Jaanus Rohumaa, „Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale” lavastaja
Tallinnas Salme kultuurikeskuses esietendub 15. novembril „Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale”, kus üle kümne aasta kohtuvad laval taas kunagised lavakunstikooli kursusevennad Jaanus Rohumaa ja Üllar Saaremäe, et viia ellu 25 aasta tagune unistus. Üheskoos äratatakse ellu ühised mäletused ja rännatakse Indiasse. Teksti autorid on Kaarel Kuurmaa ja Jaanus Rohumaa, lavastab Jaanus Rohumaa ning lisaks temale ja Üllar Saaremäele näeb lavastuses ka Kristiina-Hortensia Porti. „Siddhartha” kunstnikud on Mae Kivilo ja Gabriela Liivamägi.
Kui palju on selles lavastuses Hermann Hesse „Siddharthat”, mis 1986. aastal, kui see esimest korda eesti keeles ilmus, lebas paljudel avatuna öökapil või kirjutuslaua serval?
Hesse jutustus on kogu selle lavastuse alguspunkt ja käivitaja. Elasime Üllariga teatrikoolis samas ühikatoas ja „Siddhartha. Hommikumaaränd” oli meie lugemiskapis aukohal. Lubasime, et teeme sellest lavastuse. Läks 25 aastat. Hesselt ei ole jäänud ühtegi lauset, aga kodeerituna on algne lugu alles.
Miks paljud eneseotsinguga seotud reisid, nende seas ka selles lavastuses kirjeldatu, viivad just Indiasse? Kas Indias käib see mina-otsing kuidagi teistmoodi?
Selle lavastuse tegevus võiks toimuda vabalt ka Norras, aga põhiküsimus ei ole tegevuskohas, vaid tegevuses endas. Me üldjuhul ei tea, et tegeleme parasjagu eneseotsinguga. Lihtsalt tegutseme ja proovime ellu jääda. Selles loos läheb üks sõber teist otsima ja too teine on juhtumisi Indias. Reis kaugele maale annab korraks värske vaate sellele, mis meist maha on jäänud. Vahest teeb mõne ukse lahti. Mina ei ole Indias käinud, aga Üllar ja dramaturg Kaarel Kuurmaa on. Nemad teavad Indiast üsna palju. India tuli koos Hessega. Kasutame ka india veedasid ja üht täiesti pöörast eesti muinasjuttu.
Lõpetasite 1992. aastal koos Üllar Saaremäega lavakunstikooli XV lennu. Kui tihti on teie teatriteed pärast kooli põimunud?
Oleme Üllariga teinud enam-vähem iga viie aasta tagant ühe lavastuse, mille teksti paneme ise kokku ja oleme koos laval. Aasta-aastalt on see üha raskem, sest Üllarist on saanud tippnäitleja ja mina olen jälle väga vähe mänginud. Alustasime 1992. aastal Doris Kareva ja Juhan Viidingu loomingu ning Vana Testamendi põhjal looga „Armastus ja surm”, siis oli Viidingu luule ja Shakespeare’i „Hamleti” põhjal „Eluküsimus”, seejärel Kareva „Mandragora”. Praeguses on kasutatud Tagore tekste, aga see lugu on pigem ikkagi klassikaline draama. Dialoog ja puha. Muide, me ei ole laval kahekesi. Meiega on ka noor ja andekas Kristiina-Hortensia Port. Ja tegelasi on kümmekond.
Lavastuse pealkirjas mainitakse kohalejõudmist. Kas lavastamise käigus on teile kahele saanud selgemaks, kas ja kuhu te olete selle paarikümne aastaga (kohale) jõudnud?
Näidendi kaks peategelast on vastandlikud: üks mees on liikunud väikeste, kuid sihipäraste sammudega elus ülespoole ja saavutanud teatava sotsiaalse tunnustuse. Teine mees on teinud formaalselt kõik valesti, pealtnäha aga kõik kergelt kätte saanud ja sellest siis alati loobunud. See, mis nendega juhtub, üllatab mind siiani. Tegelaste ja meie vahele ei saa päriselt võrdusmärki tõmmata. Enda kohta oskan öelda, et elus on olnud tõeliselt kirkaid hetki ja tean umbkaudu, kuhu lähen. Üllari kohta peab temalt endalt küsima, aga pealtnäha on ta rahul.
Viimasel kümnendil oled olnud teatrist pigem eemal. Kas see on olnud teadlik otsus hoida teatriga mõnda aega kaugsuhet või on elu matkarada lihtsalt läinud sellises suunas? On sul mingeid teatriplaane veel juba teada?
Teatrist äraminek oli teadlik otsus, sest olin teinud lühikese ajaga hirmus palju lavastusi. Mänginud, kirjutanud, koolitanud jne. Ma tean, milline on hea teater ja kuidas see sündida võiks. Sellise tempoga hakkab tase langema ja nõnda sammud kui Puhh ja Notsu ühel ja samal ringteel ning arvad, et näed Elevantsi jälgi. Tegin eelmise aasta puhkuse ajal Hiiumaal „Väikese Tjorveni” ja sellel aastal võtsin riigikantseleist puhkust „Siddhartha” tarvis. Usun, et selline rütm esialgu jätkub ja „EV 100” ettevalmistamine on väga huvipakkuv tegevus. Samuti olen viimasel ajal üha rohkem hoopis proosat kirjutanud. Üks teatriraamat peaks kuu lõpus välja tulema. Midagi peaks tegema Hiiumaal ja ma ei ole kunagi Vanemuises lavastanud. Aga see on kauge tulevik.