Juba neljanda põlvepikuraamatu võistluse korraldajad on Eesti Lastekirjanduse Keskus, kultuuriministeerium ning kirjastus Päike ja Pilv, kes on 2006., 2008. ja 2011. aastal parimad palad ka raamatu kujul välja andnud.
Mida otsitakse? Statuudi järgi oodatakse osalejatelt „1–7aastastele lastele mõeldud häid eakohaseid ja kaunilt kujundatud käsikirju, mis võiksid järgmise aasta jooksul raamatuks saada. Konkursil peetakse silmas lasteraamatut kui tervikut, milles mängivad olulist rolli nii tekst kui ka kujundus”.
Mida aga nägi žürii (koosseisus Asta Trummel, Jaanika Palm, Epp Annus, Piret Niinepuu-Kiik ja teie alandlik teener)? Palju ilusat ja huvitavat. Ülemises otsas kõrget taset, tundlikku stiili, nõtket keelekasutust, professionaalset ja leidlikku kunstnikutööd. Ja – mis peamine – mitmeid käsikirju, mis tõotavad päris kindlasti teha eesti väikelaste ja nende vanemate elu rõõmsamaks, värvilisemaks, paremaks ning mis loodetavasti lähema kahe aasta jooksul ka raamatuna ilmuvad, et see tõotus täita.
Nagu iga konkursi puhul, nii tuli ka seekord mitmeid töid (mõnel juhul kahetsus-, mõnel kergendustundega) kas lihtsalt kõrvale tõsta või jätta kirjastusele edasiseks mõtisklemiseks. Selle kategooria esimene alaliik on laste enda, vahel ka emade või vanaemade isetehtud kirjandus. Joonistused on tublid, jutt jookseb vahel päris kenasti, aga professionaalsete kirjanike-kunstnikega võistelda ei saa ja tiražeerimiseks ei sobi. Oli töid, mis kirja pandud haaravalt, hingeminevalt, aga kus puudus kirjandusele hädavajalik üldistus. Oli ka selliseid, et lähtutud oli küll hiilgavast kontseptsioonist, ent idee tulnuks paremini läbi mõelda või teostust põhjalikumalt viimistleda.
Üks, mida tänavuse konkursi põhjal kindlasti tahaks nii kirjanikele kui ka illustraatoritele südamele panna – tehtagu koostööd! On üksikuid suurepäraseid kirjanikke, kes suudavad oma töid ise illustreerida (Hannu Mäkelä, Donald Bisset). On ka kunstnikke, kes kirjutavad nii vapustavalt hästi, et lõpuks saavad neist veel kirjanikumad kirjanikud, kui lihtsalt‑kirjanikud ise ongi (Piret Raud, Shel Silverstein, Janosch). Selliseid multitalente on aga hirmus vähe, enamasti kipub ikka olema nii, et üks pool vajab teise tuge. Mõelge, kui hea on, et Ellen Niidu geniaalse „Suure maalritöö” pildid joonistas Edgar Valter või et Eno Raud ei otsustanud Sipsikut ega ainumastki naksitralli ise valmis nikerdada, et kahekesi koos on tegutsenud Astrid Lindgren ja Ilon Wikland, Goscinny ja Uderzo, Éva Janikovszky ja László Réber. Milliseid rikkusi on nende koostöö meile andnud!
Ehkki kirjanike ja illustraatorite viljakat ühes tegutsemist oleks konkursilt tõepoolest rohkem oodanud, peame Taevataadile ometigi hea saagi eest tänulikud olema. Nagu juba öeldud, parimate tase on kõrge ja hea õnne korral tuleb kõige pisemate eesti lugejate ette peagi kümmekond suurepärast raamatut.
Ja nüüd, daamid ja härrad, mõne sõnaga auhinnatud töödest, mille žürii suutis 92 käsikirja seast välja valida ja järjestada kordagi karvupidi kokku minemata.
Esikoha vääriliseks pidasime Kätlin Vainola ja Kertu Sillaste raamatut „Kus on armastus?”, mis paistis nii tekstiliselt kui ka pildiliselt silma erilise soojusega. Põhjalikult äraleierdatud armastuse teemat suudetakse siin käsitleda nii, et läilaks ei lähegi. Suur osa on selles kahtlemata retrohõngulistel kollaažtehnikas loodud illustratsioonidel.
Teise koha sai Epp Petrone ja Kristi Kangilaski „Arva ära”. See on ülimalt lakoonilise teksti ja eriskummalise loovust käivitava pildimaterjaliga mõistatuste raamat, mis ei suru äraarvajat kindlasse raami, vaid jätab vastused lahtiseks. Lapsed vajavad lahtisi raamatuid!
Pronksi väärilisele kohale tõsteti Markus Saksatamme ja Anni Mägra säravalt vaimuka teksti ja erksavärviliste, animafilmilikult mõjuvate illustratsioonidega „Postiljon ja kanad”.
Ära märgiti veel Indrek Raudsepa optiliste illusioonidega mängiv „Niipidi. Naapidi” ning Kertu Sillaste hoogne ja optimismi sisendav „Jänesejutt”.
Eraldi tahab žürii esile tõsta kolme tööd, mille puhul tekst ehk pildile tasemelt alla jääb, kuid mille illustratsioonide eest tuleb kunstnikke kindlasti kiita. Au ja kiitus teile, Anne Pikkov, Eleri Gross-Einasto ja Tiina Reinsalu!
Kulisside varju jääb veel mitu tugeva potentsiaaliga käsikirja, millega tuleks pisut edasi töötada. Neist saaks kahtlemata vormida head, ilusad, huvitavad, terviklikud lasteraamatud. Ja mitte et saaks, vaid saabki, ja mitte võib-olla, vaid kindlasti.
Suur ettevalmistustöö on nüüd tehtud, tänavuaastane rikkalik saak koristatud ja salve pandud, aga puhkama ja viiske punuma jääda ei saa, sest suurem töö alles algab. Käsikirjast raamatu tegemine nõuab aega ja vaeva, kuid tulemus tasub ootamist, selle võistluse parimate tööde puhul kindlasti.