Muinasjutulik, nagu oli Tätte “Latern”, on ka Kiviräha ühevaatuseline näitemäng “Uljas neitsi” – kui meenutus kaugetest aegadest, mil meresid valitsesid naismereröövlid Tamaara, Margareeta, Brunhild ja Amaalie. Näidendis esildub jõuliselt see müütiline ja kättesaamatu minevik, mil meri oli sinisem ja tormisem, naised vintsked kui kuivatatud liha: viieteistkümneselt hakkas Tamaara merd sõitma, seitsmeteistkümneselt lõi kõrtsis õllekannuga viis madrust maha, aasta pärast kuulutati tagaotsitavaks, üheksateistaastaselt taheti üles puua. Nüüd on naised vanad, üks lombakas, teine pime, kolmas vaimust nõder. Viimane aeg, leiab surma hingust tajuv Tamaara (Ita Ever), on oma amet neliku ühisele tütrele Viktooriale (Ragne Pekarev) selgeks õpetada – et verd tarretama panevad mereröövliaastad ei jääks vaid ajalooks.  Paradoksaalne, sest Viktooriatki huvitab ajalugu, mida ta kõrgkoolis õppida unistab, ent neidist paeluvad hoopis kaugemad ajad, mil Odüsseus merd sõitis…  See minevik (ajalugu), mälestuste mälestused, mis käeulatuses, Viktooriale paraku korda ei lähe.

Kiviräha visandlikest tegelaskujudest loovad Draamateatri esinäitlejad (Ever, Ester Pajusoo, Mari Lill ja Maria Klenskaja) täisverd karakterid, neli naljakat ja üliarmast veidrikku, kes elavad oma minevikus, tahtmata seda käest anda. Pekarevi Viktooria, kuigi ju autori tahte kohaselt, eristub siiski liialt aneemiliselt tollest elujõulisest meremooride kambast. Kiviräha loomingus leiab teisigi sarnaseid unistajalembeid tegelasi, ent Viktoorias võinuks pisutki aimduda krutskilikku, emalt ja tädidelt päritud mereröövliverd. Aga mida pole antud, seda ka pole. Ja “Uljas neitsi” ei heiska enam kunagi purjesid. Loodetavasti lavastus purjetab järgmisel suvel siiski edasi.