„Õde Veera” on kirjanik Ira Lemberi õe elusaatuse lugu. See on lugu lootusest, tööarmastusest, visadusest. See on väga isiklik lugu Ira Lemberi perekonnale, ent julgen öelda, et see on ka väga isiklik lugu igale eestlasele, sealhulgas ka mulle.
Pole siinmail suguvõsa, keda neljakümnendate kaos poleks vähem või rohkem valusal määral riivanud. Oma lähedaste esivanemate kannatusi on veel raske unustada. Julgen väita, et Siberi assotsiatsioonid on eestlase kollektiivses alateadvuses pigem nälg, surm ja raske töö kui kullakaevandused ja metsiku looduse ahvatlev eksootika. Hoolimata süngest meeleolust, mida Siberi kannatuslood valdavalt tekitavad, on mul hea meel, et neid on kokku kogutud, publitseeritud ja ka võõrkeeltesse tõlgitud. Siberi tragöödia kõrval näib isegi kohatu rääkida pagulaste kannatustest. Seda enam, et aastate möödudes jõudsid paljud neist tunduvalt paremale elujärjele, kui enamik siiajäänuid. Kuid ka neist lugudest on väga vaja rääkida meie ajaloo ja identiteedi tervikpildi nimel.
Veera on pagulane. Ta on üks neist ligi 80 000 eestlasest, kes põgenes punavõimu terrori eest läände. Ta on põgenemise hetkel veel liiga noor, et mõista oma valiku lõplikkust. Teadmatus süstib lootust ja lootus annab jõudu tegutsemiseks. Kui lootus naasta koju hääbub, sünnib uus lootus oma elujärje parandamiseks võõrsil. Veera nakatav optimism on toeks ka teistele kaas­pagulastele nii sõjajärgses Saksamaa linnakeses  Geislingenis kui ka seejärel Ameerika Ühendriikides Illinoisi osariigis. Kuna tegemist on dokumentaalromaaniga, siis kandub Veera elujõud üle ka lugejale. Veera saatus, õigemini tema suhtumine saatusesse, õpetab meile, et ei tohi elu tagasilöökide tõttu alla anda.
Väljakutseid kohtab Veera mitmeid nii meditsiiniõena, eestlasena võõrsil kui ka lihtsalt inimesena. Raskeimaks osutub abikaasa Harri saatuslik atakk. Kuigi just Veera on aastaid olnud sõjas invaliidistunud Harrile toeks ja jõustajaks, paneb Harri äkiline lahkumine Veera elutahte proovile armutumalt kui Geislingeni haigla peaõe diskrimineerivad märkused, kurnavad olmeraskused ja migratsioonibürokraatia kadalipp. Just Harri karakter annab raamatu dokumentaalsele süžeele ilukirjanduslikku värvi. Harri sentimentaalsed kiindumused vanasse klaverisse või järveäärsesse suvemajasse annavad aimu pagulase melanhoolsest üksindusest ja iginärivast koduigatsusest, mis Veera olemises tema südikuse ja vitaalsuse varjust nii värvikalt silma ei torkagi. 
Veeral ja Harril on ka lapsed. Raamatu lehekülgedel kajastuvad identiteediprobleemid laste kasvatamisel pole ehk võõrad ka tänapäeva majanduspõgenikele. Veera  on eneses kindel: „Kuigi elati Eestimaast kaugel ja hoopis teisel mandril, oli ikkagi iseenesestmõistetav, et eestlaste lapsed said esimesena suhu oma emakeele, see polnud teisiti mõeldavgi” (lk 104). Tekib küsimus, kas see printsipiaalne hoiak on üldomane ka eestlastest uusemigrantidele.
Raamatut „Õde Veera” soovitangi esimeses järjekorras lugeda uus-väliseestlastel. Võib-olla tunnete Veera olekus ja käitumises ära needsamad omadused, mis aitavad eestlasel võõrsil edukalt ellu jääda. Aga võib-olla aitavad needsamad omadused eestlasel ka kodus paremini hakkama saada? Seega võiksid raamatut mõtestatult lugeda ka kodueestlased. Võib-olla ei olegi Veera hakkamasaamist toetavad iseloomuomadused üldse eestlase rahvusliku psühholoogilise portreega seotud? Ehk on lootus üldinimlik tugevus? Seega võiksid seda raamatut lugeda kõik, kes on kordki tõstatanud küsimuse „kuidas jaksata, kui enam ei jaksa?”.
Olgu nende triviaalpsühholoogiliste mõtisklustega kuidas on, „Õde Veera” on nauditav lugemismaterjal. Mulle isiklikult on väga sümpaatne, et Ira Lember on valinud oma õe päevikute avaldamiseks just ilukirjandusliku võtme. Ehk tänu sellele mõjubki Veera lugu mullegi nii isiklikult, nagu oleks see kirjutatud hoopis minu vanatädist, kes otsustas samuti 1944. aastal põgenikusaatuse kasuks.