Meedia ajaloo entusiastliku uurija David Hendy äsja trükivalgust näinud tõlkeraamat „Müra, heli ja hääled. Inimkonna ajalugu läbi helide ja kuulamise” („Noise: a Human History of Sound and Listening”, tõlkinud Triin Olvet, Äripäev, 2013), mis põhineb tema 30osalisel BBC raadiosaadete sarjal, pakub kütkestava ajarännaku erisugustel helimaastikel, puudutades ühtlasi mitmeid aktuaalseid, kuid eesti meedias seni põgusat tähelepanu pälvinud teemasid. Selle raamatu ilmumine ajendaski mind mõtteid arendama helidega seotud teemadel, millele võiksime igapäevaelus osutada rohkem tähelepanu.
Millal omandab müra meile tähenduse? Mis ühele tundub lihtsalt ärritava lärmina, võib teisele pakkuda joovastava naudingu. Isegi vaikus võib „heliseda” ähvardavalt või koguni õõvastavalt. Hendy toonitab, et müral on hoopis tähtsam roll, kui sageli arvatakse. Mängufilmis saadab pilti alati heliriba. Pole vaja ekraanile vaadatagi, kui ähvardav õõnsakõlalisus teavitab juba kõhedust tekitavast stseenist. Me võime kuulda silmadega ja näha kõrvadega …
Müra kuulub nüüdismuusika väljendusvahendite paletti võrdväärselt „muusikaliste” helidega. Võime püstitada klassikalise esteetikaküsimuse: mis laadi tähendust saavad helimaastikud ja müra üldse kanda? Helimaastiku kui tervikliku füüsikalise keskkonnanähtuse või „kunstiteose” tajumise kontekstis saame rääkida abstraktsest intellektuaalsest tähendusest. Kuid helikooslused kätkevad endas ühtlasi tähendusi, mis viitavad helimaailma-välisele maailmale – tunnetele, käitumisele, mentaliteedile ja sümbolitele.
Kui muutuksime kuulajana veelgi terasemaks, oleks hõlpsam otsuseid langetada ja hinnanguid anda. Ilmselt ei teadvusta me sageli, et näiteks vestleja hääletoon, kõne rütm ja artikulatsioon kannavad rohkem infot kui vestluse verbaalne sõnum.
Ka näiline vaikus on tähenduslik. Sellele on provokatiivselt tähelepanu juhtinud John Cage oma 1952. aastal loodud avangardistlikus teoses „4’33””, mille esituse ajal istuvad interpreedid vaikselt oma pillidega laval. Esituse ajal on kuulda üksnes elutegevuse helisid: köhatusi ja riiete sahinat. Mõtestatud vaikus … Cage on veenvalt oma kirjutises „Vaikus” („Silence”, 1961) välja toonud selle, et kõikjal on alati midagi kuulda ja näha. Samuti toonitab ta, et kus tahes me ka ei viibiks, kuuleme me peamiselt müra. Kui me seda ignoreerime, häirib see meid. Kui me seda kuulame, avastame, et see on kütkestav, on ta märkinud kirjatöös „Muusika tulevik. Minu kreedo” („The Future of Music: Credo”, 1937). Müraga nagu ka vaikusega on juba paraku nii, et mida avatumad sellele oleme, seda kütkestavamaks võib osutuda elamus. Ümbruse helimaastike kuulamine avab meile valdkondi, mis muidu hukkunuks melus ja jäänuks meil sootuks märkamata.
Teatavasti suudab isegi terveim inimkõrv registreerida helisid vaid vahemikus 20 – 20 000 Hz. Ehkki see on piisav muusika kuulamiseks ja omavaheliseks suhtlemiseks, jääb palju helisid (infra- ja ultrahelid) sellest väljapoole. Kuid ka kõrvale kuuldamatud helid mõjutavad meid nii füüsiliselt kui vaimselt – ja rohkem, kui aimatagi oskame. Näiteks infrahelid (s.t helilained sagedusega alla 20 Hz), mis tekivad tuulegeneraatorite piirkonnas, loodusstiihiate tagajärjel ja mitmesuguste mehhanismide vibreerimisel, isegi kiirel autosõidul, võivad kaasa tuua üllatavaid tagajärgi: tekitada tasakaaluhäireid, unisust, isegi hirmu.
Helimaastiku (soundscape) mõiste 1960ndail kasutusele võtnud Kanada muusik ja keskkonnauurija R. Murray Schafer on käsitlenud heli kui „puudutust kauge maa tagant”. Helimaastiku all mõistetakse müra, muusika, loodushäälte, kõnesumina ja tehnoloogia tekitatud helikogumit, mis meid ümbritseb, aga ka abstraktseid heliteoseid – kujutletavaid maastikke, nn komponeeritud müra. Tema ideedest ajendatuna on ameerika ajaloolane Emily Thompson väljendanud, et nagu loodusmaastik on ka helimaastik üheaegselt füüsiline keskkond, moodus selle keskkonna tajumiseks ja kultuurinähtus. Seega annab helimaastike uurimine keskkonna, kultuuri ja ajaloo kohta hindamatut teavet, mida pole võimalik kirjalikesse allikatesse kätkeda. Schaferi sõnul liiguti industrialiseerimise käigus iga loodusliku helimaastiku nüanssi selgelt väärtustavate hi-fi-helimaailmast lo-fi-keskkonda, kus helid upuvad „raua kakofooniasse” ning asenduvad tungiva ja monotoonse tööstusliku undamisega, mida kostab kõikjal. Tüüpilisemateks lo-fi helimaastikeks on tiheda liiklusega suurlinnad ja jutusuminast kihavad väljakud metropolides. Sellise meluga pikapeale harjutakse ja peagi hakkab see tunduma sedavõrd enesestmõistetav, et mõjub ärritamise asemel hoopis rahustavalt, isegi turvaliselt.
On huvitav märkida, et soomlased tegelevad Akustilise Ökoloogia Seltsi eestvõttel üsna usinalt oma helimaastike jäädvustamise ja uurimisega. Ka Jaapanis ja USAs on palju ettevõtmisi, mille raames on elanikke üles kutsutud salvestama ja kaitsma oma kultuurilooliselt tähtsaid helimaastikke.
David Hendy rõhutab raamatus eelkõige helimaastike sotsiaalset rolli, nii ajaloolises plaanis kui ka tänapäeva elustiili ja sotsiaalse keskkonna uurimisel. Ta toonitab, et teda pole ajendanud raamatut kirjutama mitte niivõrd helide metafüüsiline aspekt, kuivõrd heli sotsiaalsus ja see, „kuidas ja miks oleme me ajaloo vältel helisid kuulanud ja neile reageerinud”. Viies lugeja läbi sajandite helimaastike, juhatab Hendy meid nii pimedate eelajalooliste koobaste kajade maailma, ent kergitab ka rituaalsete helimaastike salapära loori. Kord leiame end kesk suurlinnade kakofoonilist kära, siis taas looduse helimaastike rüpes. Lugejale antakse ülevaade helisalvestuse ajaloo verstapostidest, „liftimuusika” võidukäigust, kõnekunsti veenvusest ja lahingumüra mõjust psüühikale. Hendy põhieesmärk näibki olevat juhatada ajaloolased helimaastikke uurima, et inimkonna ajaloos aset leidnud vapustusi ja heitlusi osaliseltki mõista uuel ja loodetavasti ka valgustaval viisil, ehkki käegakatsutamatust ja tabamatust helist on ajaloolises tähenduses peaaegu võimatu kirjutada. Ehk, nagu on märkinud Douglas Kahn raamatus „Müra, vesi, liha. Helide ajalugu kunstides” („Noise, Water, Meat: A History of Sound in the Arts”): „Heli asustab oma aega ja hajub kiiresti”.
Helide ja sotsiaalse hierarhia küsimus on helimaastike uuringutes põnev sfäär. See ei jää ka Hendy raamatus tähelepanuta, kuna võimuga on alati tihedalt seotud helimaastiku oma kontrolli all hoidmine.
Markantse näitena helide kasutamisest meeleavaldusena sotsiaalsete normide vastu tooksin hiljuti mulle silma jäänud saksa teadlase Andreas Wageneri värske interdistsiplinaarse uurimuse klassikalisest kontserdietiketist ja köhimisest. Tuli välja, et köhimine kontserdisaalis polegi alati pelgalt süütu hingamisteede puhastamise toiming, vaid pigem omalaadne meeleavaldus ja hinnangu andmine. Selgub, et kuigi käitumisetiketi kohaselt peaks kontserdisaalis istuma hiirvaikselt, köhitakse seal hoomatavalt sagedamini kui mujal, nimelt üle kahe korra tihemini. Modernsete atonaalsete teoste esituse ajal köhitakse palju rohkem kui tuntud repertuaari puhul. Vaiksed ja aeglased teoseosadki saavad köhijate suurema meeleavalduse osaliseks kui kiiremad ja valjemad lõigud.
Helimaastikke uurides ammutame olulist teavet sotsiaalsete ja kultuuriliste trendide, aga ka valitseva poliitilise mentaliteedi kohta. Sageli väidetakse, et müra on midagi soovimatut ja „ebakohast”. Kuid kas see on ikka nii või on küsimus pigem meie häälestatuses – suhtumises maailma ja kaasinimestesse?

Ines Reingold-Tali, helilooja, kunstnik ja muusikateadlane