Mõni nädal tagasi kurtis Kristiina Davidjants Postimehes, kui arvustas Oliver Hirschbiegeli uut filmi „Diana”, et noorema põlve saksa filmilavastajad kipuvad Saksamaalt Hollywoodi siirdumisel oma taset kaotama.1 1966. aastal sündinud Sandra Nettelbeck ei ole oma uue filmiga Saksamaalt küll päriselt lahkunud, ent kindlasti on „Härra Morgani viimane armastus” temagi esimene suurem püüe murda välja laiemale filmimaastikule. Tegu on suurelt jaolt ingliskeelse filmiga ning nimirollis näeb üht praegu kuulsaimat filminäitlejat Michael Caine’i. Nettelbecki seniste filmidega ei oska ma seda võrrelda – neid pole ma lihtsalt näinud. (Kui välja arvata, et viis-kuus aastat tagasi linastus meie kinodes Scott Hicksi film „Armastuse retsept”, kus Nettelbeck tegi kaasa ühena stsenaristidest.) Siiski julgen ma arvata, et Nettelbeck rikub sakslastest ebaõnnestujate rivi. „Härra Morgani viimane armastus” on täpselt seesugune film, mis ei paista silma justkui millegi erilisega ja peab kinodes vastu ehk paar-kolm nädalat, enne kui ta unustatakse, ent mis on tegelikult sellest hoolimata suurepärane film.
Mõranemine ja eneseleid
Kui kirjeldada „Härra Morgani viimase armastuse” süžeed, võib ehk öelda umbes järgmist. Härra Morgan
(Michael Caine), kes peab Pariisis vanaduspõlve, on pärast oma naise surma kaotanud eluisu. Inimestest irdununa mööduvad tema päevad rutiinses ükskõiksuses, kuhu lisavad värvi vaid poja harvad külaskäigud teiselt poolt Atlandi ookeani. Ent kõik muutub, kui vanahärra kohtab juhuslikult noort tantsuõpetajat Pauline’i (Clémence Poésy), kelle elujaatus ja lahkus võluvad härra Morganit. Aegamööda taastub tema usk elamise ilusse – enne, kui see taasleitud usk toob endaga ootamatud tagajärjed.
Filmi loos ei ole seega midagi enneolematult uut, küll on aga nauditav režissööri oskus tundliku teemaga ümber käia. Lugu vanahärra ja noore naise teineteiseleidmisest on lihtne keerata obstsöönsuseks või hoopis koomikaks. Režissöör Nettelbecki filmis jääb nendevahelist suhet täitma aga teatud eriline puhtus, mis lubab filmi pealkirjaski mainitud armastust mõista millegi hoopis enamana kui romantilise armastusena. Härra Morgani viimane armastus on ühtlasi tema esimene – või õigupoolest on see kõik üks seesama ainuke armastus, mida ei tunta mitte niivõrd ühe või teise konkreetse inimese vastu (kuigi kindlasti ka seda), vaid elamise ja armastamise vastu üldse. Armastada tähendab elada, aga nagu härra Morgan avastab, tähendab ka elamine mõnigi kord juba iseenesest armastamist.
Tähelepanuväärne on seegi, et Nettelbecki film liigub sageli mööda üht nähtamatut telge, millest ühele poole jäävad klišeed ja teisele poole mõtestatud lihtsus. Ning on lausa hämmastav, et noor filmilavastaja suudab eksimatult hoida end selle telje paremal poolel. Kõige lihtsam määratlus „Härra Morgani viimasele armastusele” on seetõttu lakooniline sedastus, et see on ilus film –
mitte läila ega ülepakutud. Võib isegi öelda, et omal moel on Nettelbecki linateos vastulause teise saksakeelse filmilavastaja, kõrge pärjatud austerlase Michael Haneke hiljutisele linaloole „Armastus”, kus rusutusest saab kohati justkui omaette tõde. Nettelbecki filmis seevastu ei saa ilust omaette tõde, küll aga päevade lahutamatu valgus. Seda positsiooni iseloomustavad küllalt hästi Leonard Coheni lauluread, mis toimivad ka filmi omalaadse mõttelise teljena: „Igas asjas mõni mõra on – sealt siis pääsebki valgus sisse.” Mõrasusest, täpsemini öeldes haavatavusest kui inimese loomulikust omadusest Nettelbecki film suuresti kõnelebki. Selleks, et kogeda midagi habrast ja õrna, on vaja ka ise seesuguseks saada.
Michael Caine’i triumf
Hoolimata kõigist Sandra Nettelbecki filmi nimetatud voorustest on „Härra Morgani viimane armastus” eeskätt ja ennekõike siiski peaosatäitja, Michael Caine’i nägu. Tema mängitud
Matthew Morgan mõjub vaata et näitleja testamendina, rollina, millega oma pikk ja värvikas karjäär kokku võtta. On omamoodi tähelepanuväärne, et kuigi Caine on olnud maailma filminäitlejate paremikus juba pool sajandit (Jack Nicholsoni kõrval on Michael Caine ainus, kes on kuulunud Oscari kandidaatide hulka viiel järjestikusel aastakümnel), puudub tal oma tunnusroll, tegelaskuju, mis kõigile otsekohe meenuks, kui mainitakse Michael Caine’i nime. Ka oma kaks Oscarit on Caine võitnud minu arvates suhteliselt teisejärguliste filmide eest, pigem jääb neist auhindadest mulje, et Caine’ile taheti Oscar ära anda ja selleks valiti film, mis juhtus olema käepärast.
Härra Morgan võiks aga Michael Caine’i „signatuur” olla küll, seda enam, et Nettelbeck on tunnistanud, et mõtles Caine’ile stsenaariumi kirjutamisel algusest peale. See on pealtnäha lihtne roll, ent vajab veenvuseks palju siirust ja ehedust, eeldab sissepoole kasvamist ka siis, kui see kasv jääb filmis välja paistmata. Näitleja vahendiks on ennekõike tema olek, tekstitäpsus tuleb alles selle järel. Caine’i mängitud härra Morgan on sedasi üksjagu vastandlik karakter. Inimestest irdununa hindab enim ometi inimlikku lahkust; ta on ühtaegu elunäinud ja elust tüdinud mees, kellele maailm on liigagi selge. Rollist ei puudu ka huumor ja eneseiroonia, inglasest Caine’i ameerikalikkus tundub kohati taotluslikult ülepakutud, kas või siis, kui prantsuskeelsest viisakusest „Non, merci” („Tänan, ei”) saab härra Morgani huulil „No mercy” („Ei mingit armu”).
Caine’ile on Nettelbecki filmis suurepäraseks partneriks nooruke prantslanna Clémence Poésy, kelle mängitud tantsuõpetaja Pauline on korraga tundeline, habras ja ometi eneseteadlik ja otsusekindel naine. Poésy rollisooritust võib oma kvaliteedilt vabalt võrrelda Caine’i omaga, nii et nende kahe vahel toimib nauditav sünergia. Tasakaalutus tekib pigem siis, kui Poésy satub kõrvuti Justin Kirki mängitud härra Morgani poja Milesiga. Kirk näib oma rollis märksa kõhklevam ja stsenaariumis eeldatud transformatsioonid on talle liiga kiired. Nõnda jääb ka Pauline’i (Poésy) ootamatu armumine Milesi (Kirk) väheusutavaks, sest nende rollide võrdluses armub tugevama hingega naine nõrgema hingega mehesse.
Nende kõrval teeb väiksemaid ja suuremaid rolle rida prantsuse ja ameerika näitlejaid, sümpaatset vanaprouat Colette’i mängivast Anne Alvarost kuni härra Morgani enesekeskset tütart Karenit kehastava „Salatoimikute” staari Gillian Andersonini. Ansambel ei ole küll läbinisti ühtlane, kuid kuna nad jäävad niikuinii keskse tegelaspaari varju, ei ole selles ka midagi otseselt häirivat. Kui „Härra Morgani viimane armastus” kuidagi kokku võtta, võiks ikkagi öelda, et seda filmi on hea nautida aeglaselt – nii aeglaselt, et film ise annaks oma tempo vaatajale kätte. Pisut heldimustki ei ole keelatud.
Kristiina Davidjants, Täielik untergang. – Postimees 14. X 2013.