Kiitus on lolli lõks, ütleb vanasõna. Mis seal salata, see on küllaltki populaarne hoiak, vähemalt meeste seas. Ei leidu ju ühtki asja, millest ei saaks lollile lõksu teha. Vene keeles on vahest enamlevinud, vähemalt aastasadade vältel oli, ütlus: „na „slabo” duratškov lovjat”, mis tähendab enam-vähem: ullikesi püütakse „ei suuda!” abil. See viimane on minu meelest palju tõhusam viis, kuidas manipuleerida maailma mitte just kõige targemate inimestega. Kiitusega, paraku, on asjalood nii, et see on võimas motiveerija tarkade inimeste, eelkõige aga laste puhul, kuid loomulikult ainult siis, kui kiidetakse asja eest. Kiitus, ja veel ülivõrdeline kiitus, mida pakutakse asja eest, millega inimene kuigivõrd toimekalt seotud ei ole, on väga levinud poliitiline võte. Loomulikult kuulub poliittehnoloogiliste võtete hulka enesekiitus. Kuid kõige efektiivsem on siiski kiita valijaid, andes neile võib-olla kaudselt, kuid väga kindlalt mõista, et nad on kiitust väärt tänu kiitva poliitiku ülipädevale tegutsemisele. Vaatame, kas midagi sellist leiab aset ka teistel liikidel.

Valik karisma järgi
Muidugi ei leia me siin inimesele lähedasi analooge. Seda sel elementaarsel põhjusel, et kiita saavutuste pärast on võimalik ainult kontseptuaalse mõtlemisega kiidetavaid, kellel on teadvus, milles eksisteerib peale oleviku ka mineviku ja tuleviku mõiste: sa ei saa kiita koera selle eest, mida ta tegi üleeile või pool tundi tagasi. Siiski usun, et looma saab tema suurimaks heameeleks kiita mõne tema sooritatud toimingu eest, millest on jäänud käegakatsutavad märgid. Näiteks erutab kiiduavaldus mõnele joonistatud pildile või visuaalsele märgile, mille need loomad on loonud just nimelt tähelepanu äratamiseks, šimpansi, makaaki või paaviani ülimalt positiivselt. Usun, et ei eksi oletades, et kiiduavaldus vööthüäänile, kes on ehitanud üsna keerulise kujuga märgistamise installatsiooni, on samuti reaalselt eksisteeriv nähtus. Olen seda Tallinna loomaaia hüäänidega suheldes korduvalt katsetanud, iga kord väga hea tulemusega. Muidugi, võttes arvesse, kui hea meel on ühel hüäänil, keda sa noorusest peale tunned, sind näha igal juhul, ei saa ma siin midagi tõestada. Kuid mingem siiski üldisemaks. Loomariigi sotsiaalsete liikide seas valitakse juhte eelkõige nende karisma järgi. See mõiste tähendab siin võimet ja kirglikku soovi, et mitte öelda tahet, avaldada potentsiaalsele elektoraadile endast vaimustavat, kaasahaaravat, ülivõimsat muljet ja hoida seda muljet nii kaua ja nii kõrgel, kui suudad. Inimlikult öeldes on see võime väga veenvalt kiita iseennast, nii et kõik seda tajuvad, ja võimaluse korral pidevalt. Igatahes ei tohi karismaatiline liider mööda lasta ühtki võimalust meenutada valijaskonnale, kui äge, eesmärgi- ja enesekindel ning terve ja tugev, kiire ja terane ta on. Karismale toetuv valituks osutunud liider ei pruugi sugugi olla hea juht. Ülikarismaatiline aafrika pühvli karja juht või veel parema näitena mõnd mägilamba- või kaljukitsekarja juhtiv jäär või sokk võib rängalt eksida oma valijaskonna päästmiseks ette võetud ürituses. Tema juhtimise all võib elu kaotada või laiali paisatud saada suurem osa karjast. Kuid see asjaolu ei moodusta ellu jäänud karjaliikmete ehk valijate jaoks põhjust korralda uued valimised, juhul kui kõik juhi aktsioonid kogu katsumuse vältel jäid karismaatiliseks. „Oi kui oivaliselt, oi kui vägevalt, vaimustavalt tõi ta meid siia, kus me oleme. Ja me ju oleme siin!” Siinkohal on minu kui zooloogi kohustus öelda, et analoogiad ei tõesta midagi, parimal juhul illustreerivad. Ometi on sotsiaalsete loomade elus kindel käitumisökoloogiline alus, mille võib kokku võtta nii: et olla loomalikult karismaatiline, peab isend tõepoolest olema väga soodsa genotüübiga, rikkaliku ning tõhusa kogemustepagasiga, laitmatu tähelepanu ja tajuga, teiste sõnadega, suurepärase võimega orienteeruda keskkonna oludes. Need omadused on suure tõenäosusega valijaskonna jaoks kasu toovad.
Pöörame nüüd oma tähelepanu loomariigi poliitikute elu teisele küljele: kuidas on poliitilises protsessis lood rivaalidega? Loomulikult on võistlemise vajadus kõige tõhusam asjaolu, mis loob parimaid võimalusi kehtestada end karismaatilise isendina. Motiveeritud, suurte poliitiliste ambitsioonidega pull, elevant, lõvi, paavian jne ilmselt hindab poliitilise rivaali olemasolu ja väärtustab sellega võimalust kõige ilmekamalt demonstreerida oma üleolekut. See kehtib eelkõige seksuaalse partneri valiku olukorras. Teatavasti teevad seksuaalpartneri lõpliku valiku just nimelt emased loomad ja rituaalne seksuaalne käitumine, näiteks turniir, millel on mitu bioloogilist funktsiooni, on eelkõige emaseid motiveeriv etendus, mis peab toimuma kindlate reeglite järgi väga kõrgel aktiivsuse tasandil, et anda emastele võimalus nii pädevalt kui võimalik hinnata isaste genotüübi kvaliteeti ja teha seda küllaltki lühikese aja jooksul. Selge, et selle kindlustamiseks on rivaali ehk turniiripartneri olemasolu väga suure tähtsusega. Sama selge on see, et n-ö paradiisiolukorras on valiku tähtsus redutseeritud. Kui Aadama juurde tuuakse Eeva ja öeldakse: vali nüüd endale naine, siis erilist turniiri päevakorras ei paista olevat. Ometi teame apokrüüfilistest tekstidest, et Eeval oli rivaal nimega Lilith. Seega – võidetava rivaali olemasolu on valiku juures ülimalt tähtis tegur. On teada, et kui reaalset elusat rivaali/partnerit parajasti ei ole, siis kipuvad ambitsioonikad loompoliitikud korraldama võimsaid vaatemänge n-ö treeningupartneriga – mõne paku, mätta või reaalseks partneriks ilmselt mittesobiva, kuid olemasoleva loomaga.

Mida teha kaotuse puhul?
Väga huvitav valimistega seotud aspekt on küsimus, mida teha kaotuse puhul. Enamikul sotsiaalsetest liikidest ei ole „valimisdebati” kaotanud „poliitik” mingi hale läbikukkuja, vaid lihtsalt valijaskonna silmis genotüübi väärtuste poolest teine või kolmas. Seda muidugi siis, kui ta üldse ellu jääb. Rõhuval enamusel liikidest, kelle sotsiaalsus on enam-vähem kõrgelt arenenud, peetakse poliitilisi dispuute vastavalt reeglitele, mille hulka kuuluvad kindlad ohutust tagavad käitumisnormid. Näiteks kitslaste, ka suurveislaste puhul, samuti hirvlastel suunatakse sarvelöögid vastase sarvede, mitte kõhu või kintsude poole. Välditakse verevalamist ja selleks on väga tähtis nii isaste sarvede turniirirelva kuju – millega torkehaava tekitada on väga keeruline, kui üldse võimalik – kui ka mainitud võte, kus sarved kas põimitakse vastase omadega, surutakse nende vastu või lüüakse kokku ja surutakse. Turniirivõitluse käigus valatud veri hirmutab valijaskonna minema: värske vere lõhn on ülitugev märk imetajatest kiskjatele: „Siin serveeritakse!” On juhtunud, et poliitilises võitluses saab surma lõvisid, hirvi, pärdiklasi, kuid mitte palju. Pädeval loompoliitikul peab olema viimistletud oskus dispuudist/võitlusest väljaastumiseks nii, et ta ei saaks viga. Selliseid võtteid on loomariigis väga palju. Näiteks nii mõnegi hirvlaste liigi isased põimivad turniirihasardis oma harulised sarved omavahel nii kinni, et ainult omal jõul ei saaks võitja ega loobuja enam vabaks. Selleks on vaja mõlema võistleja koostööd, mida nad väga oskuslikult ka teevad. Kui sarved on lahutatud, keerab loobuja oma valge saba võitja poole ja jookseb korraks väga kiiresti, kuid mitte kaugele. Võitja jookseb talle sama kiiresti järele, nad nuusutavad teineteist poliitiliselt korrektselt ja tulevad tagasi valijate sekka – võitja ees, võidetu veidi maad tagapool. Väga harva lõpeb võimuvõitlus huntide ja teiste kiskjaliste imetajate seas rivaali surmaga. Mida tõhusam on looma relvastus, seda kindlamad on tema käitumismustris agressiivsuse blokaatorid. Mulle meeldib kõige enam viis, mida kasutavad suured, väga ohtlike kihvadega isased paavianid, kui nad on otsustanud taganeda poliitiliselt pingestatu
d olukorrast. Paavianidel, nagu kõigil Vana Maailma pärdiklastel, on suguluses olevate emaste grupikeskne ühiskond. Nii et valijateks on rõhutatult autoriteetsete emaste grupp. Kui isaste vahel toimub äge poliitiline vaidlus ja mõni täiskasvanud võimas ja kunagi võimul olnud isane tunneb, et tal on parem seekord ohutult olukorrast välja astuda, haarab ta sülle mõne paavianilapse, eelistades enda poolt sigitatut, ronib sellega kõrgemale kohale, kus kõik grupi liikmed teda näevad ning hakkab demonstratiivselt ja üliinnukalt lapsukest hooldama: otsima haigeid karvakesi ja parasiite, nii et kõik saavad kohe aru, et härra tegeleb lapse hooldamisega ja on sellega endale hankinud poliitilise immuunsuse. Selline võte on peaaegu alati edukas, selline isane jäetakse tõesti rahule. Loomulikult näeme selliseid võtteid eelkõige kõrgemate esikloomaliste liikidel. Nimelt on just pärisahviliste, k.a pärisinimene, liikide isastele omane aktiivne, sihikindel laste hooldamine. Paavian, kes on loobunud võimuvõitlusest, kaotab muidugi oma sotsiaalse positsiooni, kuid jääb grupi koosseisu ning jätkab oma sigitatud noorte hooldamist ja hoidmist. Vähe sellest, kõigile noortele emastele üritab selline ettenägelik poliitik pakkuda toitu ja tähelepanu ja ma usun, et me ei eksi, oletades, et ta lihtsalt korjab endale toetust tulevaste poliitiliste aktsioonide tarvis.

Kõrvalepõige sügisrändel veelindude juurde
Lõpetuseks lubage siinkohal pöörduda lugeja poole võib-olla veidi ootamatu palvega. Palun analüüsige ja kontrollige enda ja omaste hinges tekkivat tuhinat toita vabalt elavaid loomi, eelkõige rändel olevaid veelinde – parte, laglesid, hanesid, luiki. Sügisrände ajal seda lihtsalt ei tohi teha! Kuni veepind on veel vaba, kas või saja kilomeetri kaugusel juba jäätunud rannast, saavad linnud söönuks, toitudes sealjuures õigetest asjadest. Meie peateemaga on see palve isegi seotud. Mõelgem, miks inimesele nii hirmsasti meeldib loomi toita.
Minu vastus, muidugi mõista vaid osaline, on see, et pärisahvilistel, nagu ka sotsiaalsetel kiskjalistel imetajatel see, kes kontrollib, jagab ja keelab toitu, on ülemus ning ülemus on teatavasti mõnus olla. Talitsegem endas seda ambitsiooni kas või ainult sügisrändel olevate veelindude suhtes.