie näidendeis leidub tihtipeale müstilisi või isegi üleloomulikke tegelasi, vaime jms. Kas teil endal on kunagi olnud kogemusi millegi või kellegi seletamatuga?

Ma ei ütleks, et mul on olnud millegi või kellegagi kontakti, aga minuga on juhtunud väga veidraid asju, mida ei saa loogiliselt seletada. Ma ei taha kõlada kuidagi müstiliselt, aga usun väga sellistesse asjadesse. Iiri folklooris on vaimude ja haldjate maailmal suur roll. Ka Tallinna jõudes tekkis mul kohe tunne, et vaatamata nii paljudele kirikutele on siin kuidagi paganlik õhkkond.

Kas näitekirjanikul peaks olema n-ö oma põhiteema, mida ta ikka ja jälle läbi kirjutab? Või peaksime vastavalt ühiskonnas toimuvale valima alati uue sihiku?

Kogu teatritööstus põhineb nüüdseks tõekspidamisel, et kõike saab õpetada, et kedagi saab kunstnikuks õpetada. Loomulikult kaasneb kunstiga ka äärmiselt oluline käsitööoskus ja raske töö, aga mina olen vana kooli esindaja ja usun, et kunstnikuks sünnitakse. Kui inimene ei ole sünnist saadik oma põhiomaduselt kunstnik, ei aita ka kõik teaduskraadid, akadeemiad ja õpetused, kuidas kirjutada, näidelda, muusikat luua, maalida. Jah, on võimalik edasi anda suurepärast käsitööoskust, aga mitte nägemust. See ongi minu meelest pädevate asjatundjate ja kunstnike vahe. Tundub, et kogu maailmas on selle koha pealt suur segadus. Keegi ei aja enam meisterlikkust taga, kõik on justkui võrdsed. Aga me ei ole võrdsed. Igal elualal on suurepäraseid ja lihtsalt pädevaid. Sellegipoolest usun, et teatrile kirjutamise puhul on vaja väga palju praktikat. Õppida on nii palju ja ilma teatrit tundmata head näidendit kirjutada ei ole võimalik. Tekst peab olema selline, mis ei pudene ka halva näitleja esituses tükkideks.

Ja nüüd lõpuks vastuseks küsimusele: ma usun, et tähtsad teemad tulevad kõik meie endi seest. Seejuures, peaaegu kõigis näidendites räägitakse kolmest asjast: seksist, armastusest ja surmast. Muud midagi. Teatrijuhid näivad küll arvavat, et publik nõuab päevakajalisi tekste, aga mina selles nii kindel ei ole. Inimesed saavad päevakajalise ka televisiooni ja ajalehtede kaudu kätte. Teatrist otsitakse midagi muud – midagi, mis on peidus kõige selle muu all, midagi, mis puudutab su südant ja hinge, mitte ilmtingimata mõistust.

Eestis on Tšehhov tänini üks olulisemaid näitekirjanikke, kelle loomingu juurde tullakse ikka ja jälle tagasi. Kas teiegi peate tema näidendeid n-ö tüvitekstideks?

Ma jumaldan Tšehhovit, olen temast isegi näidendi kirjutanud („16 võimalikku pilguheitu” / „16 Possible Glimpses”, 2011). Ta kirjutab väga nüansseeritult, ent seejuures kirglikult, väljendades tohutut mõistmist ja armastust iga inimese vastu. See on haruldane. On palju kirjanikke, kes kirjutavad hästi, aga ilma armastuse ja mõistmiseta. Tšehhovi tähelepanu üksikasjade suhtes on suurepärane. Ta suudab kinni püüda elus ette tuleva absurdsuse ja lolluse, aga ka armastuse. Tšehhovi tõlkimine inglise keelde võib olla aga paras pähkel, ilmunud on päris palju naeruväärseid tõlkeid. Mõningaid tõlkeid lugedes olen endamisi mõelnud, et kuidas sellel mehel on küll nii hea maine, ning mõistnud siis, et asi pole mitte autoris, vaid halvas tõlkes.

Teie näidendis „Naine ja hirmutis” („Woman and Scarecrow”, 2006) vaatab surivoodil lebav naine oma elule tagasi. Milliseid elulõpukahetsusi te kõige rohkem kardate ning kuidas kavatsete neid vältida?

Kardan, et ma ei elanud piisavalt suurelt. See oleks mu suurim kahetsus. Kardan seda, et ma ei leia elust piisavalt rõõmu. Ma muidugi püüan seda teha. Teine asi on kaastunne, kaastunne kaasolevuste vastu. Seda ei ole mul piisavalt. Elu on vist nii seatud, et kui kaastunnet loomulikult ei omandata, siis õpitakse see mingil hetkel sunniviisiliselt ära. Ja tööeetika, see on väga tähtis. Tšehhovil oli see olemas. Kõik, kes on kunagi midagi väärtuslikku kirjutanud, on selle nimel ka metsiku töö ära teinud. Seejuures ei elanud nad eriti. Või tegelikult elasid küll, aga tohutu töö keskel. Ühesõnaga, tööeetika ja armastus töö vastu, neid ei tahaks ma kaotada. Ja mitte muutuda töö suhtes küüniliseks, see oleks veel üks soov. Tahaksin oma surivoodil öelda, et vähemalt ei olnud ma kunagi küüniline. Et pigistasin elust natuke rõõmu välja, mul oli lõpupoole ka väheke kaastunnet ning et ma elasin täiel rinnal.

Olete ka lastele kirjutanud. Eesti kirjamees Andrus Kivirähk on öelnud, et lastele kirjutamine on nagu magustoidu söömine. Kas nõustute sellega?

Tean täpselt, mida ta silmas peab. Lastele kirjutamises on tõeline vabadus. Lastes on hullumeelsust, mille täiskasvanud on unustanud, kaotanud, ja mõnes inimeses ei ole seda olnudki. Lastele kirjutamise juures on oht neile ülalt alla vaadata ja hoida neid raskete teemade juurest eemal. Aga näiteks Grimmi muinasjutud on päris karmid lood, mõni on kohutavalt vägivaldne. Lastel ei ole surma, moonutuste, tapmiste, kadumiste ja muundumistega ühest olendist teiseks mingit probleemi. Tegelikult neile just meeldivad sellised asjad. Täiskasvan
ud on need, kes kannavad paljusid hirme edasi ja keelduvad neid muundumusi uskumast. Me oleme täiskasvanutena väga ratsionaalsed ja turvalised, elame hästi väikselt ja see ei ole tegelikult eriti atraktiivne.

Miks on teater, kus peab nutiseadmed välja lülitama ning mitu tundi vaikselt paigal istuma, tänapäeva multimeediat täis maailmas ikka veel populaarne?

Arvan, et just nimelt seetõttu, et nutiseadmed tuleb välja lülitada. Nii põnev on praeguse aja publikut enne etenduse algust jälgida – neil on nii palju tegemist! Ajavad üksteisega juttu, vaatavad oma telefoni ja iPadi, tellivad vaheajaks jooke ette. Äkitselt kustuvad tuled ja kõik seadmed lülitatakse välja, kuigi mõned saadavad veel viimasel hetkel sõnumeid või panevad telefoni vaiksele režiimile, vaatavad ringi ja sosistavad: „Etendus algas!” See on ikka austuse ja keskendumisvõime puudumine. Tundub, et meie meeled on kuidagi üleküllastunud ja ülekoormatud. Minu arust seisnebki teatri üks võlusid selle lihtsuses ja maagilisuses. Tuleb uskuda, et need inimesed seal laval ja see, mis nendega juhtub, on päris, ja selle kõigega kaasa minna. Kuna teater sünnib siin ja praegu – on oht, et klaas kukub näitleja käest maha ja puruneb –, erutab see meid. Millegipärast olen publikuna alati vaimustuses, kui laval midagi valesti läheb. Aga see ei vähenda minu usku, vaid pigem isegi suurendab seda. Nad on sama lohakad nagu mina, neil läheb ka valesti! See on nii inimlik. Ka nemad on haprad. Nad ei ole täiuslikud. Seejuures, ka teatris kasutatakse teataval viisil Photoshop’i, pannes peaosadesse suuri üldtuntud staare.

Mida te teatrit vaadates ise kõige rohkem naudite või kogeda loodate?

Loodan, et etendus muudab ja puudutab mind. Seda juhtub väga harva. Tahan kogu kupatust: tahan, et mind aetaks nutma ja et ma naeraks end hingetuks. Ja ma tahan midagi õppida. Ma ei taha, et see lõpeks, kui see lõpeb. Tavaliselt on mu kogemus aga vastupidine. Teatri juures on hämmastav, et kõik peab olema täiuslik. Tekst, näitlemine, lavakujundus, muusika, ajastus. See, mida sa õhtuks sõid, mõjutab sinu teatrivaatamist. Ka see, kui väsinud sa oled, mis sul homme vaja teha on, kõik … Põhimõtteliselt olen pärast tulede kustumist valmis vaatama ükskõik mida – isegi, kui see on väga halb. Midagi õpin ma sellest ikkagi. Aga alati loodan, et äkki tuleb siiski mõni hea stseen või monoloog, ja siis mõtlen, et miks nad küll niimoodi tegid.

Tean, et oma esimesi näidendeid kirjutades saite mõjutusi Samuel Becketti töödest. Kes mõjutavad teid aga praegu?

Kõik, mida loen, mõjutab mind. Kirjanikuna oled nagu harakas ja haarad kõik endasse – tahad kõigest heast tükikest. Võtad selle endale, lased läbi filtrite ja välja tulles on see juba sinu oma. Kirjutamine ongi tegelikult uuesti kirjutamine, uuesti loomine. Maailmas on ainult paar lugu, sinu hääl tuleb välja detailides. Nii et mis mind mõjutab? Loen palju luulet, ilukirjandust ja näidendeid. See kõik mõjutab mind. Ühtegi nime ei tahaks aga eraldi välja tuua. Muusika on mulle äärmiselt tähtis, samuti maalikunst. Filmid, aeg-ajalt loodus, vesi. Kogu eelmise aasta kirjutasin nii, et sõitsin randa ja kirjutasin seal. Lapsi täis majas ei suutnud ma rahulikku kohta leida, nii et nädalavahetuseti jäi mu abikaasa koju ja mina istusin rannas, vaatasin laineid ja kirjutasin terve päeva. See oli imeline. Lainete rütmis, valguses ja vees on midagi erilist. See oli Kerrys, väga ilusas kohas Iirimaal. Sealne rand ulatub miilide kaupa mõlemale poole. Nii et kirjutades läheb kõik potti.