Kui ehitise alla jääb arheoloogiliselt huvipakkuv ala, peab seal korraldama väljakaevamise. Arheoloogiline andmestik kohendab ja täiendab ajaloolist maailmapilti, toob välja olemise juured.
Samal ajal muudavad Eesti energiafirmad oma ahjudes ja reaktorites entroopiaks teadmata hulgal paleontoloogilist teadmist siin kandis elanud olenditest. Mõni neist jääb ka paleontoloogidele ja geoloogidele silma. Ehk oleksid möödapääsmatuks eelduseks põlevkivikaevandamisele, mis on täiesti tulusaks äriks sirgunud, põhjalikud paleontoloogilised uurimistööd, kust faktimaterjali ammutada? Usina tegutsemisega võiks nendest kihtidest leida kas juba teadaolevate elukate täiuslikumaid kivistisi või siis seni teadmata olendite kivijälgi. 20. oktoobri Sirbis kirjeldab Elga Mark-Kurik üht omapärast leidu Eesti põlevkivialade ladestustest ja osutab, et tegu on ilmselt täiesti uue Glyptolepis’e liigiga. Tol ajastul leidus väga erinevaid, kuni kümne meetri pikkusi vee-elukaid. Siin on ju tõsine kaalumise koht. Kas on ikka nii, et põlevkivist õli ja elektri tootmise vajadus kaalub üles kaotsimineva teabe ja õigustab pimedaid nurki evolutsioonilabürindis?
Teabekadu tuleb ette ka mujal. Kuna terviseandmeid loetakse delikaatseteks isikuandmeteks, rändavad haiguslood paberihunti ja prügimäele ning ilmselt haihtuvad need ka e-tervise keskkonnast. Seda vaatamata asjaolule, et igaühe ravi on peaasjalikult ju kõigi maksumaksjate kulu ja kirjadega tehtud töö ning iga ravijuhu tulemuseks on ka ports teavet – sellist teavet, mis koondatuna ja analüüsituna võib aidata luua kõigile paremaid raviskeeme ja välistada ohte. Piisaks vaid, kui neist eemaldada isikuandmed ja jätta alles analüüsiks vajalik andmetomp. Seda üldjuhul ei sünni ja nii ongi ka selles vallas teadus ja teadmised inimeste poole oma tagapale pööranud. Kogemused raviskeemide ja arstide kohta levivad suust suhu ja võrgufoorumeis, kuigi haiguslugudesse kätketud teave on hindamatu. Õigem on öelda, et sel on elu ja tervise hind.
On selge, et teadust saab mõõta nii rahaliste näitajatega kui ka formaalselt – artiklite hulga ja nende viidatavuse kaudu. Keerulisem on aga hinnata seda, kas teadus on oma näo ühiskonna vajaduste poole pööranud. Kui palju on kaotsiminevat faktoloogiat, millest uusi teadmisi tekitada, on üsna raske hinnata, nagu ka seda, kui palju võiks rohkem teaduslikku ainest kasutav majandus edeneda ja õitseda.
Kohe varsti hakkab valdavalt arhitektidest koosnev komisjon Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) juures hindama Eesti maailmanäituse paviljoni kujundust. Maailmanäitusele minnakse mõistagi uhkeis „rõivais”, mille vormiks on maja. Kuid mis on selle vormi sisu? Kas see sisu saab olema Eesti teaduse, teadmise ja oskuste ning maksumaksjate raha eest (mida EAS on ettevõtetesse ja teadusasutustesse panustanud) loodud lahenduste tutvustamine, turustamine ja müük? Kui me paneme ühe sirkliteraviku mis tahes Eesti ülikooli ajumassi keskmesse ja sirutame teise kas või saja kilomeetri kaugusele sellest keskmest, siis paraku tuleb välja, et kõrgtehnoloogiat ja ajumassi kasutavat ettevõtlust on napilt. Ehk on põhjuseks raisku lastud teadmised ning asjaolu, et teadusekorraldus on muutunud võidujooksuks vaid saientomeetriliste indeksite pärast. Võimalik, et ses osas annaks selgust korraliku teadustaustaga tegelase juhitud riigikontrolli sõltumatu analüüs ja hinnang.