XIX sajandi evangeelse (ülikooli)teoloogia ülevaateid alustatakse sageli sedastusega, et selles pole võimalik tuvastada ühte keskset hoovust. Eelmiste perioodide impulsid – pärinegu need XVI sajandi reformaatoritelt, protestantlikust ortodoksiast, pietismist, valgustusest, romantismist või mujalt – sulanduvad, sünnitades eripalgelist teoloogiat, mida on keeruline rühmitada koolkondadeks teisiti kui üksikute teoloogide nime taha järjestades õpilasi, protagoniste, ideede edasiarendajaid ning kriitikuid ja oponente. XX sajandi suundumused ei erine sellest pildist märkimisväärselt.
Säärasest paljususest representatiivse valiku tegemine pole lihtne. Seda rõõmustavam on Ilmamaa kirjastuse „Avatud Eesti raamatu” sarjas ilmunud kogumik „Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid”, mis teeb eesti keeles kättesaadavaks 42 teoloogilist käsitlust, alates Friedrich Daniel Ernst Schleiermacheri „Kõnedega” aastast 1799 ja lõpetades Wolfgang Huberi „Hea teoloogiaga” aastast 2004. Valiku aluseks on saksa keeles 2007. aastal ilmunud teos „Grundtexte der neueren evangelischen Theologie”, mille koostaja ja väljaandja on Wilfried Härle, kes on kirjutanud ka eestikeelsele kogumikule eessõna ning kellelt pärineb väga hea sissejuhatus iga teksti juurde. Võrreldes saksakeelse algupärandiga on tehtud üksnes põgusaid muudatusi, näiteks on rõõmustaval kombel lisatud üks XIX sajandi Tartu teoloogi Theodosius Harnacki tekst.
Ent millega on nende tekstide puhul kõige üldisemalt siiski tegemist? Saatesõnas defineerib tõlke peamine initsiaator Thomas-Andreas Põder evangeelsena „teoloogia, mille lätteks ja seetõttu kriteeriumiks on evangeelium, rõõmusõnum Jeesusest Kristusest” (lk 18) ning mille „vastutustundlik viljelemine” saab „toimuda üksnes avatuses kristliku teoloogia teistele traditsioonidele ning kõneluses nendega, nii nagu on vältimatuks ülesandeks suhestumine ja dialoog teiste religioonide, maailmavaateliste veendumuste ja mittereligioossete eluvormidega” (lk 21). Enamgi veel: „Kõige üldisemalt võib teoloogiat iseloomustada mistahes konkreetsete olemasolevate religioossete-maailmavaateliste –
elus orienteerumiseks vältimatute – põhiveendumuste eneserefleksioonina. See tähendab, et religioon ei ole mitte ainult kriitilise refleksiooni ja uurimise objekt, vaid ka subjekt” (lk 23). Selle mõttega haakub Wilfried Härle tõdemus, et „nende tekstide tundmine kuulub kindlasti igasuguse korraliku humanitaarteaduse juurde, võimaldades tervikpildi loomist – mitte ainult – Lääne mõtteloo jaoks olulisest traditsioonist” (lk 13-14). Küsimuseks jääb mõistagi, kas selle raamatu ilmumise vajalikkust saab põhjendada millegi enama kui pelgalt lugejate silmaringi laiendamise sooviga.
Vastata võib ka nõnda, et kui see kogumik oleks ilmunud kakskümmend aastat varem, oleks ehk ära jäänud või vähemalt sisukamalt kulgenud mitmed diskussioonid kiriku ja religiooni rollist ühiskonnas ning teoloogia kohast ülikoolis. Teiseks teeb see ülikoolis usuteaduse õpetamise hõlpsamaks, sest ausalt öeldes on aasta-aastalt üha vaevalisem või isegi piinlikum paluda üliõpilastel lugeda tekste saksa keeles (mis seal salata, ka inglise keeles, kui tegemist millegi vähegi nõudlikumaga).
Ennekõike illustreerivad need tekstid siiski kirikute ja protestantliku teoloogia peamist probleemi viimasel kahel sajandil, selleks on olnud ühise keele leidmine ülejäänud kultuuri ja ennekõike teadusega. F. D. E. Schleier­macheri kõned, esimese tekstiraamatus, on ju autor ise adresseerinud „haritlastele religiooni põlgajate hulgas”. Viimase teksti, Wolfgang Huberi „Hea teoloogia” keskmes on õigupoolest ikka samad küsimused, nii lääne ühiskonnas maad võtnud „religioosne kirjaoskamatus” kui ka teoloogia ja teiste ülikooliteaduste komplitseeritud suhe.
See on omamoodi paradoks, kuna just protestantlus ja evangeelne teoloogia on olnud tänapäevase teaduse ämmaemandaiks (millisel määral, selle üle võivad „tugeva” ja „nõrga” teooria poolehoidjad loomulikult veel pikka aega vaielda). Võib öelda ka nõnda, et moodne teadus oli protestantluse viimane suur projekt, mis röövis temalt paraku märkimisväärse osa jõust. Nii on teoloogia tõesti nagu ooper või moraal muutunud kunstiks, millel küll veel leidub armastajaid, aga millest otsest „kasu” tõusvat ei nähta. Teoloogia tundub pelgalt ajaloolise jäänukina.
Seos ajalooga on aga selles mõttes täpne, et uuem evangeelne teoloogia kujunes käsikäes moodsa ajalooteadusega, mis sundis kriitiliselt suhtestuma senise konfessionaalse ja kirikliku pärandiga – nii kiriku õpetuse ehk dogma kui piibli tekstidega. Ajalooteadus mängis XIX sajandi lääne kultuuris üsna samasugust rolli nagu XX sajandil füüsika või XXI sajandil geneetika. Teoloogias pole ajaloolis-kriitilise meetodi juurutamise tulemused paraku olnud ühemõttelised. Friedrich Schleiermacheri religioonifilosoofia, mis saab ka jumala mõisteta hakkama ning Karl Barthi neo-ortodoksiaks nimetatud, ajaloolise kriitika omakorda kriitikale allutanud „dialektilise teoloogia” vahele mahub paljugi.
Teoloogia suhe kirikuga on seetõttu viimasel paarisajal aastal olnud ambivalentne. Kirikutel on historismist ja relativismist mõjutatud skeptilist teoloogiat kohati olnud raske omaks võtta, nii nagu on teoloogiat rahutuks teinud liigkramplikult oma traditsioonidest kinni hoidev kirik. Fundamentalism, s.t moodsa lääneliku mõtlemise arengu totaalne eitamine, on üks nähtavatest reaktsioonidest. Teine äärmus on teoloogia, kus keskendutakse ennekõike või eranditult sotsiaalsele ja individuaalsele eetikale, üritades võimalikult suurt kooskõla aktuaalsetele ühiskondlikele probleemidele lahenduste otsijatega. Nende rähkluste käigus on vahel ununenud, et evangeelne teoloogia on küll täiesti uusaegne ja moodne nähtus, mis esitab endale sama rangeid nõudmisi kui iga teine teadus, kuid pole seejuures „kumulatiivne”, nii et iga uus avastus või teooria taandab varasemad seisukohad pelgalt ajalooks. Pigem iseloomustab seda teoloogiat regulaarse perioodilisusega olnu juurde tagasipöördumine.
Nende tekstidega tutvumine annab loodetavasti lugejale aimu, mida endast ikkagi kujutab XIX sajandil välja kujunenud evangeelne (ülikooli)teoloogia, s.t teoloogia, mis ei piirdu pelgalt vagade hingeseisundite kirjeldamise või konfessionaalse apologeetikaga; miks säärase teoloogia säilimine ka ülikoolis on ülimalt tõenäoline ja soovitav ning miks see tuleks vajadusel lausa kaitse alla võtta säilitamaks akadeemilist „elu­rikkust”.