Nõuab kannatlikkust ja isegi sportlikku visadust, et vaadata algusest lõpuni meie juhtiva kommertskanali laupäevaõhtune kolme ja poole tunnine mammutprogramm. Ei heidutanud mind ka teadmine, et kahe särava naissaatejuhi „Stereo” ja Venemaa telekanalilt mahaviksitud viktoriin pole televaatajate seas just eriti menukad. Kanal 2 kodulehel pole 1700 televaatajat pidanud vaevaks vastata küsimusele: „Millist sügishitti ootad kõige rohkem?”. Kaks protsenti ootab palehigis laupäevaõhtust mälumängu ja vaid protsent glamuurset jutusaadet.
„Stereo” sissejuhatavat klippi vaadates tabad end mõttelt, et seda kõike – küll teisel kujul! – olen ma juba varem näinud. Nojaa, muidugi Urmas Ott ja tema „Happy Hour”! Vaid selle vahega, et kui Ott vaatas avaklipis oma kallihinnalist käekella ja sõitis luksushotelli ette Mercedesega, siis nüüd välguvad sissejuhatuseks saatejuhtide kintsud ja sääred. Meenub, et 15 aastat tagasi tegid samasugust saadet Kärt Karpa ja Tiina Kimmel, aga kas nad „Meeste maailmas” ka kõiki saatekülalisi kallistasid ja sinatasid, seda enam ei mäleta. Vist mitte või vähemasti mind ei häirinud tookord see.
Pooleteisetunnine saade koosneb neljast plokist, kolmest reklaamipausist ja ühest videoklipist. Saates on kolm-neli külalist, kel on kombeks tuua saatejuhtidele lilli (Rainer Vakra ja Villu Reiljani kimbud olid küll äravahetamiseni sarnased – saate tehnilisel meeskonnal võiks olla selles valdkonnas rohkem fantaasiat!). Stuudios on publik, kes iga kandvama mõtte või nalja peale plaksutab. Näiteks Villu Reiljan sai aplausi osaliseks üheksal korral, aga ta ongi särav isiksus!,  looduslaps Mari Metsallik ja Adik Levin „skoorisid” aga vaid kahel korral. Kui butafooria saatest eemaldada, jäi sisuliseks vestluseks aega alla tunni. Mari-Liis Lill, Ülle Lichtfeldt ja Jan Uuspõld on küll head näitlejad, paraku pole sketši autor andnud neile just ülemäära palju mänguruumi. Iseenesest pole ka saatejuhtidele Ingrid Peegile ja Elo Mõttus-Leppikule suurt midagi ette heita, vahest vaid küsimuste formuleerimise oskust. Aga saate formaat ei eeldagi täpset tulistamist ning iseenesest oli tore kuulata ka kahe daami arutluskäike, mis nii mõnigi kord ületasid saatekülaliste arulagedad mõttevälgatused. Pean silmas 26. oktoobril eetris olnud saadet, kus oli küsimuse all, kas meid valitsevad psühhopaadid, kes tõmbab niite ja milline on uus maailmakord.
Kui viimase saate juurde veel korraks tagasi tulla, siis rõõm oli taas teleekraanil näha heas vormis ja heatujulist Villu Reiljanit. Ei olnud ta kibestunud Mart ja Martin Helme peale, kes tema erakonna kaaperdasid, ei vaadanud ta viltu oma kunagiste priskete põngerjate suunas, kes Reiljani ajal võetud pangalaenu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ridades tagasi maksavad.
Kanal 2 laupäevaõhtust programmi võiks piltlikult pidada kahevaatuseliseks ühe vaheajaga näidendiks. „Vaheaja” all pean silmas muidugi poliitika- ja meediasündmusi käsitlevat „Ärapanijat”, mis esmakordselt oli eetris juba 8. septembril 2003. aastal. Eks see saade ju veidi vana ja kulunud ole, kuigi Peeter Oja asemel lisavad eelmisest hooajast värskust Gaute Kivistik ja Ott Sepp. Veavad Mart Juure kõrval kordamööda kenasti välja, on „head aktöörid ja kui on tarvis piletöörid”. Peavoolumeedial pole kombeks üksteist tögada, „Ärapanija” on selles mõttes meeldiv erand. 26. oktoobri saates oli päris lõbus vaadata TV3 reporterit Sven Soiverit, keda ei lastud Keskerakonna valimisõhtule ja kes pidi seetõttu oma raha eest Meritoni hotelli ees einestama. Aga karta on, et „Ärapanija” parimad palad jäävad aastate taha, ükskõik kui palju saatetegijad ka ei pingutaks. Sellegipoolest on see kindel kaubamärk, milles ei tule kunagi pettuda.  Nagu vana hea Narva kohvik, kus ei ole samuti  mingit glamuuri ega striptiisi: võtad oma 50 grammi Vana Tallinna ära ja kobid teist vaatust vaatama.
„„Mis? Kus? Millal?” on haarav otsesaade, kus 6-liikmeline tuntud inimestest ja tippmälumänguritest koosnev stuudiovõistkond peab vastama televaatajate saadetud küsimustele,” on kirjas kommertskanali kodulehel. Otsesaade see muidugi ei ole, vist ka mitte haarav (paeluva ja köitva tähenduses). Suur osa Vene telekanalilt laenatud formaadi aurust läheb välisele: mälumängurid on smokingutes, saate teener (või kuidas peaks teda nimetama?) valgete kinnastega, taamal trobikond tuntud inimesi, kes kõik see poolteist tundi osavõtlikult seisavad. Ühest küljest oleks nagu aega laialt käes, kuid võistkond peab kõigest minuti jooksul õige vastuseni jõudma. Mind aga huvitaks just arutluskäik, kuidas lahenduseni jõutakse, mitte see rabistamine ja üksteisest ülerääkimine, mis mängulaua tagant vaatajateni jõuab. Meenub Hardi Tiiduse aegne „Mnemoturniir”, kus Tarkade Klubi ka kõige lootusetumates olukordades õige vastuseni jõudis. Praegu on aga nii, et kolm elukutselist mälumängurit käratsevad ja kolm tuntud kultuuri- ja poliitikategelast üritavad jätta endast head muljet ja on targu vait. Näiteks Roman Baskin jõudis esimeses saates vaid korra küsida: „Kuidas see küsimus oligi?”. Sõnakas Kadri Simson oli aktiivsem, võttis saates paar korda sõna ja pidas demineerijate saapaid kõrghoone aknapesijate saabasteks. Võta nüüd siis kinni, kummast tuntud tegelasest rohkem kasu oli.
Saatejuht kaadri taga eeldab, et tavavaataja teab kõiki neid kuuekordseid Eesti meistreid või vähem tituleeritud tarkpäid. Aga mina ei tea, millega need võistkondade kaptenid tavaelus tegelevad. Kas nad ongi elukutselised mälumängurid nagu omal ajal Mõigu ja Pärnu KEKi „transporditöölised ja troppijad”? Ma ei pea muidugi silmas Euroopa Komisjoni esinduse juhti Hannes Rummi, kelle võistkond ristab televaatajatega mõõgad veerandfinaali viimases saates, vaid teiste meeskondade põhitegijaid.
Sel hooajal on mõlemad mängud lõppenud tulemusega 6 : 5. Mis saab siis, kui skooriks jääb 6 : 0 või 6 : 1? Eetriaeg tuleb ju kuidagi täita ning küllap peavad siis mängijad ja kiibitsejad vastama spordiajakirjanike ammu tuntud küsimusele: „Kuidas tunne on?”. Või hoiatama vaatajaid, et „nüüd järgneb veel rõvedam küsimus”. Seetõttu hoiangi pöialt, et mäng oleks tasavägine ja esitataks võimalikult palju huvitavaid küsimusi. Aga mul on üsna ükskõik, kas võidavad „targad” või televaatajad. Pigem siis juba televaatajad, sest paar sõpra,  kellele ma kaasa elanuks, loobusid ajapuudusele viidates saates osalemast.