Ado Lill lõpetas 1957. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduse erialal, alates 1970. aastate algusest tegutseb aktiivselt maalikunstniku ja joonistajana. Ado Lill on osalenud paljudel ühisnäitustel, korraldanud isiknäituseid ja tema teoseid kuulub mitmete muuseumide kogudesse ning erakogudesse. Teda on tunnustatud aastate jooksul paljude kunstipreemiatega, sealhulgas 1987. aastal Balti Maalitriennaali preemiaga, 1995. aastal Kristjan Raua nimelise aastapreemiaga ja 200. aastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga.
 
Eero Kangori sõnul peegelduvad Ado Lille teostes „… päevade ja nädalate kahtlused ja kõhklused ning siiski raugematu tahe anda edasi naise alasti figuuri, mille muudab tajutavaks kontrastne söega rõhutatud joon. Olgu öeldud, et igale maalile eelneb põhjalik aktistuudium, millega Lill on oma oskusi lihvinud juba viis aastakümmet. Erootilist naisakti on feministlikus kunstikirjutuses peetud varjamatult modernistlikuks ja fallotsentristlikuks žanriks, mille eesmärgiks on näidata naisekeha heteroseksuaalsete meeste imetlusobjektina ning teha sellest eksklusiivne luksustoode. Neomarksistlikust teooriast lähtuvalt väidetakse, et aktimaalide peamiseks klientuuriks oli kõrgkodanlus, kes suutis endale lubada sensuaalseid pilte nn kõrgetes stiilides. Tegelikkus oli nähtavasti mitmetahulisem ja taolisest kunstiturust tänapäeva Eestis kindlasti rääkida ei saa. Lill peab ennast professionaalseks kunstnikuks, kes tahab elatuda oma kutsumusest ja igapäevasest tööst. Tema naisakti käsitlus on mitmes mõttes ebatraditsiooniline – modellidena eelistab ta teismeliseeas neide, keda sageli kujutab lesbilises vahekorras. Kuna sellised tööd leiavad harva endale varaka ostja, on kunstnik sunnitud tegema kompromisse.“
 Näitus jääb avatuks 30. novembrini 2013.