Kunstihoone galerii isikunäitusel eksponeeritakse ca 2400 esimese Eesti Vabariigi aegset originaalfotot, mis annavad võimsa emotsionaalse tagasivaate idealiseeritud ajajärku Eesti ajaloos ja võimaluse tajuda aja ja inimsaatuste peatamatut kaduvust. Nendega kaasnevad 12 roostetehnikas metalltahvlit käsitsi kirjutatud tekstidega Koguja Raamatust ja Uku Masingult.

„Küllap meid kõiki vaevab vahel küsimus, mis jääb järgi elatud eludest? Vaimuvara, mis kogutud ja kirjasõnasse, muusikasse või kunsti talletatud. Rajatud talud, majad, tehased ja ülesharitud maa. Sangariteod ajalookeeristes ja elukatsumustes. Riigi ja ühiskonna hüvanguks panustatud töö. Muidugi lapsed, kelle kaudu kõik jätkub… Lood ja mälestused, mis antakse edasi järgnevatele põlvedele. Mida ikka jutustatakse või kirja pannakse.

Ometi ei jagu kõigile õnne olla mäletatud. Kümned tuhanded eestlased on jäljetult kadunud ajaloo hammasrataste vahele. Kuid oma aja lugu jutustavad meile julmalt laialipillutatud eludest sageli vedelema jäänud nimetud fotod, mis on sattunud ajapikku neti- ja antiigikauplustesse. Aastakümnete pärast luhtuvad mälestused järglaste juttudest… Näib, et kõik on tõepoolest tühisuste tühisus, nagu tõdeb kuningas Koguja.

Inimese jälg hõbedas. Tumeda värvi klassikalistel fotodel moodustab imeõhuke hõbedakiht, mis on kinnistunud kartongile ja moodustab kujutise. Heledatelt pindadelt, mis pole projitseerimisel valgust saanud, uhutakse hõbe kinnitusprotsessis minema. Mälestus sadadest tuhandetest esimeses Eesti Vabariigis elanud õnnelikest ja tegusatest inimestest on talletunud vaid mõnes milligrammis hõbedas. Kui on olnud õnne ja õhkõrn hõbedakirme pole aurustunud tules või lahustunud mullas… pääsenud imekombel hävingu ja unustuse roostes hammasrataste vahelt.“

Mati Karmin 2013

www.karmin.ee