Tuhande platooga James Ferraro

2 minutit

Nädal tagasi oli Von Krahli baaris Mutant Disco live’i peaesinejaks New Yorgist pärit avangardmuusik James Ferraro. Tuleb tõdeda, et enne kontserdi väljakuulutamist ei olnud suurem osa publikust noore Martin Revi ja Shuggie Otise näoga newyorklasest kuulnudki, kuid nädala-paariga  kasvas järsku selline huvi, et maja oli peaaegu täis. Tegemist oli James Ferraro uue albumi „NYC, Hell 3:00 AM” Euroopa turneega, mille raames artist siingi üles astus.
Lugematute alias’te ja pidevalt muutuva käekirjaga Ferrarot on nimetatud isegi nüüdisaja Andy Warholiks, kes loob pealtnäha lihtsatest asjadest keerulise filosoofilise struktuuriga muusikat. See pole looming, mida otsida popmuusika aasta müügiedukamate albumite edetabeli tipust, vaid struktureeritud muusikaline avangard. Ehk on see tingitud asjaolust, et kunagi oli tema üks suuri iidoleid Jean Baudrillard, kes võttis Ameerika kultuuri osadeks lahti? Väheolulisem mõjutaja pole ka New York kui elukeskkond.
James Ferraro muusikaline etteaste lava ette tõmmatud läbipaistva kardinaga tuletas meelde Mutant Disco’l aastaid tagasi üles astunud Moodymanni performance’it ja lubas nende kahe vahel paralleele tõmmata. Kui Moodymann kasutas läbipaistmatut kardinat publiku vibe’i meelestamiseks ning hiljem tantsupõrandaga dialoogi tekkimisel selle eemaldas, siis Ferraro kontseptsioon näis olevat rajatud puhtalt permanentsele visuaalsele esteetikale: pigem lasi ta muusikal enda eest rääkida. Albumi pealkiri on mõjutatud New Yorgi 12 aasta taguse
11. septembri Maailma Kaubanduskeskuse terroriaktist, mis jättis kogu linnale ja sealsetele elanikele sügava jälje. Ka Ferrarole, kes siseneb uue albumi muusikamaastikul taas katastroofilistesse sündmustesse. Distoopilisele r’n’b-le ja clicks and cuts’ile üles ehitatud album meenutab paljuski Londoni produtsendi Actressi käekirja, kuid seda kõike 1990ndate keskel prantsuse filosoofile Gilles Deleuze’le pühendatud futuristliku plaadifirma Mille Plateaux’ kontekstis.
Ferraro muusikalised printsiibid töötavad justkui ühiskonna- ja kommertskultuurikriitiliste protsessoritena, mis kujundavad kogutud info Le Corbusier’ laadseks muusikaliseks arhitektuuriks. Palju kõneldi Ferrarost kui hüpnagoogilise muusikasuuna rajajast ja esiisast, kuid, nagu juba mainitud, tema loomingulised suunad on pidevas protsessis. „NYC, Hell 3:00 AM” on hea näide, kuidas Euroopast pärit clickhop, glitch ja clicks & cuts mõjutab ameerika avangardi ja vastupidi – sünnitades sedasi avangardmuusika maailma uusi prohveteid. Loomulikult ei juhtu see kõik üleöö, vaid pikemas perspektiivis isiklike urbanistlike tunnetuste ja kogemuste kaudu – sõites taksoga öises maailma pealinnas ning juues Möet’d.

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp