Hinnangud romantilistele komöödiatele on tavalistest niigi subjektiivsetest reaktsioonidest veelgi erapoolikumad, sest mängus on emotsioonid. Sellele laialt levinud, kuid paljude kriitikute ja ka suure osa avalikkuse poolt eelkõige kerglaseks ja naiivseks tituleeritud žanri toodangule hinnangu andmine oleneb peaasjalikult vaataja emotsionaalsest foonist – avatusest lihtsustatud emotsioonidele reageerimiseks. Küünilises tujus pole vaja pingutada, et kõik ekraanil toimuv kleepuvaks siirupiks tembeldada, kuid hellas hingeseisundis märkab kõikjal armastuse valguses peesitavat eluilu. Armastus ja elu jaatamine on üldises plaanis aga siiski kõikides oma vormides positiivsed väärtused, mistõttu neid propageeriva kunstivormi nahutamine tundub paratamatult kassipoja uputamisena, tekitades küsimusi mahategija enda emotsionaalse värvigamma kohta. Kas me tõesti tahtsimegi nõnda küüniliseks kasvada?

Mees, naine ja õnnelik lõpp
Ometi teevad romantilised komöödiad nende pilkamise vaata et liigagi lihtsaks. Kuna erinevalt paljudest teistest filmiliikidest on romantiliste komöödiate žanrimääratluses vaikimisi kirjas ka eeldatav lõpptulemus (mees, naine ja õnnelik lõpp), siis on see paratamatult viljakas pinnas igasuguste klišeede laiale levikule. Küllap just seetõttu peetakse romantilisi komöödiaid sageli madalalaubaliseks väljundiks ja patuseks naudinguks.
Kaasa ei aita ka praegune seis, kus žanrikaanoni säravate tippude (näiteks Doris Dayd, Hepburni õdesid või mõned Julia Robertsit sisaldavad linateosed) kõrval näevad paljud viimase kümne aasta eelkõige rahamasinateks disainitud romantilised komöödiad (näiteks „Valentinipäev” või „Inetu tõde”) välja üsna fantaasiavaesed. Kevadel välisajakirjanduses aset leidnud diskussiooni käigus toodi žanri kehva olukorra põhjenduseks nii muutunud filmimaastikku, kus eelistatakse järjevalmidusega ja rahvusvahelisema veetlusega lugusid (Tatiana Siegel, The Hollywood Reporter), paljude sotsiaalsete tabude kadumist, mistõttu pole lihtne välja mõelda takistusi, mis armunuid üksteisest eemal hoiaks ja pinget tekitaks (Christopher Orr, The Atlantic) ning seda sorti filmide negatiivset konnotatsiooni, millest on raske välja võidelda (Linda Holmes, NPR), mis omakorda on ehmatanud eemale nii stuudiod kui ka näitlejate paremiku. Vaatamata sellele, millistega neist nõustuda või mitte, on selge, et suur osa tänapäeva romantilisi komöödiaid ei kõneta väga paljusid vaatajaid enam sellisel moel, nagu seda laadi filmid seda aastaid on teinud.
Briti romantiliste komöödiate vanameistri Richard Curtise uusimas filmis „Ainult aja küsimus” on püütud järjekordset keskklassi armulugu vürtsitada ajarännu lisandiga. Peategelane punapea Tim (Domhnall Gleeson) kuuleb oma 21. sünnipäeval oma isalt (alati sundimatult sarmikas Bill Nighy), et nende pere meesisendid suudavad ajas rännata – küll mitte nii vabalt siia-sinna nagu Marty McFly, vaid oma elu piirides ja ainult tagasisuunal, et tähtsaid hetki oma elus paremaks lihvida või uuesti läbi elada. Veidi „Berti päeviku” pea­tegelast meenutav Tim kasutab supervõimet oma armuelu kohmakate hetkede ja saamatute reaktsioonide ümbertegemiseks ning leiab üsna ruttu „selle õige” ehk Mary (Rachael McAdams, kes sellist rolli juba korra mänginud). Edasine on nendele kahele justkui lõputu õnnelik lõpp: paar kollaaži hiljem sõutakse juba abielusadamasse ning mängu tulevad lapsed.
Kogu selles armastuse tuulispasas unustatakse täielikult Mary tegelaskuju. Tal on „pöörasele unistuste haldjatüdrukule” (manic pixie dream girl – Nathan Rabini termin – kelle mängimise peale on Zooey Deschanel, kellele seda rolli algselt ka pakuti, terve oma karjääri üles ehitanud) omaselt paks tukk ja madal eneseusk ning iseloomu näitab ta vanaaegsete kleitide kandmisega. Pole ilmselt naist, kes väljaminekuks riiete valimise stseenis ennast temas ära ei tunne, aga sellega tema tegelaskuju arendamine ka piirdub. Noorte armastus ei aja meeleliigutusest ohkima, sest üks partner oleks justkui võrrandist puudu.
Ometi leiab Mary ja Timi armulugu oma lõputu õnneliku lõpu tund aega enne lõputiitreid. Ülejäänu pühendatakse perekonnale: Tim püüab aja­hüplemise abil päästa oma õde ja isa. Kohmaka poja ja pingutusteta soliidse isa armastavalt tögav suhe muutub filmi teises pooles keskseks liikuma­panevaks jõuks, mis oleks naudi-iga-hetke-moraali edasi andnud ka ilma Baz Luhrmanni „Sunscreeni” tsiteerimise abil seda puust ja punaseks tegemata.

Armas kokutamine ja kaunis kohmakus
Vaatamata möödalaskmistele ja õnnestumistele, demonstreerib Curtis filmis „Ainult aja küsimus” taas oma suurepärast oskust muuta inglaslik ebatäiuslikkus vastupandamatult atraktiivseks. Curtise ekraaniuniversumid on alati olnud kohad, kus kokutamine mõjub armsalt (Hugh Grant), kohmakus igapäevaselt kaunilt (Bridget Jones), sotsiaalsest viisakusest mööda hiilivad iroonilised kommentaarid pole kunagi pahatahtlikud, vaid toovad muige näole ning väliselt täielikke ebaõnnestumisi (Timi ja Mary läbimärg pulmapidu) peetakse just tehtud vigade tõttu kalliks. Just inglaslik julgus kõndida tänaval hommikumantliga, nii et silm ka ei pilgu, ja sarmikas lohakus toovad endiselt hästi välja elu põhiväärtused ja tuletavad meelde, et igasugu detailide pärast pole mõtet muretseda. Võib küll vaielda, et režissöör Curtis on sedasama vahendit vaata et liigagi sageli kasutanud, kuid eks iga kingsepp võikski ju oma liistude juurde jääda, kui ta oma oskuse niivõrd meisterlikuks on lihvinud.
Filmi „Ainult aja küsimus” pole raske kritiseerida, sest vaid mugava dramaatilise vahendina kasutatud ajarännak ei suuda valesti läinud hetkedele iluoperatsioone sooritades elama panna Timi ja Mary suhet, kuna üks neist osutub liialt skemaatiliseks tegelaskujuks. Sellele vaatamata suudab emotsiooni­närvile vajutada filmi teine võib-olla isegi suurem suhe, kus isa ja poeg surelikkusega silmitsi seistes üksteist veelgi enam hindama õpivad. Kogu selle säratu, liialt voolava naise ja mehe armastusloo ning tögavalt ilusa, kuid etteöeldud moraaliga isa ja poja suhtejutu kompoti päästab Curtise oskus peita ilu igapäevasusse, lisada võlu vigadele ja nautida elu ka plekilises särgis. „Ainult aja küsimus” ei lumma suhtesärinaga nagu paljud kuldaväärt vanemad romantilised komöödiad, kuid filmist õhkuv tingimusteta armastus ebatäiusliku igapäevaelu vastu kõnetab ja lohutab ehk rohkemaidki vaatajaid. Kui veatus pole eesmärk omaette, siis äkki on meil kõigil veel lootust – nii küünikutel kui sinisilmadel.