I
Juhan!
Mul on ilgelt sitt olla. Sa oled mul ilmselt üks lemmiknäitlejaid. Ja see Sarah Kane’i tekst mulle hullult meeldis. Ja kui ma lugesin, siis ma kujutasin sind Rodi mängimas, nii fucking kõva oli niimoodi mõelda. Sa oled nii sobivas eas selle rolli jaoks ja just mõnusalt piisavalt ülbe. Ja mul on nüüd ikka hullult paha tunne, et mulle see „Puhastatud” ei meeldinud ja et ma sellest mölisesin. Sorry. Ma tulen mõnel teisel päeval ja vaatan Taavi asja ära. Täna ei suutnud.
Kaur Kender

Tšau,
kahju jah nats, et sa niimoodi eelhäälestusega sõdima ja tviitima tormasid, tükk kestab kolm tundi ja üks osa kasvab välja teisest. On nii sihilikult „halba” teatrit, tsiteerimist, Kane’i taandamist metatekstiks ja viimane osa, kus kõik loodetavasti kokku jookseb. (Põhimõtteliselt kontseptuaalne sitt, mitte Kane’i karaktereid ja teksti truult järginud draama.) Paljude jaoks on õhkkond toiminud ja nad on olnud väga liigutatud, paljud on ühe või teise asja suhtes kriitilised – nagu see asi käib … Kahju, et sa endale ja tükile võimalustki ei andnud, oleks olnud huvitav sinuga sellest kas või rääkida kunagi.
Praegune oli mingi imelik rünnak, mille põhjusest ma eriti hästi aru ei saa. Või ehk natuke hooman – siit jõudes ZAUMis ilmunud essee juurde, pean ma ütlema, et see meeldis mulle väga, kuigi oli omal moel lavastuse suhtes ülikriitiline. Seal essees kui ka allpool olnud mõttevahetuses, mis seab küsimuse alla selliselt väljendatud egoistliku kire universaalse „väärtuse” ja „mõttekuse”, on minu jaoks palju olulist, sest need on konkreetsed küsimused, mille reljeefseks esiletoomiseks kogu asi on ette võetud ja kas või sellise dialoogi tekitamiseks, täna, siin, aastal 2013.
Nagu sa tead, on kunstnikud läbi aegade üksteisega erinevalt suhelnud: käinud üksteise taiestele vuntse sodimas ja etendusi tomatitega loopimas, korraldanud dispuute ja üksteise peale karjunud … see kõik on väga ok. Igatahes parem, kui omamehelikult iga asja peale õlalepatsutamine.
Ilmselt tundsin end puudutatuna, sest mulle tundus, et sa tulid sinna „mingit asja” ajama ja mina „selles asjas” osaliseks olemist pole enda arvates ära teeninud (ega ka meie tagasihoidlik väiketeater). Nii, et jah, tule aga veel kunagi vaatama, kui on meeleolu, pane telefon kinni ja istu ukse lähedusse, või tule vaata kaks osa, mis iganes, oled ikka teretulnud. Ole tubli ja ela hästi.
Juhan Ulfsak
II
Tere, ja aitäh kirja eest.
Mul on natuke kergem, et sulle kirjutasin ja et sa vastasid. Vaatan teise etenduse ära, selle Taaviga.
 „Puhastatusest”. Tarmo Jüristo oli mulle saatnud selle teksti. Vastuseks ühele enda kirjutatud näidendile, mille talle saatsin. Tarmo ütles, et Sarah Kane meenutab seda. Et mingid teemad on samad. Lugesin. Ongi. Väga. Sarah Kane tegeleb armastuse, tõe, tõotamise, tõeks saamise, valu, kire, seksi, vägivalla ja millega iganes veel. Ta on täiusliku dialoogimasina loonud. Oli väga äge lugeda. Need on sellised teemad, mis on sügavalt vanatestamentlikud, iidsed.
Ma tulin teatrisse plaaniga, et alustan tviitimist ja siis ütlen, et see on nii kõva, et olge vait ja tulge vaatama. Minu plaan feilis. See oli ikka täiesti midagi muud.
Ma ei saa aru, miks sul oli vaja Sarah Kane’i selleks, et tõestada, et sa oskad väga halba teatrit teha? Suurem osa eesti teatrist ongi väga halb. Nagu ka enamik eesti filmidest, nagu enamik eesti kirjandusest. Kes selles üldse kahtleb, et sa suudad väga kehva teatrit teha? Kust see küsimuseasetus pärit on? Pigem on ikkagi olemas teadmine või usk, et kui sa rajult püüad, kui sul hullult veab ja kui juhused aitavad ja kui kõik klapib, siis vahel sünnib head ja väga head ja vahel üliharva ka erakordset teatrit.
Ja seda kirjutab sulle su üks suurimaid fänne. Miks sa ei andnud Sarah Kane’ile võimalust?
Tarmo ei oleks pidanud mulle seda teksti lugeda andma. See oli tõeline probleem. Tegelikult ka. Õnnelikult lugesin ma Sarah Kane „Puhastatut” ja olin sitaks rõõmus, et sa selle teha oled võtnud. Seal on hullult haigelt tähtsad teemad. Ma ei pea sulle üle seletama hakkama, et süstlad, surmad ja muu selline pask käib ikka ka meist ja meie sõpradest-tuttavatest ilgelt lähedalt mööda. Silma süstimine pole mingi kujund. See ei ole asendatav millegagi. Süstal, see on päris paha asi. Nagu ka tõde ja tõotused. Ja armastus. Ma olin ikka väga õnnelik, et need teemad saavad hääle.
Aga etenduse ajal sain ma aru, et ei saa. Ma pean jällegi tegema nägu, nagu oleks mingi teisejärguline pask – halb teater, kontseptuaalne teater, teatri roll ühiskonnas, blaa-blaa-blaaa – kuidagi tähtis. No ei ole. Mul on ilge raskus inimeseks olla, ma olen täielik kaos mehena olemises, ma olen läbi kukkunud armastajana, ma olen jumala hävinud suhtlejana, ma olen täiesti … igat pidi, sõltlane, kaabakas, valetaja. Jama tegelikult ka ei otsi, keda vihata. Ma otsin liitlasi. Ma leidsin Sarah Kane’is. Lootsin leida sinus. Proovin mõelda, et mis oleks, kui Lembit Peterson oleks kasutanud umbes viisteist aastat tagasi Thomas Bernardi selleks, et näidata, et ta oskab sitta teatrit teha.
Mihhail Lotman tuletas mulle meelde, mida ütles tema isa, Juri Lotman. Ära kunagi jäta kasutamata võimalust hankida endale juurde surmavaenlasi. See on päris äge doktriin. Kas sa sellepärast tegid selle tükiga, Sarah Kane’iga, nende noorte näitlejatega nii?
Mul tuleb tibutagi selga, kui ma vaatan seda Sarah Kane’i teksti ja kujutan sind ette Rodina. Milline power. Ja Taavi … Plekksepp.
Ma ei kujuta ette, miks sa seda kõike tegid. Äkki nad reaalselt on megasitad näitlejad? Ja sul ei olnud valikut? See tšikk alasti laval oli nagu viimane rajuduse piir, kuhu nad a.D. 2013 olid valmis minema? Mul on uudis: väga kaugele nad siis ei läinud. Või oli see kontseptuaalne halb teater?
Aga muidugi annan Taavile võimaluse. Muidugi lähen teda vaatama. Aga usu, sul ei olnud vaja selleks Sarah Kane’iga perset pühkida, et ma usuksin, et Taavi on kõva. Või õrn. Või habras. Sul ei oleks selleks mitte midagi vaja teha olnud. Ma tean seda anyway. See ei tee ka sind kuidagi cool’imaks või kõvemaks meheks. Aga ega see sind eriti sitemaks ka ei tee. Sinu puhul ei ole mul kahtlust, et kui sa teed head asja, teed sa seda tasemel, kuhu minu arust ei küüni pea keegi teine. Ja sellised tegelikult ongi ainsad väärtuslikud liitlased. Või väärt surmavaenlased.
Kaur
Tšau, Kaur
… Mulle on väga ok niimoodi vanamoodsalt kirju vahetada, ma ei tunne ennast sotsiaalmeedias tugevalt, ma kuidagi kardan seda, isegi suur avalik kõnekoosolek ja karjumine oleks mulle lihtsam, ei teagi miks. Twitteri otseülekanne on minu arvates otse teatrisaalist natuke maotu, võib-olla ma tunnen ikka veel, et blackbox on kuidagi püha paik ja seda õhkkonda tuleks seal kaitsta, aga las ta olla, sa vist said ise ka aru.
Ega mul pikalt midagi öelda ei ole, seda enam, et sinu seisukohad ja maitse neis asjus paistab olevat erakordselt kristallselge ja edasikaebamisele mittekuuluv. Ja muidugi dramaatiline ja valulik, aga nii see peabki olema.
Paar asja teatri kohta: kui ma ütlen „kontseptuaalne sitt”, siis on see mõeldud naljaga või nii. Umbes nagu proovis ma vahel ütlen, et teeme kogu pasa läbi, see ei tähenda, et me hakkame nüüd paska tegema või, et ma tahtsin nagu sa ütled: teha meelega sitta etendust, ühesõnaga, see on puhtalt arusaamatus keele pinnalt.
Lembit Petersoni austan ma väga ja julgen öelda, et ta õpetas mind mingis mõttes näitlema, vähemalt selles osas, mis puudutab tegevusliku analüüsi meetodit, Stanislavskit ühe sõnaga, ja ehk midagi veel, oma olekuga üldse.
Psühholoogiline realism, on üks võimalus esituskunstide pikas reas – koha aja ja tegevuse ühtsus, lähtub kirjapandud tekstist, mis näitlejatehnika abil psühhologiseeritakse, moodustuvad karakterid, see kantakse meile ette vähe
m või rohkem realistlikus vormis – igatahes baseerub see eeldusel, et nende tundide jooksul pean ma uskuma, et nt Näitleja 1 ei ole tema vaid Nikolai Nikolajevitš või John või kes iganes. Küsimusega, miks Näitleja 1 nii teeb, mis sunnib teda väitma, et ta ei ole tema ja mis suhe tal on antud tekstiga (mida ta väidab olevat enda oma) see teatrilaad üldiselt otse laval ei tegele. Ja ei peagi see teater tegelema nende küsimustega, sest see ei ole kontseptuaalne sitt, vaid teater mis tegeleb igavikuliste küsimustega, kasutades selleks sada aastat vana psühholoogilise teatri vahendeid (sekka vahel ka mõni kujund, Brechti värki vahest isegi mitte). Ja see on ok, paljudele see toimib. Minule peaaegu üldse enam mitte … näitlejana jaa, seda on lahe teha, ma oskan seda küll, vaatajana enam mitte.
„Puhastatud” lavastuses on need tasandid eraldi, pannaks paralleelselt jooksma: tekst, inimesed laval, video. Kohati need tasandid kohtuvad, kohati üritatakse mingi osa psühholoogiale allutada, kohati need tasandid on omavahel tülis, tekstiga mängitakse, sellest üritatakse vabaneda, seda mõista. Üritatakse näidelda. Osa teksti projitseeritakse seinale, et rõhutada veelgi tema eraldiseisvat ja füüsilist olemust. Tekst on taandatud objektiks. Miks see nii on? Sest ma tahtsin S. Kane’i tekstiga esitada noortele näitlejatele pigem väljakutse, ja juhul kui sellele väljakutsele kohati alla jäädakse, seda mitte varjata. Ei olnud soovi anda meistriklassi – kuidas näidelda usutavalt homoseksuaalset narkarit Londoni äärelinnast, kelle nimi on nt John.
Sellega paralleelselt jooksis teatav poeetiline tasand, millel ei olnud näidendi tekstiga midagi pistmist, filmitud oli nende noorte enda igapäevast elu, ärkamist, uinumist oma kalli elukaaslase kõrval, hammaste pesemist. „Puhastuse” teises pooles, milleni sa vist ei jõudnudki, see kõik kaugeneb, saali tuled pannakse peale, näidend põletatakse ära, jalgrattad tiirlevad öös …
Teises osas, „4.48 psühhoos”, see vastuolu kaob, tegelane ja tekst on üks, puhas psühholoogiline teater, küll läbi teatavate tehniliste vahendite (ei ütle sulle kuidas, kui äkki tuled vaatama – siis on see väike üllatus). Noored näitlejad on selles osas publikuks, proovivad aru saada, küsivad: „Kas on PÄRISELT valus?”
Miks ma seda sulle kirjutan? Selleks, et sa ei arvaks, nagu ma oleksin tahtnud teha millegipärast meelega „sitta” teatrit ja Sarah Kane’i peale sülitada, vastupidi – ma võtsin need tekstid sellepärast, et ma armastan Kane’i ja tundsin, et on hädavajalik F-hoone rahvas oma pannkoogihommikute juurest ninapidi sinna sisse toppida, ja kui aru ei saa, siis Taavi näitab. Meil on minu arust Tallinna kõige sehvim plakat (kontseptuaalne:)), korralik kava, millega palju vaeva nägime, vaheajal müügis S. Kane’i „Complete Plays” ja muud materjalid, see ongi minu jaoks kontseptuaalne lähenemine, mitte rõhumine „autentsele” emotsioonile läbi äratundmisrõõmu. Enne, kui me proove alustasime, oli meil pikk periood noortega, kus me rääkisime Sarah Kane’ist, Teatrist, armastusest, 90ndatest, tassisin nad Kurvitza näitusele, Tõnis Kahu ja Olav Ehala käisid meile loenguid pidamas.
Nii, veel kord, miks ma seda sulle kirjutan – sellepärast, fuck, et sa aru saaksid, et kui ma sinu arvates ebaõnnestusin, siis täiesti tõsisel katsel, mitte ei läinud nalja tegema ja natuke nagu midagi mõnitama.
Jah, kuna sa ei lugenud neid asju sealt etendusest välja, siis järelikult ma ebaõnnestusin lavastajana selles töös. Ei ole süüdi noored, ei keegi teine, mina olen. Ja nii lepimegi kokku Kaur, et inimesel on õigus ebaõnnestuda, eriti kui ta tegeleb sellise raske materjaliga ja mõtleb üle. Thats it.
See on ju minu jaoks üks tee, elu ja looming, ma otsin, ja jätan endale ka õiguse puusse panna, ilma et ma peaksin tundma, et ma olen kogu maailmakultuuri häbiplekk ja töölistelt raha ära võtnud.
Ja veel. Kas kõik, kes ei mõtle nagu sina, tuleks kuidagi häbimärgistada? Üks Tallinna ülikooli professor (ei ole Rein Raud), kes kirjutas mulle nii:
„Tere Juhan! Käisin laupäeval Kane’i vaatamas. Eks mul oli ikka üksjagu hirm ka, sest mul oli ju mitmekordsest lugemisest tekkinud „Puhastatud” kohta väga selge pilt silme ette ja kartsin väga pettuda. Aga see oli täiesti asjatult. Tükk haaras mind kohe kaasa ja hoidis suurepäraselt pinget kogu see poolteist tundi, nii et ma isegi ei saanud aru, et nii palju aega oli kulunud. Ja see, mis laval toimus, oli väga-väga tõetruult sama Kane, mida mina olin lugenud ja millisena ma seda ette kujutasin – suures plaanis, üldemotsiooni mõttes muidugi, mitte detailides.  /…/.”
Kas ta on siis lihtsalt loll? Ma ei tea, ma saan selliseid hinnanguid oma tüki kohta üle päeva.
Aga nüüd oluline koht: ma ei pea selliseid „kiitvaid” arvamusi kriipsuvõrra õigemateks enda jaoks kui sinu kivi kivi peale mittejätvat hinnangut (jah, emotsionaalselt muidugi on ühega lihtsam toime tulla kui teisega), aga täiesti siiralt: ma pean kriitiliselt analüüsima seda, mida olen teinud ja veel teha tahan ja pean selle kõik kuidagi läbi sünteesima. Kirjavahetus sinuga on selles protsessis tähtsal kohal.
Tooksin veel sisse sellise asja nagu austus, austuse teise inimese, tema olemise suhtes. Ma loodan, et meie suhtlus on märgiks sellest, et vaatamata kõigele on see veel võimalik. Minu poolt igatahes on.
J.
III
Aitäh, Juhan,
see on Eestis elamise suurim luksus – sa saad reaalselt rääkida oma lemmiknäitlejate, lavastajate, kirjanike, DJdega, kellega iganes. See on selle koha geniaalsus ja jõud. Vahel ka õud. Aga pigem ikkagi jõud. Suur tänu, et vastata viitsisid. Ma saan nüüd paljudest asjadest paremini aru, mida sa teha tahtsid. Vaatasin ikka kogu „Puhastatud” ära, ei jooksnud enne poolaega platsilt minema. Su vastus on väga šeff. Kehv tunne oli eile, kui olin sulle kirja ära saatnud. Et mille jaoks. Mis siis muutub. Hullult muutub.
Sa räägid black box’i pühadusest. Tviitimise pärast ma palun vabandust. Aga mehega, kes räägib pühadusest, saab päris asjadest rääkida. Ma olen kõigi võimalike teksti suhtumistega nõus. Üks värv teiste hulgas jne. Olgu. Aga kirjanikuna (ja see on vist üks esimesi kordi, kui ma niimoodi enda kohta kirjutan ever), pean ma teksti pühaks. Kirjutamine on nagu arvamuste paljususe vähendamine või välistamine. Mida napim-täpsem tekst, seda olulisemaks on pidanud kirjutaja selle arvamuse fikseerimist. SOS – siin väga palju ruumi arvamustele ei ole.
Muidugi juhtus niimoodi õnnetult, et kallutasin sinu hoovile aastatega tekkinud frustratsiooni, kuidas teksti ja teksti loomist ja loojaid lihtsalt varastatakse. „Armastus on Auschwitz,” olevat Sarah Kane kuulnud lauset. Ja sealt oli tulnud see idee. Ma lugesin seda pärast näidendi lugemist. Aga näidendi lugemise ajal oli mul kogu aeg silme ees minu jaoks kõige olulisem raamat pärast piiblit. Viktor Frankli „Man’s search for meaning”. Koonduslaagris ellujäänu. Ma olen seda raamatut lugenud ma ei tea kui palju kordi. Sarah Kane avas midagi täiesti uut minu jaoks kogu selles õuduses. Kust tuleb armastus, mis viib koonduslaagrini. Palju asju. Väga palju. Ja siis, eks, lugeda lause: „Armastus on Auschwitz.”
Ma olin sellest nii räigelt erutunud – praegu ma mõistan – et pidingi pettuma. Sinu selgitused on väga selged ja väga mõistetavad. Ma saan nüüd aru, mida sa teha tahtsid. Ma ei oska selles asjas öelda, kas sa õnnestusid või mitte. Pigem õnnestusid, kui inimesed nii arvavad. Aga Sarah Kane ja ka Viktor Frankli asja sa igal juhul ei ajanud. See oli su valik. Seega on minu pettumus minu asi ja ei ole sinu õnnestumisega seotud.
Kui ma räägin teksti pühadusest, siis ma ei pea silmas punkt punktilt või häälik häälikult täpsust. Ei. Ma pean silmas midagi, mis on asja mõte. Aga nagu ma juba ütlesin: need ongi minu probleemid. Sinu valikud olid teised. Ma saan sinu valikuid ainult respekteerida. Ja tunda k
ahetsust, et Sarah Kane’i asi ajamata jäi. Kuigi ta oli nii lähedal. Ma päriselt ka tahaks, et pärast etendust saaksin ma oma sõpradega rääkida nendest asjadest, millest Sarah Kane näidendis rääkis. Need on nii rääkimata asjad. Aga praegu ei saa. Kes ei ole teksti lugenud, ei saa aru üldse, millest „Puhastatud” räägib. Rääkimine on tähtis. Vahel on mõni üksik lause tähtis kuulda. Või lugeda. Mingi üks lause võib maha võtta täieliku hulluse.
Milles ma aga kindlasti sind kõige ülekohtusemalt süüdistasin, oli Sarah Kane’i mitteaustamine ja tema ärakasutamine. Selle eest lasen ikka püksid täiesti maha ja esitan järjekordsed vabandused. Ma vaatan seda kirja ja olen päris kurb, et ma nii kibedalt seda võtsin. Vabandust veel kord. Mingi haige tundlikkus.
***
Rõõm kuulda, et „Psühhoosi” ära vaatasid ja et korda läks, ega see meie tee Taaviga selleni ei olnud lihtne, aga lõpptulemusega, häbi tunnistada, jään ka ise rahule.
Jah, see on väga hea, et me neist asjadest kirjutame, ma saan su kriitikast täiesti aru, eelmises ja ka selles kirjas tegid selle arusaadavaks. See on suur asi, liikuda sellisest „täielik pask, pange ennast põlema!” tasandilt mingisuguse dialoogini. Kõik su point’id on minu poolt arvesse võetud ja kuuluvad analüüsimisele. Tegelikult on meie suurim teoreetiline eriarvamus selles, et kuidas kasutada teksti teatris ja kuidas autori mõtet edasi anda – kas seda tuleb teha eeldusega, et kõik vajalik on tekstis olemas, tuleb see sealt vaid üles leida ja kõrgel kunstilisel tasemel etendada (kõlab irooniliselt, aga ma tegelikult ei ole) või võib teksti käsitleda ka objektina, märgina, mänguvahendina.
Siin omakorda ilmselt hakkab mängima see, kui tähtis ja isiklik suhe kellelgi mingi tekstiga on ja kuivõrd ta saab häiritud, kui etendatav osa sellele ei vasta või autori mõtet lausa moonutab. See on normaalne kriitilisest analüüsist lähtuv vaidlus ja igati asjakohane.
Nagu näed, liigun ma rohkem teoreetilise arutelu peale, sest mis puudutab minu versiooni „Puhastatud” esitamisest selle teatriõhtu esimese osana, siis sinu kriitika, mis kiri kirjalt arusaadavamaks muutus, on täiesti omal kohal ja arvesse võetud. Ehk õnnestus mul ka pisut oma motiive ja kavatsusi sulle põhjendada.
Tule kindlasti suvel Baltoscandali festivalile – seal on „kontseptuaalset sitta”, nii et vähe pole. kusjuures sinu mitteilmtingimata takkakiitev arvamus kuluks seal festivaliklubis õhtul paljudele ära.
Aitäh sulle, et sundisid mind veel kord oma mõtteid formuleerima ja enda tegemisi kriitilise pilguga üle vaatama,
Ole terve ja näeme!
J.

Von Krahli teatri „Puhastatud” ja „4.48 psühhoos”, autor Sarah Kane, tõlkija Laur Kaunissaare, lavastaja Juhan Ulfsak, kunstnik Liisi Eelmaa, videokunstnik Emer Värk, helikujundaja Hendrik Kaljujärv ja valguskujundaja Oliver Kulpsoo.
Mängivad Taavi Eelmaa, Mari Abel, Liis Lindmaa, Kait Kall, Ott Kartau, Ivo Reinok, Jim Ashilevi ja Ragne Veensalu.
Esietendus 14. IX Von Krahli teatris.