6. oktoobril ja seda märkiv autorikontsert, mida sai kuulata ka Võrus, Viljandis, Pärnus ja Tartus, jõudis kuu lõpuks Estonia kontserdisaali. Laval olid helilooja (loomulikult koos klaveriga), ansambel Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel ja keelpillikvartett 4 × 4.
Taassündi tunnistavates religioonides on üsna levinud ettekujutus vanadest ja noortest hingedest. Räägitakse, et mõnes lapses on peidus vana hing, kelle alateadvus mäletab eelnenud elude kogemusi ja kannab endas nende kogemuste kurbust – millegipärast just kurbust … Ja et noor hing avastab maailma rõõmsalt ja uudishimuga, sest tunnetuskogemus on uus ja värske. Mulle paistab, et Rein Rannap on „noore hingega” looja ja et number kuuskümmend ei loe, sest tema muusikas väljendab ennast otsekui mängiv laps. Kindlasti saab seda öelda teise kontserdipoole kohta, kus kõlasid keelpillikvartetiga seaded pop-paladest, aga mitte ainult.
Mänguvaim tuleb Rannapi muusikasse sisse ka siis, kui tekst tahab aega peatada ja igavikku süüvida, kui kõneldakse tõsistel eksistentsiaalsetel teemadel. Samuti oli lugu ansambli Vox Clamantis ja autori ettekandes kõlanud uudisteosega „Taevane ja maine”, kirjutatud XIII sajandi sufi müstiku Jalāl ad-Dīn Rūmī elutarkadele ja aegumatutele luuletekstidele. Suurteose tekst kõlas meie mitteametlikus „teises” ehk inglise keeles, aga sellest hoolimata oli hea, et ekraanil jooksis Doris Kareva eestikeelne tõlge. Austades ja mõistes kultuuride rikkust ja põimumist ning nende universaalset ühisosa, peaks eesti keeles edasi antud tekst kõnetama kuulajat ikkagi kõige otsemini.
Autor kasutab kavalehel oma stiili kohta üldiselt määratlust crossover … Tegelikult vist on aeg ja muusikastiilide segunemise-põimumise protsessid nii kaugele arenenud, et see mõiste on isegi natukene vananenud. Segunemisi on lihtsalt nii palju ja stiilinimetusigi nüüdismuusikas raske kasutada. „Taevase ja maise” gregooriuse laulust, Liszti hilisloomingust, popmuusikast ja Rannapile iseloomulikust spontaansest meloodiakujundusest sündinud valdavalt ühehäälsed meloodiad järgisid paindlikult tekstirütmi ja nendes oli huvitavaid ideid. Tõsi, kuna osi oli kaksteist ja tekstid küll lakoonilised, kuid siiski sügava tähendusega, siis sai mõtte- ja tundekoormust kohati paljuvõitu. Igavikule mõtlemine tahab ehk natukene rohkem vaikust ja hingamisruumi – selleks, et tunne ja tähendus paremini kohale jõuaksid. Teatud kontsentreerimine oleks suuroopusele kasuks tulnud, aga üldmulje, mille põhiliselt lõi siiras ja dünaamiline meloodiakõne –
Rannapi loomingu tugevamaid ja origi­naalsemaid külgi – oli haarav. Kohati kasutatud mitmehäälsus ja bassi orelpunktid värskendasid kõlapilti.
See, et keskendunud  meloodiaid paiguti kaunistasid või katkestasid mitte ainult koloreerivad, vaid ka üsna tormilised või popilikult jõulised klaveripassaažid – on Rannap oma olemuses. Liikumine üldse, hoog ja dünaamika meloodiates ning motoorsed rütmid – tugev füüsiline alge on ilmselgelt üks tema siiruse ja spontaansuse loomulikke külgi.
Kokku­võttes oli uus vokaalsuurvorm üsna rannapliku pitseriga teos, kuid siiski ka midagi uudset tema loomingu üldpildis. Rannapi meloodiates üldse on mingit erilist vabadustunnet, spontaansust ja jõudu, sageli ka õrnust, mis siiski ei muutu magusaks tundlemiseks. See kõik ongi vist võluvõti, mis teeb head tema loomingu austajate hingele.
Kava teises pooles kõlas 13 algselt klaverile kirjutatud pop-pala, millest varaseim pärit aastast 1966 ja uuemad viimasest 4-5 aastast. Kirjapandud (ja seatud) teosed, kuid enamasti tugevat džässilikku ja improvisatoorset alget kandev ühe seisundi muusika … Puhtad, siirad, psühholoogiliselt kergesti loetavad kujundid: valdavalt unelevad või helged lüürilised („Pilvemaastik”, „Hardumus”, „Laps vaatab tähistaevast”, „Naiselik pool”, „Kirsiõite puhkemine”, „Tuulekellad”). Mõni mänglev („Opera buffa”). Mõni liikumisenergiast tulvil („Pöörane ratsanik”, „Kosmoseturisti blogi”). Omal ajal, kui piirid „tõsise” ja „kerge” muusika vahel olid rangemad, ei olnud muusika, kus puudub kannatus ja keerukus, päris „see”. Rannapi muusikast ei leia neid kahte asja praegugi – nukruse varjundeid küll, aga mitte kannatust. Tema muusika ütleb selgelt, lihtsalt ja avatult: ole(n)!, tunne(n)!, rõõmusta(n)! – isegi kui mõnikord on natukene kurb olla … Seda tunnet vajab iga inimene.
Igal juhul lõppes kontsert püsti­tõusmise ja vaimustushüüetega. Lisalood tulid ka: Ruja perioodist pärit ja oma lihtsuses kaunis „Nii vaikseks kõik on jäänud” (Ernst Enno sõnad, 1971) ning lustakas lastelaul „Karu talv” (Ott Arderi sõnad, 1983). Vox Clamantis tuli oma tavapärastest taevastest sfääridest sundimatult maa peale, lauldes nii karulaulu kui Rannapi üht kuulsamat laulu Ernst Enno luulele, milles on samasugust puhast lapsemeelt nagu autori muusikakeeles. Eks looming ole (ka) see „koht”, kus mõnikord püütakse keegi „olla” või „näida”. „Näivuste paraadi” lõpuks jääb meist ikka alles vaid puhas olemus, see siiras ja kaitsetu algseisund, milles me maailma tuleme. Rein Rannap ei ole kunagi püüdnud kellenagi näida. Ta on. Ja igaviku ees me olemegi kõik vaid lapsed.