See on autorite ühistööna sündinud multikultuuriline teos, mille algversioon kirjutati maineka briti nüüdishelilooja Roxanna Panufniku liturgilisele muusikale, tähistades nõnda Tallinna Euroopa kultuuripealinnaks olekut kaks aastat tagasi. Tallinna missana, kus jutustaja osas oli Jaak Johanson ja elurolle esitas sopran Patricia Rozario, tuli toona loodu pealinna Jaani kirikus korraks ka avalikult kuuldele ning rändas siis laia ilma. Missast ilmajäänud saavad tänavuste jõulude aegu sama esitust nautida ilmakuulsa plaadifirma Warner Classics salvestisena.
Raamatust leitavad tekstid ei korda sõna-sõnalt missal kuuldut ega peagi seda tegema. „Elutantsu” lõpust on eemaldatud „Jumala poole hüüdvad kellad” ning otsest liturgiat asendab nüüdisaja tuntavalt asine hääl. Ometi esitleti teost täie õigusega just Niguliste kirikus, hiliskeskaegse Lübecki meistri Bernt Notke maalitud „Surmatantsust” säilinud fragmendi vahetus naabruses. Maalil tantsib Surm range hierarhia korras 13 elushingega. Kareva ja Rooste välistavad igatsugu hierarhia ning lasevad oma luule-Elul 24 pea varjusurmas inimolendit pärisellu tagasi tantsida. Surmaga Elu muidugi ei tantsi, küll aga surnumatja ja õhumüüjast ärimehega. Viimaks jõuavad mõlemad tantsud inimese sünnilätetele. Surm tantsitab hällilast, Elu ämmaemandat.
Liturgilise mõõtme annab „Elutantsule” Piia Ruberi ilmekalt kujundatud raamatukaas. Must värv on surma ja allilma sümbol, sellesse lõikuv valge aga märgistab Kristuse tegevust ning punane elu ja surma opositsiooni Püha Vaimu tuleku läbi. Samad värvid annavad tooni ka neil kireva mustriga tantsukaartidel, mida vahetevahel üksipäinigi tantsiv Elu kõigile partnereile jagab. Igaühele oma. Samasugused kaks tosinat kaarti leiame samuti teose tagakaane siseküljele loodud „kängurutaskust”. Tolle pakiga võib mängurikirega luulehuviline laduda pasjanssi või harrastada koos partneriga just 24 kaardiga mängitavat juukrit, prantslaste trikimängu ekartee ameerika erivormi. Kaartide tagaküljele trükitud värssides tähendamissõnad ent võimaldavad igaühel juhutõmbega leida sest pakist iseloomuliku elujuhise. Minule said osaks värsiread: „Jah, valgus muutub, varjud liiguvad / ja palju paistab sellena, mis pole”. Mõninga üllatusega täheldasin, et nõnda kommenteerib Elu raamatus (lk 43) Poliitiku teksti.
Trükist illustreerivad tantsukaardid ise on aga väljavõtted nüüd Eesti Rahva Muuseumis säilitatavalt kunagiselt hallilt sõduritekilt, mille Anne-Reet Põld-Veemees (1918–1994) esimesel paarikümnel pagulasaastal (1945–1964) rahvuslike värvimustritega vaibaks tikkis. Tikkija enda sünnijuured ent juhivad meid kaude XX sajandi alguse „Tartu renessansi” kõlbluse ja rahvusluseni. Anne-Reeda isa Peeter Põld (1878–1930) kuulus Villem Reimani ja Jaan Tõnissoni sõpruskonda ning oli Eesti Vabariigi esimene haridusminister, ema Helmi Põld (1882–1969) asutas aga muuhulgas ajakirja „Eesti Naine” (1924–1940) ning oli kõik need 16 aastat selle peatoimetaja. Nüüdse „Elutantsu” kontekstis mainigem siiski, et raamatu autorid vaevalt pretendeerisid „Tartu renessansi” uusäratusele. Ka ei sobi nad tantsima neile „vaiba pärandanud” daami ema ja isa rolle. Doris Kareva süvahingestatud poetessinatuur ehk võinuks toonase vaimsusega mõneti haakudagi, Jürgen Rooste vahel uljas bravuurikus ent on üdini meieaegne. Siit ei maksa järeldada, otsekui püüaksin ma üht „Elutantsu” autorit teisele vastandada või nende tekste rangelt eristada. Tegemist on poeetilise ühisloominguga, kus isegi kirjutaja feminiinne või maskuliinne hoiak ei mängi erilist rolli. Ja tulem mõjub südantsoojendavalt.
Neis tantsutuurides, mida Elu oma partneritega Põld-Veemehe vaibamustreil keerutab, on nii soome-ugri rahvatantsude põntsakat maalähedust kui ka kiire fokstroti lendukiskuvat hoogu. Raamatunagi pole „Elutants” pelgalt luulekogu, vaid pikk mitmekesine värssteos, kus rütmiline riimis lüürika põimub tihedalt eepilise jutustusega. Seega on tegu lüroeepikaga, mis žanriliselt kuulub poeemi valdkonda.
Maailmakirjanduse pikim ja kuulsaim poeem on ilmselt Dante Alighieri „Jumalik komöödia”, mille esimene osa „Põrgu” nüüd tervikuna ka eesti keeles olemas. Eestlaste endi loomingus õilmitses poeem eriti nõukogude ajal. Siis korraldati koguni omaette poeemivõistlusi ning kõik trükkijõudnu polnud kaugeltki lausideoloogiline. Näiteks 1970. aastate alguses kirjutas Rudolf Rimmel poeemi „Maardla” ja Jaan Kaplinski „Hinge tagasituleku”, mis mõlemad jäid tollastele punavõimudele jalgu ning said ilmuda alles aastail 1989-1990. Praegu tunnukse, et XXI sajandi eesti luuletajad lüroeepikat eriti ei soosi. Ometi pole vähemalt Jürgen Roostele nüüdne kogemus esmakordne: 2007. aastal lõi ta kahasse Karl Martin Sinijärvega Tallinna vapipäeva poeemi.
Kareva ja Rooste poeemi tantsuringis Elu pidurdab enesetapjaid, austab rauku ning tunneb nuhis eksimatult ära reeturi higi. Sõdur on justkui tavaline töömees ja ämmaemand Elu parem käsi, ent kasuahne ärimehe teod ei küsi südamelt nõu. Meremehe või teadlasega Elul päriselt tantsida ei õnnestugi, kuid ajapikku tants „kisub metsikuks ja meeletumaks kätte” (lk 7). Linnapea ülbe kuulutus „Minu linn on minu teater” (lk 22) üksnes tõstab Elu tuju, trotsi ja tantsulusti. Omaette päriseluline näikse õpetaja tähelepanek, mille kohaselt „Sandidraama on tihti / tahtmatus kõndida” (lk 38). Sama kehtib ka kerjuse puhul, kellele sageli kõik tundub savi (lk.46). Ent sisimast sunnist sündinud Luuletaja looming valgustab Elu tantsuplatsi (lk 91), kuigi „igaviku ees on iga kirjanik / vaid ajakirjanik” (lk 51) ja neis tantsuplatsi valdaja kahtleb.
Kuid Surmast ei saa tantsupöörises Elugi üle ega ümber. Ehkki õhumüüja arvab, et tema mäng kaduvikuga „on seni viigis” (lk 101), peab muidu enesekindel pankur surma juba aegsasti oma ankruks. Surnumatja on aga kui Elu uksehoidja, „keda kohtab igal tantsukeerul taas” (lk 95). Ometi tasub „Elutantsu” lugejailgi meeles pidada poeemi lõpukuulutust:
Siin tahan elada, siin,
kus valitseb tõemeel, õiguse riik,
kus vabadusel on koda
ja kodanikel on süda,
mis tunneb, mis tunnistab!
Ja kuigi poeem poetiseerib, ärgem unustagem elada!