Mood ja muuseum?
Museoloogilisest vaatepunktist on mood valdkonnana jäetud üksi ula peale – meil ei ole mitte ühtegi muuseumi, mis koguks süstemaatiliselt moekunsti. Ja sellest on kahju. Ma ei arva, et see mõjutaks kuidagi valdkonna elujõulisust, küll aga toetaks sellise muuseumi olemasolu moekunsti mõtestamist osana kultuurimälust. Mingil määral võiks see ju aidata ka käivitada ja elavdada moekunsti radikaalsema ja kontseptuaalsema tiiva tegevust. Praegu toimub see ilma igasuguse ametliku või institutsionaalse peegelduse ja toeta vaid üksikute tegijate fanatismist. Ehk innustaks see ka muidu võimekaid tegijaid suhtuma oma loomingusse kriitilisemalt, julgemalt ja avatumalt, et astuda edasi samm etableerunud vaikelulikkusest (mille põhjuseks on eelkõige lähtumine äriedust).
Kahtlemata on mood ühele muuseumile tülikas valdkond: rõivaste säilitamistingimused ja vajalikud kabariidid on ruumi vaatepunktist keerulised lahendada. Ehk kompenseeriks investeeringut moe kui valdkonna ligitõmbavus ja publikumenu (mis ju omakorda garanteeriks näituste piletimüügist tavapärasest suurema tulu).
Ajutise ravina näeksin meeleldi mõne eraisiku või -ettevõtte huvi. Miks ei võiks olla mõnes mõisahotellis või spaas saal eesti moe (ja aksessuaaride) väljapanekuga? See muidugi ei asendaks valdkonnaga kaasnevat museoloogilist ja uurimuslikku tegevust, kuid aitaks kaasa moe mõistmisele osana suuremast kunstipildist.